Jaani kiriku vitraaþid

URMO RAUS

Sündmuste ahel, mis viis Tartu  Jaani kiriku vitraaþakna lõhkumiseni. Annetuse abil valminud Urmo Rausi vitraaþaken tükeldati ja visati Jaani kiriku müüri äärde.

Sihtasutus Jaani kirik eemaldas aprillis 2004 autorit teavitamata riikliku muinsuskaitseameti poolt 1998. aastal tellitud vitraaþakna. Aken võeti eest autori õigusi rikkudes ja akna  metallstruktuur lõigati ketaslõikuriga tükkideks. Vitraaþakna avasid pidulikult 18. I 2001 Prantsuse vabariigi suursaadik hr. Jean-Jacques Subrenat ja Tartu linnapea Andrus Ansip. Aken valmis kahe Prantsuse kodaniku 120 000-kroonise annetuse toel.  2002. aastal sai Tartu Jaani kiriku vitraaþiprojekt Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia.

Vitraaþakna eemaldamist ja lõhkumist põhjendab sihtasutus ekspertkomisjoni otsusega. Ekspertkomisjoni kutsusid kokku endine kultuuriminister Signe Kivi ja kantsler Margus Allikmaa andmaks hinnangut vitraaþiprojektile. Komisjon käis koos Tartus 22. XI 2001. Kui vitraaþakna autor tahan avaldada oma seisukohti komisjoni tegevuse ja otsuse kohta nüüd, kui ajaline distans võimaldab võrrelda otsust paberil ja reaalsuses elluviidavat.

 

Ekspertkomisjoni soovitused

Tartu Jaani kirikule paigaldatakse praegu uue lahendusega vitraaþaknaid. Kiriku aknad, 35 roostevabast terasest valmistatud aknaraami, mille sisekülgi katab tööstuslik pakettklaas ja välispindu 200 ruutmeetrit klassikalist käsitöönduslikku tinaraamides vitraaþi, peavad valmima selle aasta novembriks. Vitraaþaknad maksavad Eesti riigile koos varem tellitud projekti mahakandmise ja ekspertkomisjoni kuludega üle 5 miljoni krooni. Komisjoni otsusest võib lugeda: ?Vitraaþid pole Jaani kirikule hädavajalikud. Kui vitraaþe siiski kasutatakse, siis peavad need olema arhitektuuri ja terrakotaskulptuuridega võrreldes teisejärgulised?. Kuna keskaegsete kirikute puhul oli tavaline, et vitraaþid saadi annetustena ning need realiseeriti erinevate meistrite poolt, siis soovitasid eksperdid, et vitraaþid võiksid olla teostatud mitmes järgus, alustades kiriku altariosast: ?Kui vitraaþid tellitakse, tuleb nende kujunduseks korraldada konkurss. See konkurss võiks olla korraldatud koos kiriku sisustuse kujunduse konkursiga. Sisekujundus (seinte, lae ja põranda värv ja tekstuur) on ülal nimetatud konkursside eeltingimuseks. Praegune (Urmo Rausi projekti) raami konstruktsioon ei ole rahuldav, kuna ta ei lahenda kahe klaasi vahel tekkiva vee kondenseerumise probleemi ega ?külmasilla? (välis- ja siseraami vahelise isolatsiooni puudumine) tekkimise probleemi. Kuna käesolev prototüüpaken ei vasta tehnilistele nõuetele, siis tuleb see hiljem eemaldada?.

Vaieldamatult on terrakotade näol tegemist kõige unikaalsema ja väärtuslikuma tänaseni säilinud osaga Jaani kirikust. Kuid teatavasti olid aknad-vitraaþid gooti arhitektuuris kesksed elemendid ega ole kunagi olnud allutatud välisfassaadi dekoori detailidele. Liiatigi on tegemist täiesti erinevas mõõtkavas ja tähendusega arhitektuurielementidega ning nende vastandamine on arusaamatu. viis meetri kõrgusel paiknevate kiriku akende vaatamiseks peab taganema, siis aga ei ole võimalik enam 20-sentimeetriseid kujukesi näha. Inimsilma kõrgusel eksponeeritavate terrakotade taustaks ei ole aknad, vaid tellissein. Valdavalt kiriku välisfassaadist teisaldatud terrakotast kaunistused on plaanis eksponeerida kiriku interjööris hoonest sõltumatu näitusena. Terrakotakujusid on korduvalt eksponeeritud lisaks väljaspool Jaani kirikut (näiteks Saksamaal) ja eksponeerimise ruum ei ole külastajaid kunagi takistanud neid vaatamast. Terrakotad olid keskajal kaetud polükroomse maalinguga. Värvilised freskod katsid ka kiriku interjööri. Jaani kirik ja tema terrakota dekoor ei olnud keskajal sugugi keraamilise savi värvi. See, et praegune kiriku taastamise kontseptsioon rõhutab kõikjal naturaalse savi primaarsust ja välistab kirikus värvi kasutamise, ei ole seletatav ainult mingi kontseptuaalse põhimõttega.

Tutvusin paari aasta eest kunstiajaloolase Olev Printsi elutöö, Tartu Jaani kiriku uurimismaterjalidega. Erakätes ja avalikkusele tundmatu uurimus on mahukas ja põhjalik. Pärast II maailmasõda olid pommitamise tagajärjel paljastunud kiriku krohvikihtides peidus olnud keskaegsete freskode fragmendid, terrakotaskulptuuridel oli tollal veel värvisäilmeid. Olev Prints pildistas freskod ja kaardistas terrakotad. Skulptuuride kohta koostas ta värvikaardid, kleepides sellele originaalvärvi säilmed, ja rekonstrueeris virtuoossete värvipliiatsijoonistuse abil võimaliku skulptuuri polükroomia. Sellele lisandusid arvukad joonistused terrakotade paigutuse ja sümboolika kohta ning fotografeeritud arhiivimaterjalide koopiad. Nähtu oli lihtsalt hämmastav ja selle taustal on nii sisekujundusele kui vitraaþidele seatud värvi kasutamise piirangud ja nende teisejärgulisuse kõikjal rõhutamine enam kui arusaamatu. Imelik on ka, et kunstiteadlane Kaur Alttoa esitab Jaani kiriku ajalugu selektiivselt.

Jaani kirik valmib kaasaegse ehitusena tähtajaliselt ning seda teostab ehitus- ja kinnisvarafirma Rand ja Tuulberg. Tähtajalisena valmivad ka aknad. Praegu paigaldatavad vitraaþid valmivad korraga ja mitte järk-järgult, nagu eksperdid soovitasid. Vitraaþid valmivad riigi rahaga, mitte annetuste toel. Teostatav lahendus välistab üldse vitraaþide annetamise ja kunagi rombvitraaþide asendamise kunstipärasema lahendusega. Seda esiteks sellepärast, et sihtasutus otsustas paigutada hinnalisema vitraaþi väljapoole ja sisse pakettakna. Mitte keegi ei tahaks ilmselt annetada vitraaþideks, mis paistavad läbi pakettakna ja on kaitsmata kujul eksponeeritud vandalismile ning keskkonnamõjudele. Akende uus jaotus välistab lisaks igasuguse kaasaegsema või loomingulisema lähenemise. Vitraaþakende lahenduse ega ka teostamise peale ei korraldatud avalikku konkurssi ja samuti ei järgi need, nagu eksperdid soovitasid, põranda, lae ega seinte värvi või tekstuuri.

Praegu paigaldatavad roostevabast terasest aknaraamid ei lahenda ?külmasilla? probleemi. ?Külmasilla? küsimuse tõstatamine ekspertide poolt on iseenesest kummaline. Keskaegse ehitusena on kogu Jaani kirik isoleerimata ja tervikuna ?külmasild? ega vasta seeläbi kaasaegsetele tehnilistele nõuetele. ?Külmasillad? on ka praegu paigaldatavad massiivsed terasest aknaraamid ja tinaraamides vitraaþid. Klaaspaketi paigutamine terasraami ei anna ka mingit sooja kokkuhoidu. Samuti ei lahenda praegu ellu viidav lahendus mingilgi moel klaaspaketi ning selle külge kinnitatavate vitraaþide vahele tekkiva vee kondenseerumise probleemi. Probleem on isegi hulga tõsisem. Eksterjööri, kiriku fassaadi jääb tinaraamides vitraaþ, mille üldpind on ca 200 ruutmeetrit. Fassaadi dekoori rollis olev vitraaþ jääb eksponeerituks linnaruumi õhusaastatusele, tolmule ja muutlikule ilmastikule. Vesi ja mustus tungivad vitraaþi ning pakettklaasi vahele. Vitraaþide tina hakkab õhu happelisuse tõttu murenema ja vajab peagi restaureerimist. Tehnilise külje pealt on minu arvates tehtud lisaks tõeline karuteene kirikukehandi enda suhtes. Jaani kirik on ehitatud parvedele ja asub soisel aluspinnal. Vajuvad kiriku vundamendid tugevdati taastamistööde käigus maasse rammitud vaiade abil. 33 massiivse terasaknaraami, 200 ruutmeetri klaaspaketi ja 200 ruutmeetri tiheda liigendusega tinaraamides vitraaþi akende mass on kokku ca 50 ? 60 tonni. Kas üldse on õigustatud sellise koormuse lisamine juba toestatud vanadele kivimüüridele? Minu lahenduses olid aknaraamid värvitud anodeeritud alumiiniumist just kaalu vähendamise eesmärgil.

Vitraaþakna eemaldamise ettekäändeks toodud mittevastamine tehnilistele nõuetele on seega ümber lükatud sihtasutuse enda poolt. Ekspertkomisjoni hinnangute kriteeriume arvestades ei vasta praegu teostatav uus vitraaþilahendus kaasaegsetele tehnilistele nõuetele ja tuleks seetõttu hiljem eemaldada.

 

Komisjoni töö korraldus

Minul kui autoril lubati olla ainult osaliselt komisjoni töö juures. Erapoolik vastaspool oli seal aga kogu aeg. Komisjonis osales ühe kunstieksperdina SA Jaani kirik jurist J. Jaeger, kes samuti esindas vastaspoolt. Komisjoni töö toimus inglise keeles. Minu esimene võõrkeel on prantsuse keel. Kultuuriministeerium keeldus mulle tõlki andmast; sellega rikkus minister keeleseadust. Et asi ei näiks avalikkusele erapoolik, paluti mul nimetada omalt poolt kaks esindajat. Kuna komisjoni eesmärk pidi olema vitraaþide arutamine ning põhilised etteheited olid tehnilist laadi, siis soovitasin komisjoni ühe klaasimeistri ja ühe klaasikunstniku. Nemad paralüseeriti aga temaatika viimisega restaureerimisprioriteetidele ja kunstiajaloo temaatikale.

18. VI 2001 kogunes Tartu Jaani kirikusse riiklik muinsuskaitsenõukogu, et arutada Jaani kiriku vitraaþakende projekti. Muinsuskaitsenõukogu otsustab: ?Pidada kunstnik Urmo Rausi vitraaþiprojekti kunstilist lahendust Tartu Jaani kirikusse väga sobivaks. Nõukogu leidis, et edasisel teostamisel tuleb kinni pidada esitatud projektist, muuhulgas akende (praegusest) heledamast tonaalsusest.? Ainukesena jääb edasise lahenduse suhtes eriarvamusele muinsuskaitsenõukogu, samuti Jaani kiriku sihtasutuse liige Kaur Alttoa. Muinsuskaitsenõukogu otsustab, et nende seisukohta esindab ekspertkomisjonis ainukesena eriarvamusel olnud Kaur Alttoa. 22. IX jätab Kaur Alttoa aga muinsuskaitsenõukogu otsuse ekspertkomisjonis üldse esitamata.

Ekspertidele ei võimaldatud isikliku seisukoha formuleerimist, vaid neid kohustati alla kirjutama ühisavaldusele. Kui keegi ütleb, et kuidas sai väliseksperti kohustada, siis ma väidan, et kui välisekspert kutsutakse siia ühe riigi kultuuriministri enda poolt, makstakse talle kinni kõik kulud, organiseeritakse reis Lahemaa rahvusparki ning antakse lisaks veel ca 15 000 krooni tööraha, siis on sel inimesel raske kui mitte võimatu ei öelda sama ministri esindajale, muinuskaitseameti peadirektorile koosoleku juhataja rollis, kes ootab allakirjutamist. Lisaks on tõenäoline, et välismaalased ei saanudki aru, et komisjon oli lavastatud eesmärgiga minu teos maha võtta.

Nii saadigi kultuuministeeriumi ametniku ja sihtasutuse liikme Anneli Randla kirja pandud ingliskeelne otsus, mis pidi ministri sõnul olema erapooletuks soovituseks Jaani kiriku sihtasutusele.

Kaks päeva pärast ekspertkomisjoni koosviibimist 24. IX Tartus kogunenud SA Jaani kirik ehitusnõukogu liikmed, nüüd teises rollis esinevad Anneli Randla ja Kaur Alttoa, kinnitavad, et toetavad täielikult ekspertkomisjoni ehk siis iseenda otsust. (M. Pau, Tartu Postimees 25. IX 2001).

Nõudsin ministeeriumilt koosoleku protokolle ja infot töökorralduse kohta. Kuid protokollid salastati. Minister Signe Kivi teatab oma ametlikus vastuses minu arupärimisele: ?Komisjoni sisuline töökorraldus lepiti kokku komisjoni töö käigus /—/. Koosoleku alguses lepiti kokku, et komisjoni töö kohta vormistatakse dokumendina lõpparuanne, millele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed.? (Ministri ametlik vastus). Minister keeldub tekstis viitena ära toodud protokolli autorile näitamast, sest ?märkmed tunnistati asutuse siseseks teabeks ega kuulu avalikustamiseks. /—/ Põhjuse selleks annab eelkõige asjaolu et vastavat kokkulepet komisjoni töö algul arutelu käigu avalikustamiseks eksperdid ei sõlminud?.

Oma seisukohtade edastamise ignoreerimisele ei järgne muinsuskaitsenõukogu poolt seisukohavõttu. Seega kõrgema muinsuskaitsealase instantsi otsuseid eiratakse ka nende endi liikmete poolt.

 

Kokkuvõtteks

Ekspertkomisjoni kutsusid kokku Signe Kivi ja Margus Allikmaa PRi eesmärgil, et lõpetada avalikult nende tegevust ja päevapoliitikat kritiseerinud kunstniku projekt. Kallis PR-üritus, mille finantseerimiseks leidis Allikmaa ministeeriumi reservist 120 000 krooni. Otsuse tekst paisati kultuuriministeeriumi ekspertkomisjoni Tartus viibimisele järgnenud päeval ingliskeelsena ja redigeerimata kujul kõigisse uudiste kanalitesse, Valga Teatajast Reutersini.

Ainukene annetuse abil valminud Jaani kiriku vitraaþaknen tükeldati ja visati müüri äärde. Ei tolereeritud ka meistrite realiseeritud tööd.

Tänaseks kõrvale heidetud vitraaþiprojekt oli esimene taasiseseisvunud Eestis riigi tellitud suuremahuline kaasaegne monumentaalkunstiteos. Asemele saadi tehniliselt puudulikult lahendatud ja kunstilise väärtuseta vitraaþid, mille teostamise maksumus on lisaks veel kõrgem.

Tartu Jaani kiriku vitraaþiprojekt on 14. IX 2003 ? 31. VIII 2004 eksponeeritud Chartres?i rahvusvahelises vitraaþikeskuses toimuval näitusel ?Les passeurs de lumiere?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht