Kõrvakiil või käesuudlus?

Paavo Matsin

Raave vaimupanu on ebaveenev  

Raivo J. Raave, Kõrvakiil ja käesuudlus. Tallinn 2006. 264 lk.

 

On valdkondi ja tegelejaid, mida või keda kritiseerida ei ole mõtet, kuna on hea, et inimesed üleüldse mingis sellises suunas tegutsevad. Pealegi võib muutuda nende inimeste kriitilisem arvustamine automaatselt ka kogu haruldasema valdkonna kriitikaks. Näiteks on seda sorti õrn teema religiooni ja kirikuga seonduv. Ometi kui inimene ise justkui taotleb meediafiguuri või arvamusliidri rolli, peab ta mõistma, et on paratamatu, kui niisuguse tegevuse tulemusena tõuseb kõigele vaatamata ka kriitilisi hääli, mis võivad kahjustada paraku “kogu vastavat temaatikat”.

 

Paned siin jälle oma sufidest?

 

Mis võiks olla kaasaegses Eestis kirjutaja vastu, kes oleks laiahaardeline justkui kadunud Gunnar Aarma (seksuaalelust ja soorollidest kuni salateadusteni), paneb pealkirju (“Agressiooni metafüüsika”, “Paha ja püha terrorism”, “Religioon ja erootika” jne) nagu Bataille või Baudrillard, ulatuks nagu hiljuti lahkunud Haljand Udam zen’ist traditsionalismini, vandenõuteooriast Uku Masinguni, Heideggerist alkeemiani ja samas suudaks ka muiata peenelt nagu Tõnis Vint? Ilmselt mitte midagi, kui seda tehtaks piisava stiilitunnetusega. Eks midagi sarnast on “härjad” ikka teinud, paraku on enamik neist aga tänaseks lahkunud.

Ent jätame mäed, mis on suuremad kui meie, ja vaatame asju lihtsamalt. Laiahaardelise esseistika puhul, kus üritatakse n-ö toolilt tõusmata  lahendada kurat teab mida, on vägagi oluline stiili olemasolu. Udamil oli seda stiili, Undil ka, Raave paraku kipub libisema. Toome mõned näited. Lugedes hakkas kohe häirima sõna “armas” kasutamine: armas on Freud (lk 17), seksuaalrevolutsioon (lk 23), lugeja (lk 54), EU (lk 115), eesti kirjandus (lk 136), Friedebert Tuglas (lk 200), ilmselt mis tahes. Millest ikkagi selline üleolek? See ei mõju hästi. Siinkohal meenub aastatetagune EELK usuteaduse instituudi suvesession, kus kutsutud lektorina rääkis Haljand Udam ja ühel hetkel möödus temast õllepudeliga legendaarne üliõpilane hüüdnimega Stepseltarapunka, kes põhiliselt oli “puhanud” ja seetõttu kergelt blaseerunud ja väsinud, ning küsis, liibates ilmselt  poe poole, möödaminnes loengupidajalt: “Paned siin jälle oma sufidest, jah?” Selline mänglev familiaarsus võib sobida vahel mõnele stiilsele buršile. Minu arust ei sobi see meistrikontekstis, kuhu antud rabeda raamatuga  ilmselgelt kuuluda tahetakse.

Teisalt valitseb seda sorti familiaarsus ka esseede terminoloogias, näiteks kirjutatakse küll kontrainitsiatsioonist (“Naise meheks saamine on naiselikkuse kontrainitsiatsioon”, lk 67), vastu-initsiatsioonist (lk 82), veel pseudoinitsiatsioonist (lk 107), uusinitsiatsioonivõimalustest (lk 109) ja ilmselt R. Guénoni eeskujul kasutatakse mõistet “initsiatsioonivastased jõud”. Heldeke, hea oleks, kui inimesed suudaksid aru saada, mis see initsiatsioongi on! Kõik kontra-, pseudo-, vastu- ja uusinitsiatsioonid tuleks aga korralikult defineerida, kui juba üldse kirjutama hakatakse. Initsiatsiooni interpreteerimise saaks jagada laias laastus kas või  kaheks: ühel pool oleks rangem ja välistavam vaade, et see võib toimuda ainult mingis väga kindlas rühmas rituaalide toel, kus siirdutakse ühest staatusest teise, on aga ka levinud arusaam (seda esindab näiteks M. Eliade), et mingit laadi initsiatsioon võib meieni kanduda laialt mitmesuguste erinevate rudimentaarsete vormide  kaudu (näiteks muinasjutu kuulamisest kui initsiatsioonist on kirjutanud A. Dugin).

 

Huumoriosakond

 

Aga jätkame terminoloogiaga. Raave kirjutises “Vandenõuteooriad” on jutt vabamüürlusest ja korraga räägitakse “paramassoonlikest ühingutest”. Nojah, võidakse ju väita, et tegu on sünonüümsete väljenditega ja vahet pole kas massoonlus (paramassoonlus) või vabamüürlus, aga ikkagi. Lihtsal inimesel tekib mõttetuid küsimusi ja ei saa aru. Nii oluliste teemade puhul vähemalt Eestis väga mõistetega piloteerida pole mõtet, see seostub ju kohe meie erilise lokaalse fenomeni ehk jürilinalikkusega.

Kogu eelmainitud lugu vandenõuteooriatest mõjub  pealegi vanamoodsa ülevaatena või refereeringuna. XIX sajandiga võrreldes  on ka mitmetes vägagi konservatiivsetes organisatsioonides toimumas suured muutused. Siin on kaasajal nii kirju liikumiste spekter ja sedavõrd keerulised omavahelised suhted, et kedagi ilma pikemata kuhugi liigitada küll ei saa. Vabamüürlustki on erineva varjundiga ja  üks ei tunnista teist. Näiteks on ennast roosiristlikuks pidavaid liikumisi, mis väliselt on täiesti vabamüürliku rituaaliga jne. Sama mütsi alla kõiki kokku panna oleks nii või teisiti küsitav. Igal ühel on oma õigus ja pigem kehtib reegel “Kuidas usud, nii on”. Tuleks jällegi defineerida, mida autor vabamüürluseks loeb, mida sealt välistab. Toodud näide inglise roosiristlusest välja kasvanud justkui kontrainitsiatsioonilistest organisatsioonidest (lk 82) kipub olema ikka täitsa huumoriosakond, kui mõelda, et seda kirjutab või tsiteerib  metodist Raave. Pealegi ei tulda artiklis välja ka mingite algupäraste ideedega antud valdkonnas. Lugu oleks kohe teine, kui arutletaks näiteks, kes need initsiatsioonivastased jõud ikkagi on või kuidas nad siis on kas või vabamüürlusse tunginud või millised arengud on toimunud XX sajandil. Refereeringust algupärase esseeni ent ei jõuta ja tekib kahtlus, et see ei olegi eesmärgiks. Mida siis aga lõpuks taotletakse, kui ei taotleta ei sisu ega stiili? Lihtsalt lugemuse demonstreerimisest jääb väheks ja ei päästa raamatut isegi nii peened mõisted nagu “günekokraatia” (lk 35) või “neoteerika” (lk 51). Kokkuvõttes võiks seda kõike võrrelda  algajate ees justkui oma  “musta vööga“ edvistamisega.

Kuid ka sõnade juurest mõtete juurde liikudes võib leida küsitavusi. Raave enda isiklik arvamus, et “leeritalitus on initsiatsiooniülesannet suutnud täita vaid kohati ja kuidas kellelegi” (lk 108) on ju tegelikult iseeneses vabalt tõlgendatav selle hirmsa initsiatsioonivastase jõu avaldusena. Pealegi muudab antud seisukoht tühjaks mõtteavalduse ühest teisest esseest, kus tõdetakse, et “kangelane on, kes suudab keset sakraalsuse varemeid seista ja mitte langeda” (lk 52). Probleemi ju olla ei tohiks, “kehv” leeritalitus oleks kristlikule Rambole keset suitsevaid pühasid jäänuseid ainult väljakutseks. Iga mõtlev inimene peaks aru saama, et nii peene temaatika nagu initsiatsiooni puhul, kus on koos nii füüsiline kui ka vaimne, kus toimuvad kõige otsustavamad ja põhimõttelisemad, kuid teaduslikult paljuski tõestamatud muutused sügavas sisemuses, peaks inimene olema pigem vagur ja vaikima. Meile antud initsiatsiooni isiklikule tõlgendusele võib kuluda kogu eluaeg ja ikka võib väheks jääda. Me võime samuti ainult aimata, mida tähendab veel kontrainitsiatsioon, kus mingi sakraalse vormi initsiatsioon teise suhtes vastandmärgiliseks muutub, aga pikalt jahuda sellest siin elus pole küll vist lõppeks mõtet. Samuti mõjub kentsakalt arutelu pealkirjaga “Narkokogemus kui pseudoinitsiatsioon”, kuna kirjutises lähtutakse vaid kellegi teise, mitte enda narkokogemusest.

 

Massiivne register

 

Selles mõttes on essee “Alkeemia tee” veidi parem, siin käsitletakse Fulcanellit ja Jungi ning seotakse initsiatsioon alkeemilist sümboolikat kandvate unenägudega. Kogemused unenägudega on ju meil kõigil olemas, erinevalt võib-olla narkokogemustest ja salapärastest rituaalidest. See on huvitav vaatenurk, kuigi ise pooldaksin  konservatiivsemat arusaamist initsiatsioonist, ma ei julgeks päris nii jungiaanlikult väita, et “unenäoseisundis on pühendamatu samas olukorras, nagu adept rituaalse initsiatsiooni korral” (lk 62). Kujutan ette, mida võiks sellest arvata mõni tõeline autoriteet alkeemia alal, kes ka laboratoorset tööd tulemuslikult teha rassis (näiteks XX sajandil legendaarne Alexander von Bernus, kes töötas aastaid oma lossis katsete kallal).

Üldse võib kogu raamatus tajuda teatavat pinget teaduskeeleliku ühetähenduse-igatsuse ja ilukirjanduslikult ambitsioonika mitmetimõistetavuse vahel. Teemadki varieeruvad laialivalguvast kirjandusmaailmast eksaktsema filosoofiani. Kohati võikski kasutatav keel olla rohkem teaduspärasem, ühetähenduslikum. Mõnes teises essees aga võiks võtta jällegi vabamalt ja vähesema distantsiga. Eriti hakkab lugedes puudust tundma konkreetsetest lõpuni käsitletud näidetest, mainimisest tuleks edasi minna arutlusse. Teemad on ju huvipakkuvad (nukkude maagia, laste maailma renessanss jne). Segadus valitseb ka artiklite aparatuuris, kohati on viidatud ja toodud ära kasutatud kirjandus, kohati aga mitte, kuigi on selge, et päris oma peast jutt võetud ei ole. Ilmselt on tegu väga erinevaks otstarbeks loodud tekstidega, mis otstarbeks aga ja kus need on varem ilmunud, ei selgu, kuna avaldamisandmeid ei ole lisatud. Ega igas avaldamiskohas ju viidata pole mõtetki, praegu aga jääb asi segaseks. Positiivsena võib välja tuua küll registri olemasolu raamatu lõpus, kus alfabeetilises järjekorras on ära toodud kõik olulisemad nimed ja märksõnad Aabramist yin’i ja yang’ini. Register on raamatul tõesti massiivne. Selle alusel võiks mõni kohalik Borges vinge teose konstrueerida.

Jäin mõtlema, millest ikkagi tuleb, et näiteks Tõnis Vinti on alati huvitav lugeda, ükskõik, kas ta kirjutab kaisukarudest, Naissaarest või liivi vöödest. Asjas on lihtsalt stiili, intriigi, originaalseid vihjeid, millesse kirjutaja ka ise usub, ei ole ka igavust, dotseerivust ja pealiskaudseid näiteid, vaid on huvitavad illustratsioonid, millega igaüks võib juba ise edasi mediteerida. 

Kes tunneb huvi, milleni näiteks meie naabrid venelased on jõudnud seesuguse esoteerilise maiguga esseistika vallas, võiks tutvuda vene alkeemiauurija A. Fomini mahuka ja särava suurteosega “Püha Artania. Vene alkeemia saladused” (2005, 430 lk), kuhu on sisse haaratud nii Dugin kui Guénon, laulutekstid ja noodid, postmodernism ja veel ei tea mis, ning kus lehekülgede viisi tuuakse ära niisuguseid vene väikelinnade vanade ahjupottide alkeemilise sümboolikaga pilte, pärast mille nägemist iga lääne Coelho või Dan Brown võiks rahulikult pensionile minna. Fomin on hulluksajavalt detailne ja oskab oma kaunis ulmelist asja ajada palju moodsamalt kui lihtsalt didaktilise arenguromaani või kriminaaljutuna. Ta ei kirjuta ka mõttetuid üldsõnalisi ja igavaid esseid.  Muidugi jäljendab Fomin XX sajandi kuulsaimat alkeemikut Fulcanellit, kes tõi juba ammu oma raamatutes näiteid Jumalaema kirikust Pariisis ja maamõisatest ning monumentidest Prantsusmaal, aga mis siis, kirg lööb läbi ka originaalsetes kultuuriloolistes kordustes. Lõpuks ju iga asi lihtsalt kas on või ei ole veenev ja selle nimel peabki pingutama.