Jutlused luulest, täis tõeluseiha

Leo Luks

Raivo Kuuse esseekogu oponeerib Eestis pikka aega laiutanud luule positivistlikule tõlgendusviisile –nhoiak, millele kirjutan kahe käega alla.

Kirjandusõpetaja Raivo Kuusk on ilmunud avalikkuse ette monumentaalse teosega: „Sõna sisse minek” peidab endas ligi 400 lehekülge eesti luule suurkujude tõlgendusi. Alapealkirjas leiduvat määratlust „Esseid…” tuleb võtta tõsiselt, Kuusk kirjutab just esseid, taotlemata teaduslikkust. Esikohal on innustunud hoog, mitte täpsus ega rangus, lennukad demonstratsioonid, mitte põhjendused. Nõustun täiesti autori Maessi tsitaadi läbi esitatud seisukohaga, et lüürika interpretatsioonid on subjektiivsed ja need tuleb lahtiseks jätta (lk 15). Asi pole ainult tõlgenduste paratamatus piiratuses, vaid ka selles, et suur luule ise jääb alati ambivalentseks, ebatavaliseks nähtuseks. Seetõttu sobib luule tõlgendamiseks just vaba essee, mitte metoodiline uurimus.

Raivo Kuuse loominguline hoog ja haare väärivad igal juhul imetlust, ta on võtnud kõne alla kogu eesti luule „tipult tipule”. Käsitletud autorite nimestik on järgmine: Peterson, Koidula, Liiv, Enno, Under, Visnapuu, Barbarus, Talvik, Masing, Lepik, Alliksaar, Runnel, Kaplinski, Rummo, Luik, Viiding, Kareva. Raamat lõpeb peatükiga K. M. Sinijärvest, autoriks Jürgen Rooste. Nii Sinijärve lisamine titaanide seltskonda kui ka sõna andmine teisele tõlgendajale rikuvad minu arvates sisulist tervikut, kuid küllap olid Kuusel selliseks käiguks isiklikud põhjused. Olgu märgitud, et autori taotluseks ei ole kirjutada eesti luule ajalugu, luuletajate käsitlused ei ole kokku põimitud  kirjandusloolisse võrgustikku.

Pole kahtlust, et kõnealune teos on nõudnud autorilt palju hoolt ja armastust. Kui pidada silmas, et raamat ei too autorile teaduslikke, vaevalt ka majanduslikke loorbereid, tuleb pühendumist seda enam hinnata. Essee on isiklik žanr, hingeline striptiis, ning teatud mõttes on esseede kriitika alusetu, isegi ebaviisakas. Jäägu järgnevad märkused samuti ühe lugeja isiklikeks tähelepanekuteks, ärgu loetagu siit välja käsku, et luulet tuleks tingimata teisiti käsitleda.

 

Ideedünaamiliselähenemise piirid

Esseekogu oponeerib Eestis pikka aega laiutanud luule positivistlikule tõlgendusviisile (lk 13) – hoiak, millele kirjutan kahe käega alla. Samuti heidab Kuusk kõrvale analüütilise käsitluslaadi (lk 14, seda on uuemal ajal viljelenud nt Arne Merilai) ning rõhub sünteesile, luuletaja luuleterviku mõtestamisele. Autor määratleb oma lähenemisviisi ideedünaamilisena (lk 13), milline meetod seletab autori loomingulisi taotlusi, tema elutunnet ja veendumusi (lk 13-14). Kuuse teoreetilisteks eeskujudeks on Mihkel Kampmaa ja Toomas Liiv.

Sissejuhatavas essees tutvustab Kuusk lisaks ideedünaamilisele lähtekohale ka oma teisi põhimõtteid, millelt ta luulet ja luuletajaid mõistab. Olgu need lühidalt nimetatud.

1) Vaimne reaalsus on ilusam ja täiuslikum kui meid ümbritsev reaalsus, iga looja püüab pääseda vaimsesse sfääri (lk 5).

2) Luule vahendab tõelust, ainult luule kaudu jõuame tõelise olemiseni (lk 7-8).

3) Luules kaob erinevus oleva valdkondade vahel, kõik toimub seal äkki ja korraga (lk 7).

4) Päris luules on esiplaanil inspiratsioon, teine olek, mitte teadlik konstrueerimine (lk 12).

Järgnevalt esitan mõned esilekerkinud kriitilised märkused.

A) Luule vs. luuletaja. Üks peidetud vastuolu peitub juba raamatu pealkirjas: „Sõna sisse minnes. Esseid eesti luuletajaist”. Otsustamata jääb, mis siis ikkagi kannab, luule ise (tekst) või luuletaja? Kui võtta aluseks luule müstiline, argireaalsusest välja sööstev funktsioon, siis tuleks keskenduda luuletustele, eeldamata, et luuletaja ise alati luules peituvat olemuslikku saladust taipab. Nõnda tõlgendab luulet Heidegger ning Kuuse religioosne-esoteeriline meelestus viitab selgelt säärase taotluse olemasolule. Sageli kasutab Kuusk mõisteid olemine ja eimiski, vaimne reaalsus jms. Lisaks olgu öeldud, et vähemalt vormiliselt on Kuuse vaatlustes esiplaanil just luuletõendused, see, mida üks või teine autor oma luuletustes väljendab.

Ometigi on raamatu näol tegemist esseedega eesti luuletajatest. Kui vaadata eespool refereeritud ideedünaamilise lähenemise pidepunkte, siis näeme, et need on selgelt autorikesksed. Kuusk viib eeldatu tõestamise järjekindlalt täide, kasutades luule vaatlustes lisaks luulele metatekste autoritelt endalt kui ka kriitikutelt (lk 13). Esseede keskseks eelduseks on luuletaja kui Ise, Mina. Kuigi nt Kaplinski puhul nimetab Kuusk ka Mina hajumist luules (lk 265), jõuab ta peagi vastupidise järelduseni Minast kui olemise keskpunktist (lk 267). Luuleteksti ja autori subjekti vahelise paradoksi lahendab Kuusk nii, et väidab luuletades avaneva subjekti olevat inimese n-ö päris-mina. Siiski jääb see lähenemine minu hinnangul metafüüsilis-dogmaatiliseks, teksti ja autori võimaliku lahutamise probleemi vältimine jääb küsitavaks. Otsese puudusena võiks esile tuua, et Kuusk libiseb hooletult üle vormilise sügavuse temaatikast (nt Alliksaare ja Viidingu vormiuuendused leiavad vaid põgusat mainimist), keel on vaid vahend Idee edastamiseks. Küllap jäi sel põhjusel kogumikust välja Ilmar Laaban.

B) Üheülbaline tõlgendusmudel. Autor ei täpsusta väga selgelt, millises vahekorras on esseede kujunemisloos ideedünaamilise vaatluse rakendamine vs. luule enese kuulamine. Lugedes süveneb siiski mulje, et tegemist on juba ette kindla tõlgendusskeemi rakendamisega luuletajate peal. Selle kinnituseks olgu kas või autori tõdemus, et kõikide luuletajate ideedünaamilist sünteesikäsitlust kirjutada ei saa (lk 15). Seega on juba luuletajate valik selline, mis võimaldab autorile imponeeriva tõlgendusskeemi demonstreerimist. Kirjandusteaduses on see igapäevane lähenemisviis, kuid kas ei võiks essee ruumi jääda pisut rohkem ambivalentsust, küsimusi, vastuolusid? Teatud mõttes hävitab ideedünaamiline vaatlus (mida võib vabalt ka ideoloogiliseks nimetada) esseede vabaduse, poole raamatu peal tuli ausalt öeldes igavus peale, sest enamik tõlgenduskäike olid etteaimatavad. Samas tuleb öelda, et Kuuse poeetilised kujundid on eraldi võetuna võimsad.

Rekonstrueerin lühidalt Kuuse tõlgendusskeemi. Muidugi varieerub see skeem pisut, kuid on siiski sedavõrd püsiv, et üldistamine pole vägivaldne.

Luuletaja liigub alati Vaimu poole, tõeluse poole, päris-Mina poole.

Luuletaja tahab saada hääks, armastada kõike.

Tõeluse teispoolsus teeb luuletaja kurvaks, kodutuks.

Tõeluse mõtestamiseks tuleb olla tihedas seoses surma ja vaikusega.

Kindlasti toimub luuletajas millalgi äkiline loominguline pööre.

Need motiivid korduvad esseest esseesse, ükskõik kas tegemist on Uku Masingu või Johannes Vares-Barbarusega. Eriti häiris mind loomingulise pöörde otsimine iga luuletaja juurest. Näiteks Üdi/Viidingu puhul on see põhjendatud, kuid paljudel juhtudel (nt Enno, Talvik, Rummo) jääb otsituks, mõne üksiku värsikatke kaudu tõestatuks.

Tõestuse rabedust tuleb Kuuse esseedes sageli ette. Nõustun täiesti, et essee on visioon, mis ei peagi midagi tõestama, kuid ideedünaamiline lähenemine üritab siiski näidata autori vaimset tervikut, vaimset arengut. Sellise eesmärgi täitmine vajab tõestusi, argumente. Kuid Kuuse lähenemine on prohvetlik-jutlustav: ta mitte ei tõesta, vaid näitab, demonstreerib. Väidete ilmestamiseks sobivad nii luuletaja värsikatked, mõni tema ütlus, mõne kriitiku ütlus või ka katkend hoopis teisest tekstist (vt nt Alliksaare ja Luige peatükkide algust). Lühidalt öeldes on kõik luuletajad lunastust otsivad pühakud, kes küll mõnikord (enne pööret armastusse) siseheitluste küüsis viibivad (nii tõlgendab Kuusk nt varase Visnapuu madaluse-luulet). Luules pole midagi lihalikku, ajalikku, nii Visnapuu kui Barbaruse kahekõne naisega on Kuuse jaoks pühalikkuse otsimine (vt lk 120, 142), peiar Kalju Lepikust saab Kuuse sule all samuti pateetiline poeet. Erandina tunnistab autor, et Viivi Luik jääb alati seotuks ajaga. Luuletajal-pühakul peab olema magus-ihalev suhe surmaga, kui näiteks Viidingul sellist suhet ei ole, siis järeldab Kuusk üheselt, et too kartis surma (lk 327).

Ma ei taha väita, et luule analüüs teispoolsusest lähtudes on väär.

Mind häirib kaks asja Kuuse lähenemises. Esiteks mõtlevad luuletajad tema arvates ainult millelegi muule, ei elule. Teiseks on see miski muu tingimata vaimne ja ülev, autor välistab eimiski avamise madaluse kaudu, võimaluse, et teos võib kõiksuse ühtepõimimise asemel hoopis tegelikkust rebestada. Kuuse esseedel on religioosse propaganda maik küljes.

 

Märkusi vormist ja stiilist

Oma muljete põhjal ütlen, et esseed on erineva tasemega. Kõige rohkem meeldis Runneli käsitlus, kus oli selge juhtmotiiv luule kui laulu näol ning õnnestunud ja põhjendatud võrdlus Tammsaarega. Sageli jääb aga arusaamatuks, mis alusel on Kuusk valinud oma käsitlustesse sekundaarseid allikaid. Jääb mulje, et ta on kasutanud läbisegi kõiki tekste, mis pihku sattunud. Näiteks tuleb autorile küll tunnustust avaldada väliseesti perioodika põhjaliku tundmise eest, kuid samas esitab ta Heideggeri seisukohti Arnold Kuldvere Tulimullas avaldatud artikli kaudu (lk 6). Filosoofilisi ebatäpsusi ja konarusi hakkas mulle silma teisigi (nt ei ole mitte Marx võõrandumise mõiste leiutaja, vt lk 289).

Sageli tõendatakse oluliste hoiakute või suundumuste leidumist luuletajate loomingus mõne üksiku salmikatkendiga. Kandvamate üldistuste puhul eeldaksin siiski vähemalt viitamist luulekogudele, muidu jäävad väited õhku rippuma.

Esseedes on palju mõttekordusi, mis ei rikasta sisuliselt juba öeldut. Tulnuks tihendada, pikapeale läheb heietamiseks.

Lugeja jaoks on ebasõbralik, et luuletsitaadid on küll varustatud viidetega, kuid teoreetilised tsitaadid pelgalt autori nimega. Asi pole teaduslikus ranguses: mõnikord on kirjandusnimestikus mitu allikat samalt autorilt, puudulik viitamine raskendab tagasipöördumist alliktekstide juurde.

Mõnede esseede puhul (nt Masing) jääb mulje, et Kuusk on võtnud kronoloogilises järjestuses ette poeedi luulekogud ning tõlgendab neid järjepanu ilma dünaamilise visioonita.

Autor loodab, et tema raamat sobib laiemale lugejaskonnale ülevaate andmiseks eesti luules toimunust (lk 16). Julgen kahelda, kas teos hulkadele sobib. Kindlasti ei tasu sellega alustada nendel, kes pole proosalise eluhoiaku tõttu seni luulet nautida suutnud – kogumiku pateetiline stiil kohutab teid eemale. Pigem sobib kogumik esoteeriliste huvidega inimestele, kes on küll otsinud luulest teispoolsuse kõnetust, kuid pole seni leidnud. Kuuse lihtne ja hoogne stiil, veenev-prohvetlik kõneviis võivad teid kaasa haarata. Kuid mulle tundub, et parem oleks esseid lugeda ükshaaval, pausi pidades, korraga ette võttes võib saabuda küllastus ülevusest.