In memoriam Enn Vetemaa

Enn Vetemaa
20. VI 1936 – 28. III 2017

Lahkunud on Enn Vetemaa. Tema kohta on aegade jooksul korduvalt öeldud: mees nagu orkester. Enn Vetemaa oligi üks säravamaid ja särtsakamaid loojaid nende seas, kes eelmise sajandi kuuekümnendail Eesti kirjandusse, kunsti, muusikasse, teatrisse ja kinomaailma tulid või koguni tungisid. Tegemist oli põlvkonnaga, kes oskas ära kasutada Nõukogude impeeriumi üürikese sulaperioodi ja kes selle natuke leebema ajastu lõppedes enam ei taandunudki.
Tehnikaülikooli (toona TPI), seejärel konservatooriumi tudeng Enn Vetemaa oli perioodikas avaldanud mõned arbujalikud luuletused ning stiilikad lühijutud, mida märgati ja tunnustati kitsamas ringis. Tõeline edu, aastakümneteks katkematu, tuli 1962. aasta sügisel koos esimese luulekassetiga. Vetemaad peeti üheks uue luule täheks, aga paari aasta pärast prahvatas tõeline pomm. Selleks oli lühiromaan „Monument“ (Loomingu Raamatukogu 1965, nr 1), mis ilmus vahepealse tsensuurikeelu kiuste. Toonaste võimaluste juures oli „Monument“ maksimum võimalikust, et avaldada kibe tõde mitte ainult parteilise karjerismi, vaid ka ajastu ahistavate asjade, toonase reaalsuse kohta. Kaks järgmist lühiromaani „Pillimees“ ja „Munad hiina moodi“ võimendasid valitud rida. See tinglik triloogia mõjub tänapäevalgi elegantselt irvitava vastuhaku näitena.
Vetemaa oli oma põlvkonnast esimene, kelle teoseid hakati kiiresti tõlkima, algul Moskvas, seejärel mujal Euroopas. Neid tõlgitakse ja avaldatakse tänini. Nendega algas Vetemaa nüüd juba täielikult kirjandusele pühendatud elu. Iga aasta-kahe tagant avaldas ta uue romaani. Ilmusid „Kalevipoja mälestused“, millega kaasnes kõige erinevamaid arvamusi, ka tõsieestlaslikku pahameelt. Seejärel tuli „Eesti näkiliste välimääraja“ ja muudki mänglevat.
Otsekui üleöö sai Enn Vetemaast juhtiv dramaturg. Dramaturgia aastapreemia sai ta lausa kolmel korral: „Õhtusöök viiele“ (1973), „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ (1975) ja „Jälle häda mõistuse pärast“ (1976). Elegantsi ja särtsu, koomikat ja traagikat jagus järgnevatessegi lavateostesse ja filmidesse. Koos Sulev Nõmmikuga kirjutatud komöödiad elavad oma elu ja sealt pärit killud on käibel tänini.
Enn Vetemaa on kirjutanud üle kahekümne romaani, küll süvatõsiseid, küll lustakaid, koguni paar kriminulli. Oma pikal kirjanikuteel ei jäänud tal midagi proovimata.
Diplomeeritud heliloojana kirjutas ta head süvamuusikat, pidas aegade jooksul mitmeid juhtameteid, nimelt telemajas ja esimeses erakirjastuses Kupar.
Siiski – ta ei kirjutanud kunagi kriitikat ega arvustusi. Ise väitis, et ei taha teiste kohta pahasti ütelda, aga kriitik peab seda tegema.
See hoiak oli kui osake ta iseloomust.
Üsna vanuigi hakkas Enn Vetemaa jälle luuletama. „Hambad viskiklaasis“ on lohutavalt julge ja irooniline vastupilk paratamatusele. Nüüd on paratamatus pärast pikka tõbe tõeks saanud.

Eesti Kirjanike Liit
Kultuuriministeerium
Eesti Draamateater
Eesti Kirjandusmuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht