Inimvaatlused – Tõukerattal Lissabonis

SUSAN LUITSALU

Kõiges on süüdi elektritõukeratas. Muidu ma nendega eriti ei sõida, sest minu arust on tegu laisa inimese agregaadiga, millega saad pulsi üles mitte mõõdukast füüsilisest sahmimisest, vaid pigem ehmatusest – siis, kui keegi sulle viimasel hetkel trajektoorile ette tuhiseb või hiirvaikselt külje alla hiilib. Möödunud nädalal sattusin aga mõneks päevaks Lissaboni, kus avastasin kiirelt, et kui pean läbima vahemaa, mis on täpselt nii pikk, et rakku kõnnitud jalgadega ei tule see kõne allagi, ja täpselt nii lühike, et taksoga kah ei sõida, on ikkagi päris tore, kui on käepärast väike lendav vaip, seesama elektritõuks. Avastasin ka selle, et kui väljas on soe, on omamoodi äge lennata keset ööd mööda inimtühja linna ringi nagu väike nõid, juuksed leebes tuules lehvimas.

Ootamatult avastatud elektriline vabadus hakkas mulle pähe ja ma läksin võib-olla natukene liiga hasarti. Igatahes ei lasknud ma end häirida enam mingisugustest mõistlikest mõtetest teemal, kuidas saada punktist A punkti B võimalikult otse ja kiiresti, vaid valisin marsruudi pigem sisetunde järgi. Otsustasin ristmikul pakutavatest teeotstest selle kasuks, mis tundus kõige põnevam, või keerasin suurelt teelt väiksemale, nähes seal lavendlivärvi maja. Loomulikult on selline teguviis parim meetod ära eksimiseks ja niimoodi ma siis ühel hetkel avastasingi end kõrgel mäe otsas, jumal teab, kus. Ei jäänud üle muud, kui aeg maha võtta. Ühel pool teed oli tavaline keraamiliste plaatidega kaetud majade rivi, teisel pool aga miniatuurne park terrassiga, millelt avanes vaade masendavalt kaugel säravale São Jorge kindlusele (ma ütlen „masendavalt kaugel“, sest minu peatuspaik asus kindlusemäe jalamil). Sinna platvormile ma siis suundusingi, tõukeratas teed ületades kenasti käekõrval.

Ülekäigurajal juhtus midagi ootamatut: purunes paberkott, mille olin hommikul ostnud turult ning mis oli päeva jooksul sisu vahetanud vastavalt sellele, kuidas veepudel tühjenes, suveniire juurde sugenes, pargis punast veini ja sinki maitsti. Kogu kraam veeres mööda sõiduteed laiali – juust, seebid, veepudel, pliiatsid, veinipudel … Romantilises filmikeses tormaks ülekäiguraja ees peatunud autost välja ähmis juht, kes aitaks hädas oleval naisel asjad kokku korjata, aga elu pole film, vaid midagi palju uskumatumat – autojuht lasi hoopis ärritunult signaali, vajutas gaasi ja sõitis mu asjadest lihtsalt üle. Kostis veepudeli raginat, munakivide vahele kinni jäänud veinipudel litsuti vuugitäiteks, vaese juustu peale ei taha üldse mõeldagi.

Karupoeg Paddington Paul Kingi filmis „Paddington“ (2014).

IMDb

„Jumal hoidku, kas teil on kõik korras?“ tõttasid eemalt kohale kaks kleenukest India noormeest.

„Minul endal küll, aitäh küsimast. Mu asjadel ei ole, aga noh, vähemalt on nüüd siis vähem, mida kokku korjata,“ urisesin pliiatseid ja postkaarte taskutesse ja käekotti toppides.

„Milline psühh see juht oli! Saate vähemalt edasi sõita?“ ulatas üks noormeestest mulle asfaldilt asju.

„Ei, tõesti, minul on kõik hästi, aga sõita ma enam ei saa, sest mul on nüüd käed kinni,“ osutasin sangadeta paberkotipambule seepidega, mida olin sunnitud nüüd kätel kandma, nagu „Twin Peaksi“ Margaret Lanterman kandis igal pool kaasas oma armastatud puuhalgu. „Aga ma niikuinii tahtsin siin väikese pausi teha ja vaadet nautida.“

„Ega te sel juhul ei pahanda, kui me võtame teie tõukeratta endale?“ uuris teine poiss häbelikult.

„Andke minna,“ tegin ma käega helde žesti ja vaatasin, kuidas need kaks kleenukest kahekesi ühele ja samale tõuksile hüppasid ning huilgega öösse kadusid.

Ainukese pingi väikesel haljasalal oli hõivanud keegi, kes nägi mütsilotus ja vihmamantlilaadses riietusesemes välja nagu ülekasvanud karupoeg Paddington. Keset ööd mängis ta Lissabonis kitarri. Kui Paddingtoni kõrvale maha istusin, tundus mulle hetkeks, et ta justkui ehmatas, aga olgem ausad, eks ma võisin ka ise paista üsna kummaline. Kui minu kõrvale istuks öises pargis üleni musta riietatud, pikas seelikus ja suurrätis morni ilmega naine, kaenlas jõu­paberist komps vanamoeliste etikettidega (tolle seebifirma kaubamärk), mõtleksin küll, et see on mingi hull, kes elab täiesti omas reaalsuses, mida on tugevalt mõjutanud „Väike maja preerias“. Paddington – umbes 30. eluaastates, nulli aetud juustega ja väga pruuniks päevitunud härra – aga kogus end, lehvitas ja mängis edasi.

„Sa peaksid vist vähem portugali keeles laulma,“ ütlesin talle, kui ta oli oma tinistamisega ühele poole saanud.

„Aga ma laulsin ju itaalia keeles!“ protesteeris ta muhedalt, tõdedes siiski, et kui tema itaalia keel kõlab nagu halb portugali keel, peaks ilmselt tõesti laulma omaenda keeles. Šoti aktsendiga inglise keeles, sest just nimelt sealt Paddington pärit oligi – Šotimaalt. Kõige karmimal koroonaajal oli ta otsustanud Portugalis väikese maamaja osta, et hakata seal kasvatama juurikaid ja kanu ning elada vähenõudlikult hea kliimaga karup****s. Pärast tehingule allakirjutamist selgus, et maja juba kuulus kellelegi, kel polnud õrna aimugi, et kinnisvarapetturid tema suvilat müüvad. Nõnda jäi šotlane ilma nii majast, mis juba oli kellegi oma, kui ka oma säästudest, sest müüja kadus kui vits vette. Puruvaesena keset pandeemiat Portugalis lõksus, otsustas Paddington, et pole ka vaja saba jalge vahel Šotimaale vanematekoju vegeteerima minna, parem siis juba suures linnas proovida õnne. Kelleltki sai ta kingituseks kitarri ja alustas esimest korda elus karjääri tänavamuusikuna.

„Seepärast sa esinedki päris halvasti,“ nentisin mina. Paddington naeris ja ütles, et nüüd, kus koroona juba järele annab, on tal õnneks lootust leida ka mingi „päris“ töö ja „päris“ elukoht.

Kell oli palju ja vestlus venis päris pikaks, nii et kui nägin eemalt lõpuks üht äärelinna eksinud taksot lähenemas, tõusin püsti. Sobrasin kotis ja ulatasin Paddingtonile 20 eurot, mille keegi minult järgmisel päeval mingil moel niikuinii oleks välja petnud.

„Ma saan endale lõpuks ometi uued sokid osta!“ oli tema siiras mõtlematu reaktsioon. „Oled sa kindel, et sul endal seda raha vaja pole?“

„Ma kohe kindlasti jään ellu ka ilma selleta. Vaata, ma lähen ju takso peale.“

Lehvitasime ja kadusime teineteise jaoks (võib-olla) igaveseks.

Elektritõukeratas viis mu tundmatusse, aga sama sujuvalt ma end segadusest ka päästsin. Ei tundugi nagu eriline seiklus, arvestades et mõned ostavad võõraid maju ja jäävad kuudeks, lausa aastateks seitsme maa ja mere taha lõksu? Teisalt olen ka mina ju nüüd osa selle inimese seiklusest … Ei teagi. Ilmselt on alati süüdi soov toppida oma nina võõrastesse nurgatagustesse ja, olgem ausad, tõukeratas andis hoogu ainult juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht