Inimvaatlused – „Kus on kaelkirjak?“

SUSAN LUITSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Esimene muuseumi tüüpi asutus, kus ma pärast koroonapiirangute leevenemist käisin, oli … Tallinna loomaaed. Mitte küll omal algatusel, vaid ühe väikese Ameerika poisi lõbustamiseks koos tema emaga. Tundsin soorituspinget, sest viieaastane, kes on ärganud hommikul teadmisega, et näeb varsti kaelkirjakut, ei pruugi Tallinna kaelkirjakuta loomaaias olla just kõige õnnelikum külastaja.

„Palun tehke nii nagu selles Herluf Bidstrupi karikatuuris,“ palusin mõttes kõikide usundite jumalaid ja universumit üleüldisemalt. Pean siinjuures silmas üht Bidstrupi pildirida, mis mulle endale väiksena jubedalt nalja tegi. Isa näitab selles loomaaeda viidud lapsele šimpansi, karu, elevanti, jaanalindu, lõvi, jõehobu ja pelikani, aga olend, kes terve selle eksootilise jada lõpetuseks lapse tähelepanu köidab, on üks väike suvaline varblane. Seda suvalist varblast oli ikka väga vaja, kuna miniloomaaed oli endiselt külastajatele suletud. Kes pole käinud, siis see osa loomaaiast, kus saab näppida ja toita igasuguseid koduloomi ning mis võib heal juhul peletada lapse mõtted kaelkirjakust.

Soorituspinge aina kasvas, kui selgus, et ka suur troopikamaja on praegu suletud, sest seal renoveeritakse miskit, ning samuti igasugused muud majad seetõttu, et parasjagu oli esmaspäev. Nojah. Muuseumid ju puhkavad samuti esmaspäeviti.

„Pole hullu,“ arvas väikese ameeriklase ema. „Kindlasti näeme piisavalt igasuguseid muid loomi.“

„Kaelkirjak, kus on siin kaelkirjak?“ uuris poiss järjekindlalt.

„Kaelkirjak. Oi, kullake, siin vist ei ole kaelkirjakut …“ hakkas ema tõe paljastamisega hellal häälel pihta.

Laps vaatas kord ema, kord mind ning mõtles natuke, enne kui väga konkreetselt mingile pikema kaelaga piktogrammile osutas: „Siin ON kaelkirjak.“

„See on … alpaka, ma arvan?“ pakkus plindrisse sattunud ema kaardilt looma­ikooni uurides ning mina olin paha võmmi rollis sunnitud kinnitama, et Tallinna loomaaias kaelkirjakut tõepoolest kahjuks ei olegi.

Laste puhul on päris naljakas, et kinnisideena näiv unelm võibki olla vahel midagi neile niivõrd olulist, et selle purunemine on maailma lõpp, kui just ei õnnestu neile pakkuda mingit sorti vahetuskaupa, mis on kas vähemalt sama suur või siis veel suurem ja veel vikerkaarevärvilisem. Seda silmas pidades teatasin pommuudise: „Aga siin on ELEVANT!“ (Mitte küll värviline, aga sellest hoolimata väga suur.)

Tallinna loomaaia hülged.

Erakogu

Ei saa öelda, et uudis oleks mudilase just elevile ajanud, aga vähemalt oli ta leplik ning vaatas elevanti eri nurga alt viisakalt päris mitu minutit, enne kui tuli lagedale infoga, et tema meelest on kaelkirjaku järel paremuselt teine loom hoopis … hüljes.

Kui mina olin loomaaias natuke mures, kas Californiast pärit perekonnal meie hubases loomaaias midagi uut üldse vaadata on, siis sai üsna pea selgeks, et põen tavapärast kodu­õuekompleksi. Sel ajal, kui pabistad, et põrandaliist nurgast lipen­dab, imetleb külaline hoopis elu­tuppa riputatud maali. Samamoodi teatas ameeriklanna hülgebasseini ääres lõputuna näiva passimise kõrvale, et teda hämmastab, kui roheline on meie loomaaed – oleks nagu kuskil pargis. Ja kui vähe rahvast!

„Meie lähimas loomaaias on kohutavalt palju kära ja see on nii ülerahvastatud, et näeme ikkagi vähem kui siin praegu,“ ütles ta. Igasugu erilisemad eksponaadid olid ju suletud majades ja osa loomi istus lihtsalt kuskil peidus. (Loomaaia kodulehelt saab muuseas lugeda, et mõned isendid on vahepealse karantiinirahu ja -vaikusega nii harjunud, et ei kipugi end enam inimestele näitama.)

„Tallinlasele on see vist päris mõnus koht, kus niisama jalutamas käia?“ küsis ameeriklanna ning ma olin sunnitud tunnistama, et tõesti – oleks, aga ise ka ei tule selle peale eriti tihti.

Kaelkirjaku ja hülge järel kujunes kolmandaks tõmbenumbriks öökull. Lõplik tõestus, et külalisele tuleb avaldada muljet millegi võimalikult suure ja uhkega, ei pea paika. Kui see suur asi on midagi stereotüüpset stiilis „kõigil on ja meil kah“, ei pruugigi see midagi nii erakordset olla. Väikesele inimesele avaldas kõige rohkem muljet igatahes „nii palju öökulle“ ja tema emale see, et neid sai vaadata lähedalt ja segamatult „nagu privaatloomaaias“. Okei, oli küll esmaspäev, aga ega ma pole seal lindude osakonnas kunagi mingit tohutut tunglemist kohanud.

Bidstrup oli kommunist ja ma kahtlustan, et tema loomaaiateemaline karikatuur võis olla ka midagi sügavamat kui vaid tähelepanek laste maailmanägemise osas. Võib-olla tahtis ta öelda, et pole vaja igasugu läänelikku individualismi ja ekstravagantsust, ka massi sulanduv seltsimees varblane võib olla tähelepanu keskmes, aga ma nii sügavale ei läheks. Jääks ikka selle juurde, et punnita, mis sa punnitad, inimesed näevad ikka asju oma mätta otsast – muljet avaldavad meile siiski asjad meie elu­kogemuse tõttu. Meie siin, ilma kaelkirjakuta, mõtleme võib-olla, et küll oleks ometi vinge loomaaed, kus kõik imelised loomad olemas oleksid. See, kes saab loomaaias kas või igal nädalavahetusel kaelkirjakut vaatamas käia, peab eriliseks hoopis seda, et Tallinnas saab segamatult ilma trügimata öökulli vaadata.

Bidstrupi juurde tagasi … Öökulli­vaatlus oli end ühel hetkel lõpuks ammendanud ning olime sättimas end marsruudile, mis veel nägemata loomade puuridest mööda väljapääsu poole viib.

„Emme! Emme! Õumaigaad!“ kostis ühel hetkel kisa. „Sa pead seda nägema!!!“

„Mis on, kullake?“

„Vaata! Anna oma telefoni! Ma pean seda pildistama!“

„Mis on, kullake!?“

Väike poiss haaras dramaatiliselt kahe käega peast ja näitas siis näpuga kurioosumi suunas: „Vaata! Seal! NII. SUUR. VARES!!!“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht