Kõnetades lendtähe radu

Leena Kurvet-Käosaar

Eesti kirjandusloos on Aino Kallasel minu arvates teenimatult marginaalne asend ja seda eelkõige just seetõttu, et teda peetakse teise rahva kirjanikuks. Aino Kallas austamisõhtul „Naisklubis” Tallinnas 17. XII 1935. Eesti kirjandusmuuseum

Kirjeldades oma 1918. aastal eesti keeles ilmunud Koidula biograafias poetessi kui „lendtäh[te], kelle unustusse kustuv lennutee on olnud kaua aega väljaspool paljude vaatepiiri”, olid Aino Kallase enese tähelennuaastad veel ees ning unustusse kustuvaks ta end mõelda ja kirjutada kindlasti ei ihaldanud. Milline on Aino Kallase asend kultuuriloos täna, paar kuud pärast oma 130. sünniaastapäeva? Sellele ja teistelegi Aino Kallast puudutavaile küsimustele otsiti vastuseid 3. oktoobril Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis konverentsil „Aino Kallas kõnetamas oma aega”. Aino Kallase „oma aeg” oli XIX sajandi lõpuaastad ja XX sajandi esimesed kümme-viisteist aastat, mil küpses tema maailmavaade, ja järgnenud kümnendid, eriti kolmas neist, mil see põhiteostesse vormus. Eriti just seoses Noor-Eestiga on sajandi algusaastad viimastel aastatel olnud tiheda kriitilise luubi all. Aino Kallast, kes end esteetilise maailmavaate kaudu korduvalt Noor-Eestiga lausa otsesõnu sidus ja kes hiljem Noor-Eestist põhjaliku ja tänapäevalgi aktuaalse kriitilise käsitluse kirjutas, on selle tähelepanu puhang puudutanud aga üksnes riivamisi.

Teadmine Aino Kallasest lõimub kirjandusinimestegi hulgas ikka läbi Aino ja Oskar Kallase suhte, kus Oskaris nähakse enamasti ülekohtuselt kannatavat avara südamega inimest, Ainos aga elu reaalsusest kaugel hõljuvat eneseimetlejat. Sellisele kuvandile lisavad kahtlemata vürtsi Aino Kallase suhted Juhan Luiga ja Eino Leinoga. Imeks ega pahaks panna sellist arusaama Aino Kallasest ehk ei saagi: pärineb ju nii Oskarit kui ka Luigat-Leinot puudutav info enamasti Aino Kallase Eestis 1990ndate alguses ilmunud päevaraamatutest, mille viis köidet, mälestusteraamat Oskar Kallasest ning algselt 1915. aastal ilmunud Koidula biograafia „Tähelend” ongi ainsad taas-iseseisvusajal välja antud Aino Kallase teosed. Ilukirjanduslik pärand, sealhulgas meistriteosteks peetud „Surmava Erose” triloogia lühiromaanid („Barbara von Tisenhusen,” „Hundimõrsja,” „Reigi õpetaja”), on kättesaadav nõukogude ajal välja antud „valitud proosa” tüüpi köidete vahendusel, kus kehval paberil ja pisikeses kirjas on ühtede kaante vahele litsutud läbilõige Aino Kallase loomingust. Antikvariaatides leidub niisuguseid väljaandeid küllaga, vahel isegi üht vanemat, 1957. aasta versiooni, kust võib leida ka Aino Kallase võluva lapsepõlveromaani „Katinka Rabe”. Kallase Eestis 1921. aastal ilmunud Noor-Eesti käsitlus, üks tema tippsaavutusi kultuurikriitikuna, on aga tänaseks haruldus, muud arvustused ja sõnavõtud vajunud aegade hämarusse.

Ometi on kirjandusuurimises nii siin- kui sealpool Soome lahte aga just praegu omamoodi „Aino Kallase aeg”, mille kõige tugevamaks kinnituseks on kolm 2006. aastal ilmunud doktoridissertatsioonidel põhinevat monograafilist käsitlust. Turu ülikooli kirjandusuurija Kukku Melkas analüüsib oma monograafias „Ajalugu, iha ja teadmise madu” („Historia, halu ja tiedon käärme”, 2006) Aino Kallase ilukirjanduslikes teostes esile tulevaid suhestumisprotsesse XX sajandi alguses levinud mõttevooludega. Sama ülikooli kultuuriajaloolane Maarit Leskelä-Kärki vaatleb Aino Kallast (neiupõlvenimega Krohn) osana kolme õde liitvast kirjutades ja kirjanduses elatud elukaarest („Kirjanduse maailmas. Õed Krohnid ja kirjanduslik elu” / „Kirjoittaen maailmassa. Krohnin sisaret ja kirjallinen elämä”, 2006) ja minu enese Tartu ülikooli maailmakirjanduse õppetooli juures kaitstud dissertatsiooni „Subjektsuse kehalisus Aino Kallase, Virginia Woolfi ja Anaïs Nini päevaraamatutes” („Embodied Subjectivity in the Diaries of Virginia Woolf, Aino Kallas and Anaïs Nin”) keskmes on kehalisuse võrdlev analüüs kolme XX sajandi alguse naiskirjaniku päevaraamatutes, tõstes esile keha, iha ja kunstnikurolli ning (modernistliku) loomepoeetika tihedad seosed. Ka on viimastel aastatel avastatud Aino Kallase vaimse pärandi osi, mida varem kadunuks peeti. Siin on oluline osa olnud Helsingi ülikooli kirjandusuurijal Silja Vuorikurul, kes leidis selle aasta kevadel 2008 EKLA Kallase arhiivist aastatel 1909-1910 kirjutatud näidendi „Bathseba” käsikirja, mille „kadumise” põhjusi ning piibliloolist interteksti ta ka Tartu konverentsil põhjalikumalt avas. Silja Vuorikuru on seotud veel ühe Aino Kallase hiljaaegu leitud tekstikorpusega: ta on toimetanud trükki kirjastusest Otava leitud ja 2008. aastal ilmunud Aino Kallase ja soome kirjandus- ja kultuurikriitiku Anna-Maria Tallgreni kirjavahetuse.

Kõik kolm monograafilist käsitlust Aino Kallasest põhinevad teatud määral naisuurimuslikel arusaamadel kirjandus- ja kultuuriloost, ent see ei ammenda Aino Kallase elu ja loomingut nii, nagu see neis käsitlustes esile tuleb, või nii, nagu seda vaadeldi ka kirjanikule pühendatud konverentsil. Konverentsil oli üsna mitmeid eesmärke. Üks neist oli laiendada Eestis käibel olevat kujutlust ja teadmist Aino Kallasest, tuues isikliku elu kitsamale problemaatikale lisaks esile avaramad suhestumismustrid oma aja mõtte- ja kirjandusvooludega, kuid näidates ka isikliku ja ühiskondlik-kultuuriliste ja esteetiliste kategooriate tihedat läbipõimitust. Oluline on siin muidugi ka Aino Kallase ilukirjandusliku pärandi toomine omaeluloolise materjali kõrvale lootuses, et seda jälle lugeda ja miks mitte ka uuesti avaldada võetaks. Ilukirjanduslik pärand aga puudutab lisaks üht väga olulist aspekti varasemas Kallase retseptsioonis, kus seni on valitsenud soome kirjandusuurija Kai Laitise vaatepunkt. Selle kohaselt ei haaku Aino Kallase ilukirjanduslik pärand ei sisult ja kohati ehk vormiltki kuigivõrd XX sajandi alguse kirjandusvoolude ja -stiilidega. Sellise hinnangu kujunemisel mängis olulist rolli Aino Kallase proosaloomingu aines, mis oli valdavalt müütilis-ajalooline ega haakunud otseselt kaasajaga. Niisuguse vaatepunkti on tänased Kallase uurijad aga veenvalt kummutanud, analüüsides näiteks autobiograafilist lapsepõlveromaani „Katinka Rabe” kui modernismiperioodile iseloomulikku „kunstniku portreed”, näidates, kuidas ajaloolise ja müüdilise materjali abil haakus Kallas mitmekihiliselt  ja süvitsiminevalt erinevaisse oma aja ühiskonda puudutavatesse probleemidesse, valgustades läbi teadmise ja võimu vahekorda, uue teadmise loomise võimalikkust, inimese ja looduse muutuvat suhet, soohierarhiad, ja paljusid teisi oma aja aktuaalseid ühiskondlik-kultuurilisi küsimusi.

Konverentsil tuli see temaatika esile Turu ülikooli kirjandusprofessori Lea Rojola ettekandes. Ta keskendus novelli „Lasnamäe valge laev” erinevaile kõne, artikulatsioonivõimaluste ja hääle tasanditele läbi novelli peategelase Marie Meritsi tegelaskuju, käsitledes hääle tähendust kolme konteksti tasandil: Kallase enda hääle leidmine Maie tegelaskuju kaudu, naise hääle küsimus lääne kirjandustraditsioonis ja hääle tähendus laiemas mõttes naisliikumise seisukohalt. Lea Rojolale sekundeeris Kukku Melkas,  kes vaatles Aino Kallase loomingut ökokriitiku pilguga ning leidis, et inimese ja looduse suhet käsitlevate seisukohtade poolest võib Aino Kallast tublisti ajast ees olevaks vaimuinimeseks pidada. Alates XIX sajandi lõpust Euroopas ja ka USAs hoogu saanud ühiskonna tööstustumine ning selle mõju inimesele, eriti tema loovjõududele on kirjandusliku modernismi üks keskseid küsimusi. Ka Aino Kallase lühijutus „Püha jõe kättemaks” on kujundlikult esile toodud industrialiseerumise ohud, inimese ja looduse loomuliku tasakaalu rikkumise drastilised tagajärjed, mida lühijutu müüdiline aines laseb hüperboliseerivalt esile tuua.

XX sajandi alguse Euroopa ääremail elavale vaimuinimesele iseloomulikult süüvis Aino Kallas põhjalikult oma aja mõttevooludesse, kirjanduse arengu eri suundadesse ja ühiskondlik-kultuurilistesse ilmingutesse ja tendentsidesse.

See ei tähendanud alati huvi­tumist uusimaist suundadest, vaid võis tähendada ka süüvimist mineviku kultuuri­päran­disse, millele samas lisas koloriiti kaasaegne vaatepunkt kõnealustele nähtusele või per­soonile. Sellesse ringi kuulub Aino Kallase XX sajandi teisel kümnendil eriti intensiivselt esile tulev Goethe-vaimustus, millest konverentsil kõneles Liina Lukas, tõstes huvitava vaatenurgana esile Kallase huvi võimalikku keskendumist (biograafiate toel) pigem Goethe isiksusele kui tema loomingule. Nii oma ilukirjanduslike teoste, omaelulookirjutuslike tekstide kui kriitiliste käsitlustega kõnetas Aino Kallas oma aega, suhestudes selles ringlevate poleemikate, moevoolude, esteetiliste tõekspidamiste ning ühiskondlike debattidegagi. Olulisena tõusevad neis suhestumisprotsessides esile esteetiliste ja eluliste lähtepunktide omavahelise sobitamise võimalused ja pingejooned, mille üheks peamiseks teljeks oli kirjaniku kui naise subjektipositsioon ning seda nii naislooja kui omas ajas elava naise igapäevaelu asendist lähtudes. Iga kirjaniku puhul võib rääkida elu ja loomingu seostest, Aino Kallase puhul võib selliseid seoseid aga pidada loomingu keskseks läbivaks suundumuseks, mis kajastub tema märkimisväärselt mitmekesises omaelulookirjutuslike tekstide kehandis, kuhu kuuluvad päeva- ja mälestusteraamatud, paljuski avaldamata ulatuslikud kirjavahetused ning autobiograafiline romaan „Katinka Rabe”. Eriti just intiimsemat laadi omaelulookirjutuslikes tekstides, nagu näiteks päevikud või kirjavahetused, nähakse tihti vaid eraelu saladusi paljastavaid, vahel ka skandaalse hõnguga infokanaleid. Vastukaaluks sellisele hoiakule teeb mitmete Kallase uurijate töö nähtavaks hoopis neis allikais sisalduvad põhjalikud ja mitmekülgsed arutelud ja suhestumisprotsessid oma aja olulise kultuurilise ja elulise poleemikaga, olgu selleks Aino Kallase asend eesti ja soome kultuuri vahel, loomepoeetika baasina toimiv päevaraamatutes esile tulev võitlus kehastunud ja ihaleva minaduse eest (Kurvet-Käosaar) või enese loomine kirjutava naise ja vaimuinimesena (Leskelä-Kärki). Elu ja loomingu seostest  kõneles konverentsil Maarit-Leskelä-Kärki, kes rõhutas Aino Kallase enda tekstides esile tulevat arusaama, et kirglikult elatud elu oli kunsti ja loomingulise töö tegemise eelduseks, mis omakorda on tugevas seoses romantismile iseloomuliku nägemusega kunstnikukutsumusest. Üheks Aino Kallase tekstipärandi keskseks teemaks võib pidada armastust, sageli traagilises ja normidele vastuhaku võtmes. Kui ühtpidi on selle teema lätted Aino Kallase enese elu- ja kunstnikukogemuses, siis, nagu näitas oma ettekandes Rein Undusk, saab vastavaid motiive seostada ka XVIII-XIX sajandi vahetusel (Kant, romantikud) esile kerkinud puhta või „eksistentsiaalse” olemise küsimusega, mille ülesandeks jäi tegelda esteetika kategooriates sellega, mis inimarule kättesaamatu. Mööndes niisiis, et Kallase „armastuse” traagilisuses peegeldub tema kaasaja kasvav teadlikkus naisküsimuse erinevatest sotsiaalsetest aspektidest, pidas Undusk samas vajalikuks väita, et esteetilises plaanis on Kallasele kui kunstnikule see hingeline traagika tegelikult vahendiks jõuda armastuse kui intellektuaalset tunnetusvõimet ületava esteetilis-religioosse seisundi kujutamiseni.

Omaette küsimus on Aino Kallase asend eesti kultuuris ja kirjanduses. On Aino Kallas soome kirjanik, eesti kirjanik või hoopis Euroopa kirjanik (määratlus, mida näiteks Tõnu Õnnepalu, kõneldes küll tänapäevast, juba isesenesest absurdseks peab), kes ei kuulu ühtegi konkreetsesse kultuuriruumi? Eesti kirjandusloos on Aino Kallasel minu arvates teenimatult marginaalne asend ja seda eelkõige just seetõttu, et teda peetakse teise rahva kirjanikuks. Vahel tõstetakse Kallast kirjandusdiskussioonides isegi omaette kaasusena esile – kui tahetakse viidata kirjanikule, kes kirjutas küll (otsapidi) eesti kultuuriruumis, kuid keda keele tõttu eesti kirjanikuks ikkagi pidada ei saa. Pean siinkohal eelkõige silmas Cornelius Hasselblati seisukohta. Ent Aino Kallase asend pole ka soome kirjandusloos probleemitu: mingis mõttes on ikka tegu väljaspool seisjaga, oma maad distantsilt vaatlejaga. Võib-olla just seetõttu seob soome uuem Kallase-uurimus Aino Kallast ladusalt üldisemate Euroopa mõttevooludega, kuid kohandades neid seoseid hoolikalt just soome kultuuri- ja kirjanduskontekstiga, minnes peaaegu täiesti mööda eesti kultuuri rollist Aino Kallase arengus ning tema enese asendist selles. Kuuluvuse küsimus on üsnagi keerukas ning kakskeelse konverentsi eesmärgiks oli eelkõige eesti ja soome kultuuriruumi vahel lõimuvate Kallase teemaliste dialoogide algatamine, mitte aga selle n-ö jalatäie maa lõplik kättemõõtmine, mis Aino Kallasele eesti ja soome kirjandusloos kuuluda võiks.

Ka juhul, kui loobuda Aino Kallase kinnitamisest ühe või teise kultuuri loo juurde, on siiski sobilik rääkida sellest, milline oli Aino Kallase panus soome ja eesti kultuuri ning rahvuse arengut käsitlevatesse aruteludesse. Konverentsil tõusis see küsimus fookusesse läbi kahe Eestile keskenduva ettekande. Mirjam Hinrikus kõneles Aino Kallasest kui Noor-Eesti kriitikust. Aino Kallase tuntumate tsitaatide hulka kuulub kindlasti ka tema arvamus Noor-Eesti liikumisest kui „Eesti psüüke täisealuse mär[gist],” mis üheaegselt väärtustab nii Noor-Eesti liikumist ning annab samas ka soodsa hinnangu eesti rahva kultuuripotentsiaalile. „Eestiliku psüüke” tagaajamisest olulisemaks pidas Mirjam Hinrikus Kallase Eesti ja moderniseeruva Euroopa seoste analüüsi selliste esseekogus sisalduvate mõistete ja väljendite tõttu nagu „raffinemangi ja ülikultuuri idud”, ajukultuur, otstarbetuse ja ülimuslikkuse ideaal, mille konnotatsioonidest eesti kirjanduse aruteludes on tänapäevani üsnagi mööda vaadatud. Sellesama „psüüke” ehk teisisõnu (eesti) tõu küsimus aga huvitas mind ennast. Rassi- või tõutemaatika oli tolle aja Euroopas aktuaalne (nt Gobineau, Taine, Lombroso), leidis kajastust sajandialguse soome kirjanduses (nt Leino, Onerva, Finne) ja mitmekülgset läbivalgustamist ka eesti sama perioodi kultuurikriitikas (nt Ridala, Luiga, Aavik) ning Aino Kallas oli selle poleemikaga hästi kursis. Tõuküsimusi vaagides ei saanud ta jääda täielikult erapoolikuks, kuna küsimuse all oli siin ka tema enda abikaasa Oskar Kallas ja lapsedki, üldisemas plaanis aga selle rahva (kultuuri)potentsiaal, mille vastu Aino Kallas oli vahetanud oma sünnipärase rahvuskonteksti. Oma roll on siin ka Aino Kallase enda isapoolselt suguvõsalt saadud andekal, ent „12 eri rahvuse verd” sisaldaval verepärandil. Võib-olla on just see põhjuseks, miks Aino Kallase tekstides puuduvad ajale iseloomulikud rassihierarhiad, mis eelistas alati peenemat verd lihtsamale ja puhast verd segatule. Igatahes tõuseb tema teostes küllalt jõuliselt esile (eesti) „ürgse talupojavere jõud”, millel on potentsiaali sirutuda Euroopa kultuuri kõrgustesse.

Unustusse kustuva lennuteega lendtähe saatus ei saanud osaks Koidulale, ka pole see ähvardamas Aino Kallast. Lendtähelikuks võib pidada üksnes käesolevat sööstu läbi Aino Kallase rikkaliku ja mitmekesise vaimse pärandi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht