Karin Saarsen 31. XII 1926 – 25. I 2018

25. jaanuaril 2018 suri kirjanik ja ajakirjanik, Eesti Kirjanike Liidu Stockholmi osakonna esimees Karin Saarsen (aastast 1959 Karlstedt). Ta sündis Tartus tulevase sõjavägede staabi koloneli Villem Saarseni tütrena, tema ema Halina (sünd Korab-Laskowska) oli poolatar. Karin Saarsen õppis pärast Elva algkooli eraviisiliselt Riias, seejärel Tallinna prantsuse lütseumis. 1940. aasta suvel põgenes perekond Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, kus Saarsen astus Berliini tütarlastekooli. Õpingud lõpetas ta Tallinnas Jakob Westholmi nimelises gümnaasiumis. 1944. aastal pages perekond teist korda Saksamaale, elades seejärel põgenikelaagreis (Flensburg jt).

Iseseisvat töist elu alustas Saarsen Londonis Gert Helbemäe käe all ilmunud Eesti Hääle toimetuses. Juba ajalehe esimeses numbris 20. XII 1947 avaldas ta luuletuse „Jõulud võõrsil“. Ühtlasi õppis ta Londoni ajakirjanduskoolis. Londoni kogemust pidas Saarsen ise otsustavaks oma edasise elukäigu kujunemisel.

Alates 1949. aastast elas ta mitmekülgse ja -keelse ajakirjanikuna Rootsis, tehes Eesti Päevalehe ja Teataja kõrval kaastööd ka France Presse’i ja Reuteri teabeagentuurile, rootsikeelsetele väljaannetele, raadiojaamale Vaba Euroopa, Austraalia eesti raadiole jt. Stockholmi ülikoolis omandas ta 1970. aastal filosoofiamagistri kraadi, uurides muu seas vene sümbolisti Andrei Belõi loomingut.

Oma esimese, underlike impulsside ja ristikiviliku pealkirjaga luulekoguni „Sisalik kivil“ jõudis Saarsen Rootsis aastal 1961, sellele järgnes veel viis raamatut. Viimane ehk „Lõvi ja orhidee“ ilmus juba 2002. aastal Eestis ning sisaldab luulet ka rootsi, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Silma torkab tema huvi Johannes Aaviku uudiskeelendite vastu.

Suurema tunnustuse pälvis Saarsen prosaistina. Novellikogu „Vallutajad“ (1967) tegevuspaigad kajastavad autori enda eluteekonda: Elva, Tallinn, Riia, Berliin, Flensburg, London ja Stockholm. Läbiv idee on sõjaärevuse kandumine erootikasse. Kirevale tegelaskonnale annab selgroo peategelaste südi identiteet eestlasena, kergelt annab „Vallutajates“ juba märku ka pateetiline Poola-motiiv. Tõsieluromaan „Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi“ (1993) oli vist küll esimene väliseesti prosaisti esmatrükk Eestis. Selle poeetiline aeg ei välju „Vallutajate“ piirest: Teise maailmasõja ootus ja päralejõudmine ning pikk hüvastijätt sõjaga. Oma emapoolset suguvõsa puudutavast mälestuste ja legendide laamast on Saarsen kokku sulatanud ainealalt haruldase ning toonilt sugestiivse loo. Poola pärandi kaudu ennast otsima läinud autor on jõudnud oma eesti identiteedis kirkamale ja senisest mitmetahulisemale äratundmisele. Raamatul on ka kultuurilooline ja genealoogiline väärtus.

Saarsen oli suur teatrihuviline ja kirjutas mõned näidendid Austraalia ja Rootsi eesti lavadele. Tema kaalukaimaks panuseks selles vallas jäi uurimus „Eesriie tõusis siiski. Lensi Römmer-Kuus ja eesti pagulasteater Rootsis 1945–1987“ (2000).

Saarsen oli Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi asutajaid ning selle peasekretär, sidepidaja Eesti ja Rootsi PEN-klubide vahel, paljude tähtürituste kajastaja sõnas, kirjas ja pildis. Stockholmi piirkonna koolides õpetas ta kümme aastat eesti keelt. Saarsen sidus oma tegevusega nii väliseestlaskonda kogu maailmas kui ka maailma eestlaskonnaga. Tema säde hõõgub edasi me südameis.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Looming

Eesti Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht