Intervjuude igavus ja lust

Carolina Pihelga grupifoto 13 kirjanikuga on veidi aegunud, kuid ometi on seda ülesvõtet põnev uurida.

ANDRUS KASEMAA

Sõnad on õhk. Sõnad on kõikjal me ümber. Mõtleme mitte aju, vaid ideedega. Sõnadega täidame õhku, eetrit, raadiolaineid. Teisalt teeb pealkiri nukraks: sõnad on tühised. Sõnad ei tähenda enam midagi. Sõnu on liiga palju. Kirjandus koosneb sõnadest. Võtad teose kahtlevalt kätte. Kogumik sisaldab intervjuusid kaheksa mehe ja viie naisega aastatest 2013–2018. Vanim on tehtud Maria Lee Liivakuga, kõige värskem intervjuu on aga intervjuu Carolina Pihelga endaga (intervjueerijaks Helena Läks). Kõik tekstid on ilmunud varemalt ajakirjas Looming. Nii palju sissejuhatuseks.

Teos on ühtlane, Pihelgas oskab vestlust üleval hoida. Küsimused on täpsed, vahel lausa head: lapsepõlv, lemmik­autorid, kuidas valmib tekst, milline peab olema tõlkija suhe tekstiga, mis on luule ja proosa erinevus, millega peaks kirjandus tegelema, mis on luule. Kuigi vastused erinevad, ühendab neid loomingu salapära sügavam äratundmine. Haljak kirjeldab sõna või ka keelt jõena, kirjanik peab laskma end jõel kanda. Mart Kangur soovitab jõest ka kõrvale kalduda, vahel kaldasse kinni jääda ja vaadata ringi jõekaldal – sealt võib leida imepäraseid asju. Anti Saar kirjeldab loomingut kui „viivuks naudingus püsimist“. Looming on midagi antut, midagi mitte siit ilmast.

Autorid avavad oma sõnaloome köögi­poolt. Jim Ashilevi räägib haaravalt oma kirjanikuks kujunemise loo – see intervjuu on mu lemmik, selgesti on näha vastaja mõttemaailma küpsus ja rikkus … Ashilevi võib selle kogumiku põhjal pidada üheks huvitavamaks tänapäeva kirjanikuks. Kahju vaid, et intervjuu temaga nii lühike on! Kord tahaksin tervet tema elulugu lugeda. Kristjan Haljakuga räägitakse palju tõlkimisest, tõlke­tööst. Kõikidelt head intervjuud siiski kätte ei saa. Pihelgas ütleb teose lõpus, et mõnda küsitletavat pidi pommitama lisaküsimustega, provotseerima. Mõni intervjuu voolabki lugedes kiiresti mööda, mõnusalt, teine on igav, veniv, ei midagi erilist, justkui ei osata vastata. Ja mida on alati vastata?! Kuidas üldse intervjuusid arvustada?

Pihelgas ütleb, et näeb nüüd Kaksikhamba kirjastajana, kui vähe raamatuid ostetakse ja kuidas ta tubadest saab kirjastuse ladu. Ju ostetakse ka seda raamatut vähe – kirjandusest rääkijaskond on meil Eestis väike, paraku. Kas just rõõmustada sellise teose üle? Noh, kellelgi ikka läheb vaja. Vähemalt on need jutuajamised kaante vahel, pole vaja netis sobrada või mööda raamatukogusid taga otsida. Raamatupoes seda siiski kätte ei haara – esiteks on raha vähe ja teiseks ilmub palju muud põnevat. Igal raamatul on oma aeg. Võib-olla millalgi kahekümne aasta pärast keegi leiab selle, leiab sealt mõne hea mõtte, lohutust oma probleemide keskel või lausa vastuse loomingulisele kriisile ja teda tabab raamatut lugedes ahhaa!-elamus. Minu elamus tuli alles pärast 50. lehekülge. Kõik oli liiga tuttav, ju olen samu mõtteid mõelnud. Mõnd intervjuud olin varem lugenud ja see rikkus natuke elamust.

Kui kaanel oleks ka Peeter Sauteri nimi, siis haaraksin raamatupoes kohe selle raamatu järele. Sauteril on soojust, mängu- ja sõnalusti, ridadevahelisi tarkuseteri, mida ta topib sinna endalegi teadmata nagu vendade Grimmide muinasjutu Hans. See peaks siis muidugi paksem raamat olema, et autor hakkaks huvitama ja tema karakter tuleks rohkem välja. Praegu on 13 autorile jäetud keskmiselt kaheksa lehekülge oma hääle kuuldavaks tegemiseks. Peale Ashilevi võlus ka Jüri Kolk oma huumorimeele ja sõnalustiga. Kui kord peaks antama välja Inteka Sõnaväe auhinda, siis annaksin selle Ashilevile ja Kolgile.

Luuletaja ja tõlkija Carolina Pihelgas.

Rauno Volmar / Ekspress Meedia / Scanpix

Igatahes oli ka üks Kristjan Haljaku mõttetera hea, tema jõekujutus tõi mulle meelde Amazonase. Mihkel Kaevats on kirjanik ja aktivist, Haljak on tõlkeguru. Eda Ahi on sõnahaldjas. Iga intervjueeritava puhul tuleb välja kõneleja karakter. Kolk on hea jutustamisoskusega, ei jää üldse maha Sauterist. Mudlum on mäluseoste sõlmija ja sõnavara-lady. Kaur Riismaa – tema käib ringi metallidetektorilaadse masinaga ja otsib tüdrukute itsitamist ja poiste naeru. Triin Tasuja on rebel-kid. Mart Kangur on luuletaja. Anti Saar konstrueerib peale mängumasinate ka sõnamasinaid. Maria Lee on hapra sõna looja. Tõnis Vilu ongi Loodus ja Carolina Pihelgas pisiasjade tundja kõiges, mida ta teeb.

Kujutasin lugedes ette, et vestlejad istuvad õdusas kohvikus (vaid Kaevats on Brasiilias, see tuleb kohe intervjuust välja). Alles raamatu lõpus sain teada, et kõik need on e-posti teel tehtud intervjuud – see seletab paljutki. Ah siis seepärast on mõni liiga targalt vastanud! Vanemaid autoreid oli parem lugeda, on tunda küpsust ja mõõdukust ka vastamises. Liigne tarkus mõjub vahel eemaletõukavalt, keerukalt. Võltsilt. Ega päris võltsi selles teoses ei kohanudki, ainult mõni intervjuu oli, nagu loeks sarja „XX sajandi sõnameistreid“. Kui nüüd mõne aasta pärast esitataks samadele autoritele samu küsimusi, annaksid nad kindlasti teistmoodi vastuseid.

Pihelgas ütleb hästi, et nende kaante vahele on nagu vanad pildid talletatud. Piltidel on nüüdsest nooremad autorid, kannavad kummalisi vanamoodsaid riideid ja mõne vastajaga jutuks olnud teemad on juba maas. 13 kirjaniku grupi­foto on veidi juba aegunud. Ometi on seda ülesvõtet põnev uurida. Raamat on koostaja nägu ja tänu sellele ka tervik. Üks aeg, üks põlvkond. Isegi nagu üks seltskond. Ja kui igavus vahel maad võttis, nagu ikka seltskonnas, kus üksteist liiga hästi tuntakse, pakkus nende usutluste lugemine siiski üksjagu mõttelusti ja äratundmisrõõmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht