Küllastagem kunstmuinasjutte!
Leino Rei jutustab karjatüdrukust ja korstnapühkijast. Priit Grepp
Juttude loojale Andersenile pühendatud aasta möödus meie teatris suhteliselt tagasihoidlikult. Tegelikult polegi oluline, kas aasta on pühendatud või mitte – kunstmuinasjutud eesti teatri laval on jäänud ikka valdavalt üheplaanilisteks kohustusteks. Kui järjest rohkem tuleb teatrilaval ette erinevate kaanonite lõhkumist, siis muinasjuttude lavastamisel pole juletud või söandatud seda eriti veel teha. Samas, tõesti, kuna muinasjutte tehakse endiselt valdavalt lastele, no siis ei maksa vahest jah eriti laamendada ning lugu peaks olema jälgitav. Aga see ei tähenda seda, et lavastaja võiks piirduda lavastatava teksti ühekordse lugemisega. Muinasjutte tuleb üle ja ümber lugeda.
Mis info on siis selles kontekstis avalik? Eesti Nukuteatri “andersenid” lavastas ja esitas Leino Rei. Kehastudes ise Anderseniks, jutustas ja näitas ta miniatuursete nukkudega “Karjatüdruku ja korstnapühkija” ning “Kuusepuu”. Vaatamata pisut naiivsele esinemislaadile või -võtmele, teeb Rei igati tänuväärset tööd. Mu meelest on sellise rahuliku ja intiimse jutustamise järele juba ammu karjuv vajadus. Sellist rida peaks Rei koostöös kunstnik Kalju Kiviga jätkama ning julge(ma)lt ringi vaatama tohutus muinasjuttude-müütide-muistendite kogus.
Teater Varius räägib looga “Jutustan teile oma lugu” jutuvestjast endast. Ugala näitas Kristi Teemuski instseneeritud ja lavastatud harrastuslikku “Lumekuningannat”. VAT-teatril on proovisaalis koostööprojekt Kuressaare Linnateatriga. Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka toob lavale koostöös kunstnik Kaspar Jancisega “Väikese merineitsi”. Sama muinasjuttu esitab ka Jõhvi nukuteater Lepatriinu (lavastaja Jaan Urvet). Vene Teatri repertuaaris on vististi veel “Karjatüdruk ja korstnapühkija”. Ja näiteks harrastusnukuteater Kehra Nukk mängib “Lugu ühest emast”. Kindlasti tehti Anderseni kunstjutte mujalgi ja tehakse pidevalt.
Nördima paneb aga tõsiasi, kas tõesti ei suudeta eesti keeles ilmunud mitmetest kümnetest Anderseni muinasjuttudest välja valida midagi muud kui need paar-kolm, mida ikka ja jälle aastast aastasse mängitakse. Ja ilma uudse lähenemiseta. Ja kuna tegemist on kunstmuinasjuttudega, mis ei allu mingitele erilistele rahvajuttude reeglitele, siis võiks vahelduseks ka neid kunstjutte kunstiga küllastada ja neid omavahel põimida jne, jne. Jään huviga ootama VAT-teatri versiooni ja loodetavasti tehakse teene nii publikule kui ka suurele jutuvestjale endale.