Jungi juhatusel eetika juurde ehk

Toomas Kiho

Klassik Jung päikesetuultele valla  

 

Carl Gustav Jung. MINA JA ALATEADVUS. Tõlkinud Merike Steinert. Ilo 2005.

158 lk.

Carl Gustav Jung. INIMENE JA TEMA SÜMBOLID. Tõlkinud Raul Kilgas, Ivar Männamaa, Pille Varmann. C.G. Jungi Analüütilise Filosoofia selts 2005. 416 lk.

 

 

Eesti Jungi-sõpradel oli põhjust möödunud aastal rõõmustada. Trükist tuli mitu mahukat ja olulist Jungi teost. Aasta alul leidsid huvilised raamatu “Inimene ja tema sümbolid”, päris aasta lõpul ilmus “Avatud Eesti raamatu” sarjas kirjastuse Ilmamaa väljaandel Carl Gustav Jungi põhiteoseid “Psühholoogilised tüübid”, kus Piret Metspalu on teinud suure töö tõlkijana. Sellele lisandub veel Merike Steinerti tõlkes “Mina ja alateadvus”, mille kaks trükipartiid on juba ammu raamatupoodides läbi müüdud ning tulemas on kolmas. Ka sümbolite raamat on otsakorral, vaid klassikalises kujunduses “Psühholoogilised tüübid” on saadaval. Üldse tundubki, et Jungi raamatuidki – muust kirjandusest kõnelemata – haarab eestlane seda agaramalt, mida paremini need esoteerikaletti kõlbavad. Müügiedetabelitele pilku heites tuleb nõustuda Peeter Tulvistega, et raamatukauplus pole ilmtingimata “Valgus”, vaid võib olla hoopis “pimedus”. Ometi ei tohi Jungi teoseid kuidagi samasse esoteerilis-astroloogilisse patta kaotada.

Kõik Jungi äsja ilmunud raamatud on kenakeseks täienduseks eesti kultuuriruumi. Esimesel juhul on tegu Jungi ja tema kaasvõitlejate ühisloominguga, teatud kokkuvõttega Jungi süsteemist, populaarse ülevaateraamatuga. Selle originaal ongi teose laadi arvestades ingliskeelne. Teine teos “Psychologiche Typen” seevastu on Jungi põhiteoseid, seega igati sobiv just “Avatud Eesti raamatu” vääristavasse sarja, kuhu nüüd on 1995. aastal ilmunud “Tänapäeva müüdi” kõrvale juba teine Jungi teos jõudnud. Jungi “Psühholoogilistes tüüpides” kirjeldatud mõisted, eeskätt “ekstra- ja introvert”, on tuttavad igaühele, aga nende originaalallikas ilmub meil just nüüd ja siin. Lisaväärtuse annab raamatule kaalukas saatesõna eesti lugejatele. Muide, kahe ülejäänud mulluse tõlke üllitaja pole mingisugusegi eesti tausta avava saateteksti lisamist kummalgi juhul üldse vajalikuks pidanud.

Alo Jüriloo ja Vaino Vahing on ilmselt parima sulega psühhoanalüüsi või jungilikult – analüütilise psühholoogia  tundjad tänapäeva Eestis, seetõttu on kena, et just nendelt eessõna telliti. Muu seas on huvitav jälgida kokkuvõtet “alateadvuse” sõna kasutuse arengust eesti tekstides. See lõpeb ettepanekuga, et jääda võiksime “teadvustamatuse” juurde. Paraku pole seda suudetud veel kuigivõrd juurutada, pigem on eesti tava jõudnud tagasi Johannes Semperi poolt algul välja käidud “alateadvuse” juurde. Tundub, et ka üldkeeles on just see mõiste kõige rohkem läbi löönud. Ilmselt samasugustest kaalutlustest on see ka C. G. Jungi Seltsi väljaandes ühtlustatud “alateadvuseks”. Kuigi – ja siin võiks Vahingu ja Jüriloo loendit täpsustada: nimelt on Ivar Männamaa oma tõlkes (mis on lülitatud C. G. Jungi Seltsi raamatusse) algselt kasutanud “mitteteadvust” ja oma valikut tõlke esmailmumisel ka pikemalt põhjendanud (vt Akadeemia 1990, nr 10).

Ent selleski raamatus ei leidu ülevaadet kogu eesti keeles ilmunud Jungi pärandist. Nii jääb see loetelu “alateadvuse” sõna tõlgetest (lk 17-18) poolkogemata ainsaks pidemeks. Ja lugejal peab olema head taju, et hilisematel puhkudel osata selle tekstisisese loendi juurde tagasi pöörata (näiteks pikemate tsitaatide puhul teosest “Mälestused, unenäod, mõtted”, lk 29-30).

Tõlge on ladusalt loetav ja selle ilmutamine üldse üks suur tegu. Vaid kümme aastat varem on “Tänapäeva müüdi” vahendanud Mati Unt pidanud tõdema, et Jungi ““suured” peateosed nagu näiteks “Psühholoogilised tüübid” … käisid nii tõlkijale kui ka kirjastusele üle jõu”. Nüüd oleme oma Eesti kultuuriruumis ilmsesti sammukese küpsemaks saanud ning valmis seesuguste tekstide vahendamisele asuma. (Muide, kokkusattumusena ilmus Ilmamaalt just samal päeval teinegi “Avatud Eesti raamat”, kaheköiteline (1656 lk!) Adam Smith.)

Siiski häirib lugemist mõni vormistuslik detail. Näiteks on märkuste ja viidete kulgemist raske, peaaegu võimatu jälgida. Need on nummerdatud igas peatükis eraldi, kuid paigutatud kõik ühte jorusse raamatu lehekülgedele 705 – 737, ja peab olema ülijärjekindel, et õiges kohas järge pidada. Samas on täiesti kasutu läbi raamatu lehekülje päises jooksev kiri “Carl Gustav Jung” ja “Psühholoogilised tüübid”, selmet esitada peatüki pealkiri – nagu seda on varem mõnegi “Avatud Eesti raamatuga”, ka Jungi omaga, tehtud. Eriti kurioosne on lugu märkustega XI peatükis “Definitsioonid”, mis on ise kiiduväärselt järjestatud eesti tähestiku järgi, kuid märkused järgivad originaali numeratsiooni. Kogu seda segadikku saanuks joonealuste märkustega vältida. Liiati pole ka joonealustest päriselt hoidutud: pikemad tsitaadid on varustatud joonealuse tõlkega, lühemad on tõlgitud nurksulgudes teksti sisse. Piir on aga tihti ähmane või küsitav (vt nt lk 394). Ka pole oldud järjekindel, millal üht või teist mõistet tõlkida: näiteks sacrificium intellectus on peetud vajalikuks varustada nurksulgudes eestikeelse tõlkega alles lk-l 47, kuigi see pole sugugi esimene kord, kui see mõiste ette tuleb. Üldse on igat laadi sulgude kasutamise süsteem nii keeruline, et vajanuks ilmselt selgitamist; eriti veidralt paistab see nt järjestikustes märkustes 3-4 lk 708 või 128-129 lk 721 (eriti m 41 lk 707 taustal). Silma torkab ka korrektuurivigu: puudub loendisiseseid komasid (nt lk 21), üleliia on tühikuid (nt rän kade, lk 29; lause- lauselt, lk 31), on ebaühtlust pealkirja suurtähtedega (nt lk 217), puudu on diakriitilisi märke (nt Sandor pro Sándor Ferenczi,  lk 16), mõnel pool on unustatud vajalik kaldkiri (nt Funktion, lk 554, Seelenbild lk 562). Kuid on ka küsitavusi, millele selgitust anda ei oskagi: näiteks miks, kui on öeldud, et tuginetakse Eesti Piibliseltsi piiblitõlkele, kasutatakse ometi Maarja asemel nimekuju Maria (lk 55, 307 jj)? “Raamat algab pikema motoga H. Heinelt (muide eksitava viitega, ka puudub Heine kirjanduse loetelust), aga miskipärast pole kasutatud juba olemasolevat Heine eetikeelset tõlget E. Jungilt (!). Samasuguseid küsimusi, kus oleks võinud toetuda eesti keeleruumis juba olemasolevale, jääb õhku veel mujalgi. Kõigele vaatamata on ometi tegu väärtkirjandusega väärt vormistuses.

Sellele sekundeerib Iloprindi trükikojast Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Seltsi kirjastusel ilmunud “Inimene ja tema sümbolid”. Autoreiks Carl Gustav Jung ja tema lähemad mõttekaaslased. Tekst ise kuulub kahtlemata psühhoanalüütilise kirjanduse kuldvara populaarsemasse osasse. Seda tõlget ning ka teist, Ilo väljaannet “Mina ja alateadvus”, on juba jõutud meie lugejatele ka põhjalikumalt tutvustada. Näiteks Jaanus Adamson on seda teinud juba vähemasti kahes lehes: (“Jungi jumal: elu ja mõtte vaimne keskpunkt”, Postimehes, (7. X 2005) ja “Jungi positsioonid” Eesti Ekspressis, (7. IX 2005)).  

Nii jääb öeldut täiendada vaid ühe olulise killuga. See puudutab trükise vormistust ning viibki meid Jungi asjade juurest eetikaküsimusteni. Millest raamat koosneb? Peale viie põhiteksti on raamatus ka originaali saatesõna ning põhjalik kokkuvõte, nime- ja märksõnaregister, hulgaliselt märkusi ning kaks lehekülge tänuavaldusi – needki pärinevad aluseks olnud originaalraamatust. Lisaks tagakaane annotatsioon-tutvustus.  

Eriti suure põhjalikkusega paistab silma raamatu tiitellehe tehniline pöördkülg. Siin on – nagu tava ette näeb – toodud originaali ilmumisandmed, tõlkijate ja toimetajate nimed, andmed copyright’i kohta jm asjakohane informatsioon. Samuti leidub siin raamatu välja andnud seltsi kontaktaadress, teave kaaneillustratsiooni kohta, küljendaja ja kaanekujundaja nimi, töö teostanud trükikoja nimi, ning kummalisevõitu teade “printed in Estonia”. Kokkuvõttes siiski erakordselt informatiivne lehekülg, kokku kogunisti 24 rida teksti!

Nagu märgitud, on kõige selle suure andmehulga juures jäänud raamatus täiesti märkimata nii selle teose kui ka Jungi varasem tulemine ja olemine eesti keeles ja eesti kultuuris. Pole peetud vajalikuks lisada ühtki pidet selle kohta, kuhu paigutub “Inimene ja tema sümbolid” eesti kultuuriruumis. Aga mis kõige kurioossem: mitte kusagil ei ole märgitud, et ka sellesinase raamatu olulisi osi, terveid peatükke on varem eesti keeles ilmunud, ja lausa sellessamas tõlkes! Nii on juhtunud Aniela Jaffé kirjutisega “Sümboolika kujutavas kunstis”, mis ilmus ajakirjas Akadeemia aastal 1990 (tlk Ivar Männamaa). See märge oleks iseenesest tilluke trükirida, mis pealegi ei tooks kaasa mingeid materiaalseid kohustusi. Kas peame selliseid viiteid loomulikkuseks või mitte, sellest – nagu “teredest” ja “aitähhidestki” – algab suhtumine, mis juhatabki eetika juurde. Rääkimata sellestki, et seesugused ristviited aitaksid luua seoseid kultuuriruumi eri osade vahel.

Olgu siin lõpetuseks osutatud veel kahele eespool nimetamata tekstile, mis Jungilt eesti keeles olemas on: 1999. aastal ilmus Loomingus “Diktaatoreid diagnoosimas”, intervjuu H. R. Knickerbockerile ning “Kollektiivse alateadvuse arhetüübid” (tlk Huko Lumi), mis ilmus järjeloona 2002-2003 Päikesetuules(!).