Ilmar Jaks 4. IV 1923 – 1. IX 2019

Ööl vastu esimest septembrit lahkus 97. eluaastal meie hulgast eakaim eesti kirjanik Ilmar Jaks, kahekordne Tuglase novelliauhinna laureaat ja Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler.

Haapsalust pärit Ilmar Jaks oli üks jõulisemaid ja seikluslikuma elukäiguga eesti kirjanikke. 1943. aastal püstitas ta odaviskes Läänemaa rekordi (61.32), mis püsis tema nimel kuni 1981. aastani. Teises maailmasõjas võitles ta Eesti ja Soome vabaduse eest, pääses vangistusest, kuid võeti sõja lõpus Punaarmeesse, mille tööpataljonist õnnestus tal 1945. aastal Leningradi sadamas ujuda Soome laevale ja peita end trümmi. Soomest põgenes ta edasi Rootsi, õppis Uppsala ülikoolis õigusteadust, töötas pikemat aega riigiametis ja oli hõivatud ka erapraksisega. Saanud kirjanikustipendiumi, asus ta 1970. aastate lõpul elama Prantsusmaale Bretagne’i. Eesti iseseisvuse taastamise järel käis Ilmar Jaks korduvalt kodumaal, ent vältis avalikkust. Tema viimaseks elupaigaks oli väike, paarisaja elanikuga Fredrika asula Põhja-Rootsis Lapimaal.

Ilmar Jaks alustas vahetute sõjamälestuste kirjapanijana. 1949. aastal Stockholmis ilmunud autobiograafilises teoses „Saaremaalt Leningradi. Tööpataljonlase päevik 1944–1945“ üllatab noore autori sõnasuutlikkus ja nii psühholoogiline kui ka poliitiline läbinägelikkus, mis kindlustas esmase lugejamenu. Aastail 1958–1977 ilmus Rootsis Jaksi sulest neli novellikogu, millele 2003. aastal kodumaal lisandus hilisloomingut koondav „Pimedus“. Täheldatav on tema areng algul peamiselt sõja- ja pagulastemaatika kajastamiselt rahvusvahelise ainese suunas. Tema loomingu keskmes on üksikisiku saatus, lähtumine mõnest sageli argisest episoodist või detailist, mis on saanud kirjaniku analüütilise pilgu kaudu humoorika, iroonilise või groteskse tõlgenduse, mõnikord ka traagilise puändi. Jaks on öelnud, et ta kannab oma noorusmaad kaasas psühholoogilise mikrokosmosena, nägudena, repliikidena, lõhnadena. Lisada võiks, et niisamuti on ta kandnud kaasas ka kõike hilisemal teekonnal talletatut. Ühtviisi sundimatu flanöörina liigub ta nii oma poisipõlve mälestustes kui ka mujal Euroopas. Kuigi Jaks on väitnud, et inimloomus on kõikjal samasugune ja tema jutustatud lood võiksid juhtuda ükstapuha kus, seob nende enamasti konkreetne ja täpselt määratletud topograafia novellid kindlate kohtadega.

Kirjanik Ilmar Jaks vastandus jurist Ilmar Jaksile ja see tuleb ilmsiks tema romaanides, kus seatakse inimeste kehtestatud seadused kahtluse alla. Eesti modernismi üks tähtteoseid „Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist“ (1963) on kirja pandud peategelase assotsiatiivsete mälufragmentide jadana ja meenutab kohati luuleteksti. Romaanis „Talu“ (1980) kujutatakse omandikire, ühiskonna reeglite ja ürgjõulise armastuse, mehe ja naise vastuolusid – mehe vabadus saavutatakse talu põletamise hinnaga. Episoodidest koosnevas iroonilises romaanis „Neptun. Õiguse telgitagustest“ (1981) loobub advokaat õigussüsteemi ja inimsuse kokkupõrkeid tunnetades oma praksisest. Oma viimases, lühiromaani mõõtu proosateoses „Pleenum Heaolu Keskasutuses“ (2004) piitsutab Jaks vaimukalt talle hästi teada Rootsi bürokraatiat.

Oma loomingus teostas Ilmar Jaks unistuse reeglivabast eksistentsist eikellegimaal ja vastandas reglementeeritud ühiskonnale animaalsuse. Seetõttu on kriitika hinnanud Jaksi ka kui järjekindlat ja eesti kirjanduses ainulaadset anarhisti, kelle skeptilisel hinnangul teenib õigusemõistmine vaid kasusaamise huve. Kui kunst ülepea suudab midagi muuta, siis Ilmar Jaks üritas vähemalt oma loomingus seda teha. Tänu tema teostes loodud utoopiale elame paremas maailmas.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Ajakiri Looming

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht