Jaaniöö jõulupuu all

Arno Oja

Maarja Kangro, Kunstiteadlase jõulupuu. Kujundanud Kirke Kangro. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 78 lk.  Eestis on kaks suurepärast luuletajat, kelle südames tuksub Itaalia: Viivi Luik ja Maarja Kangro. Esimene oli seal kui Igavese Linna peegeldusi jäädvustav proua Eesti riik, teine itaalia keele kõla ja romaani kultuuri heiastusi püüdev õpihimuline tudeng. Luik jättis lõviosa talletatust „Varjuteatrisse”, Kangro kannab oma Itaaliat siiamaani kaasas. Eks ole tema palju räägitud häbematus ja löögivalmiduski rohkem Alpidetagune épater les bourgeois kui Preisi tõusikaadli sõjakas Blut und Boden. Maailm ehk ongi „närukaelte liit heasoovlike inimeste vastu” (Giacomo Leopardi), kuid Kangro sõdib sellesinatse maailmaga pigem sama Leopardi luulendatud kõrbelille la ginerva (mida ta ise on tõlkinud väljendiga „luud põõsas”) kattevarjus kui sotsialistide bandiera rossa leegitsevas lõõmas. „Kunstiteadlase jõulupuu” värsid ning „Ahvide ja solidaarsuse” novellid kannavad meieni ühtaegu nii liberaalse demokraatia meepottidesse  sihitud mürginoolte uimastavat aroomi kui ka hapra empaatia vaevu tajutavat hõngu. Itaaliast aga veel niipalju, et Maarja Kangro raamatuis kohatavad siniste silmadega kenanäolised mehedki on enamasti söakad tõmmutverd Dariod või Mariod.      

Ekshibitsioon ja sõnaliha       

Luuletamine tegi Maarja Kangrost „avaliku naise”. Igast tema raamatust on saanud omaette  sündmus ja temast endast Eesti (kultuuri) meedia „vapilind”, kelle paraadsulestikku kirjavad kõikvõimalike žüriide auhinnad. Ja ei ütleks, et need on saadud pelgalt vapivääriliste kraaksatuste eest.       

Kangro luules on olemas too sõnastamatu  „sim-sala-bim” (Alver) või futuristlik „zangtumbtumb” (Marinetti), mida ta otsesõnu luulendas mateeriat oma koopasse kutsudes. Kutsutu elab nüüd sõnadetagust iseelu ning kisub lugejagi oma lummusesse. Samas on Kangro oma ajastu laps, kelle väliselt karusevõitu hoolimatus püüab „peeni kultuurilisi teadmisi ühildada elusolemise tumedate kehamahladega”, nagu kunagi teatas retooriline ilukõne kirjanike liidu kodulehel.       

Tõik, et Kangro annab meelsasti intervjuusid ja on agar oma loomingut mõtestama, sisaldab muidugi paraja annuse ekshibitsiooni, kuid tegu ei ole pealetükkiva enesekehutusega. Pigem võib öelda, et Kangro on iseenda manager ja massimeedia tema müügipartner. Kas kõik see kokku tähendabki loomemajandust, ei oma siinjuures tähtsust.     

Ühes usutluses on Maarja Kangro sugulashing Kalju Kruusale pihtinud, et tema luule kujutab endast „reaalse elutunde plahvatust keeles” (Postimees, 30. III 2007). Piiblist me teame sõna lihakssaamise lugu. Ent Kangro ei hülga sõnu. Tema loksutab neid aegamisi nagu Nööbivalaja tina oma kulbis (lk 7) ning lükkab  siis lugeja ette mahlase käntsaka sõnaliha (lk 72). Koguni uue sõnaliigi pakub ta välja – abjektid (lk 73). Seletatult võiksid need olla siis argipäevased äraheitesõnad, kadakasakste keeles „fuih”-sõnad. 

On kiiduväärt, et Kangro ei lase sõnadel luules kontrollimatut ulaelu elada. Vastasel juhul võiks neidki tabada murdesõna jõrm kurbnaljakas saatus meie kirjasõnas, kus väljendi õigele tähendusele (segane, uimane) püütakse iga hinna eest mingit macho’likku varjundit külge pookida. Sellesama raamatugi puhul on püütud seda teha, kuid lõpuks siiski loobutud noorele daamile „jõrmi” tiitli omistamisest.         

Kunst ja luule         

Interdistsiplinaarsuse vaateveerult võib ütelda, et Maarja Kangro noorem õde Kirke on „Kunstiteadlase jõulupuu” kaasautor. Kirke on illustreerinud küll kõik Maarja raamatud, kuid siin räägivad tema joonistused teksti häälestuses ja liigenduses otseselt kaasa.         

Seda juba raamatu kaanest peale. Tüüp, kes meile sealt vastu vaatab, kott õlal ja telefon (püstol, võtmekimp?) käes, on ühtaegu nii vahva sõdur Švejk kui ka tädi Maali, nii Urvaste postipoiss Contra kui ka tundmatu terrorist. Ja kõik kokku on nad too oma silmi kandiliste prilliklaaside (spioonikaamera?) taha peitev elukunstiteadlane, keda Raekoja platsi jõulupuu foonil huvitab rohkem tasuta kohv kui hubisev  küünlaleek. Novellikogu „Ahvid ja solidaarsus” kaant ehtiv villpea (Mowgli?) on tema looduslik eellane. Soorollid või intellekt ei mängi siinjuures erilist rolli. Nagu ka Maarja Kangro luules. Küll aga sobinuks mõni siinne luuletus Kirke Kangro kureeritud näituse „Kättemaks” sõnaliseks illustratsiooniks.       

Linn ja linn       

„Ahvide ja solidaarsuse” ilmumise järel leidis Sandra Jõgeva siinsamas Sirbis (4. VI 2010), et Kangro on kirjutanud „intellektuaalse naise „Seksi ja linna”. Kuigi mulle tundub, et feminismi võitluslippu lehvitav kunstnik on Kangro novellidesse liiga palju iseenese „Draamapunkti” sisse lugenud, jäägu see sinnapaika. „Jõulupuu” kõneleb küll „Ahvidega” samal lainepikkusel,  kuid Maarja Kangro proosa on kraadivõrra avatum ja naiselikum kui tema luule. Küll aga on Kirke Kangro oma õe luuleraamatusse joonistanud linna, mis tekstidest täidetuna meelestab China Miéville’i poliitilise ulmedetektiivi „Linn ja linn”. On Maarja Kangrolgi oma Besźel, Ul Quoma ja linnadevaheline ohtlik eikellegimaa. Tema tegelane liigub kivilinnast kivilinna ja laseb sealse tehislikkuse painaval vool endast läbi voolata.     

Linna saabumisel muundub Bangladeshi roosipoisi kimp talvisteks burksiroosideks (sotsiaalne tsirroos?) ja inimene ise on „väike verejanuline kränn” (lk 16), nagu arvavad Ateena koerad. Teine linn on julmem. Seal närivad lapsed eterniiti, Kangro esikkogust „Kurat õrnal lumel” tuttav verimagus apelsin lõhnab nagu  surm (lk 56) ja paadimees Charonist saab MölaLunastaja. Eikellegimaa võõrandunud psychemaastikel (Kangro väljend, Andrea Zanzotto jälgedes) valitsevad Väntsutaja-Jumal ja Kuradi roosamanna. Taliban on siin kujutlus inimlikust õnnest ning raamatukogu vaikne lõbumaja. Tagatipuks naitub Eesti Lätiga (lk 41) ja terroristiga lahkuv pomm lubab kindlasti tagasi tulla. Raamatu lõpulehel, linnadetaguses, seisab uurivimestaval ilmel luuletaja, toekad porikingad jalas ja kohvi(mahla, vere, mürgi?)tops käes, ning takseerib üle õla mingit elutut töövõi raekoda, millel ilutseb silt „Formula”. Ent tehisilma võltssäras troonib üksildus ega kehti ükski valem.         

Raekoja platsi jõulupuu alla kavandatud piknik läheb vääramatult luhta nagu esiemade jaaniöögi, sest „valgus läks lõpuks ikkagi käest” (lk 76). Maarja Kangro nimetab juhtunu kunstiks. Olgu. Ometi kummitab iroonia varjust Vaino Vahingu omaaegne kiuslik küsimus: „Kellega veedad sa jaaniöö?”.         

Luule ja luule         

Maarja Kangro eelmise luulekogu „Heureka” puhul pani Paul-Eerik Rummo tähele autori liikumist proosa suunas ja ennustas üleminekut avastusõhinas „heurekalt” ratsionaalsemale „ahhaale” (Looming 2009, nr 1, lk 141). Kangro viimased raamatud kinnitavad selle tähelepaneku tõesust.       

Meie nähtuste pealispinnal liuglev aeg on kirjanduse žanripiirid segi paisanud justkui Joosep Tootsi kapsapeenra. „Kunstiteadlase jõulupuu” mõned luuleridadesse murtud proosadialoogid võimaldavad raamatu hea tahtmise korral koguni (värss)näidendite kilda liigitada. Sotsiaalset mõõdet ületavaks antisotsiaalseks luuleks on seda kaantevahet juba nimetatud (Kaarel Kressa). Kumbki variant pole ekslikum  kui kulka kirjanduse sihtkapitali tänavuse auhinnažürii väidetavalt üksmeelne otsus Indrek Kofi „Eestluse elujõust” luuleks nimetada ja kahtlejail auväärt Enzensbergeri abiga suu lukku lüüa.   

Kofi üllitist on püüdnud endale kosida ka proosa ja draama asjatundjad. Küllap siis peidab see „hüsteeriline traktaat” (autori enese määrang) midagi eestlasele nii iseloomulikku, et temaga veedaks küll jaaniöö. Oma ülaltoodud retoorilisele küsimusele vastust otsides kinnitas hüsteeriauurija Vahing juba 35 aastat  tagasi: „Sa ei saa lahti rahvast, keda sa ehk ei armastagi, kelle hulka kuuludagi ei taha, aga kuulud”. Maarja Kangro luule sotsiaalne sõnum tunnistab sama.