Igiaktuaalne „Kuutõbised“

Mati Sirkel: „Hermann Brochile ülioluline väärtuste küsimus pole meie neurootilisel ajal põrmugi aegunud, vaid üksnes tungivamaks muutunud.“

PILLE-RIIN LARM

Kui väärtussüsteem killustub, kaotavad inimesed ja ühiskond orienteerumisvõime ning hakkavad käituma otsekui kuutõbised. Jaa, sellest võib aimu saada näiteks uudiseid jälgides ning lausa selgeks saab see siis, kui loetakse juudi päritolu Austria kirjaniku Hermann Brochi (1886–1951) romaanitriloogiat „Kuutõbised“. Erinevalt päevauudistest on aga Brochi teated tegelikkusest belletristika meistriklass, üks modernismi tähtteoseid. Äsja „Hieronymuse“ programmi toel eesti keelde jõudnud teosest räägib lähemalt tõlkija Mati Sirkel.

Austria kirjaniku Hermann Brochi romaanitriloogia „Kuutõbised“ ilmus 1931. ja 1932. aastal. Mis teeb „Kuutõbised“ praegu aktuaalseks?

Hermann Broch on triloogias „Kuutõbised“ Saksamaa näitel kujutanud ja analüüsinud, kuidas ja miks jõudis Euroopa Esimese maailmasõjani.

Wikimedia Commons

Tundub, et kui oleksin ette teadnud „Hieronymuse“ tekkest, poleks ma alustanud Brochi tutvustamist eesti lugejale tema hilisteose, äärmusliku „Vergiliuse surmaga“ (ilmus 2013), vaid just „Kuutõbistega“, mis on märksa lugejasõbralikum raamat ja küllap ka tema peateos. Kolmes köites (ühtede kaante vahel) ja läbi kolme põlvkonna à 15 aastat on Saksamaa näitel kujutatud ja analüüsitud seda, kuidas ja miks jõudis Euroopa Esimese maailmasõjani.

Triloogia toestab ja tõestab kirjanduslike kujundite ja sümbolitega Brochi väärtuste kao teooriat. Selle olemus on lühidalt selles, et kadunud on just vaimsete-eetiliste väärtuste neid koos ja tasakaalus hoidnud süsteemne keskpunkt, religioosne kese, mille tähistamiseks kasutas usuleige Broch hiljem „jumala“ asemel määratlust „maiselt absoluutne“. Kõik väärtushinnangud pürgivad selle poole, et moodustada tervikust irduvaid osasüsteeme ja need siis absolutiseerida – väärtussüsteem killustub, laguneb koost. Inimesed ja ühiskond kaotavad seetõttu sotsiaalses segadikus orienteerumise võime ja käituvad otsekui kuutõbised.

Nii lihtsustatuna võib see kokkuvõte kõlada isegi banaalselt, aga Brochi asja­esitus rajaneb teadetel tegelikkusest, mis veenavad kujundi lummaga ega ole pelk teooria illustratsioon. Triloogia kolmandas ja mahukaimas köites „Huguenau ehk Asjalikkus“ on Broch küll plettinud tavateksti lisaks kõrgpoeetilisele luulele kümme peatükki, kus on esseistliku filosoofilise traktaadi vormis käsitlenud väärtusi ja nendega ajas juhtunut. Need peatükid võib küll rahulikult vahelegi jätta, sest seal öeldu jõuab pärale ka üksnes toonase reaalsuse kirjandusliku kujutamise varal.

Ja ometi – aktuaalseks teeb raamatu see, et Hermann Brochile ülioluline väärtuste küsimus pole meie neurootilisel ajal ju põrmugi aegunud, vaid üksnes tungivamaks muutunud. Pealegi rikastavad mainitud traktaadid oma paljutahulises ammendavuses ja metafüüsilis-platoonilise käsitluslaadi köitvuses igati lugejat, kes tõesti tahab küsimusse süveneda.

Igiaktuaalseks teeb hea kirjandusteose meisterlik keele ja kujundi kasutamine ning psühholoogilise kujutamise nüansseeritus – Brochi looming on sellest kõrgemast kategooriast. Tema õnnetus oli, et teos ilmus Saksamaal just enne Hitleri võimuletulekut ning kuulus põletamisele. Juut Broch ise pääses üle noatera Ameerikasse ning kirjutas uute kogemuste valguses „Vergiliuse surma“, mis iseenesest otsib vastust küsimusele, kas pärast Auschwitzi on veel sünnis luuletada.

Mida arvate teie 1930. aastate ja tänapäeva paralleelidest, mida aeg-ajalt tuuakse?

Minu meelest on tänapäeva manipulatiivne ajupesu mitmeid kordi efektiivsem Goebbelsi lausvaledest ja kommunistlikust doktriinist, mis näitasid oma tõelist palet just 1930. aastail. Võtame kas või uue sõna „tõejärgne“, olgu siis tegu ajastu, meedia vms. On olemas iidsed sõnad „veritas“ ja „factum“. Tõde on individuaalne ja tajutav kõhutundega ega vaja sõnu ning nende mulinat. Selles on väga oluline vahe. Pontius Pilatuski teadis, mis on tõde. Väänatakse ja vassitakse fakte ehk tõsiasju. Individuaalse tõe määravad suurel määral selle kandja väärtused või nende puudumine. Tõele on loomuomane religioosne impulss ja tõde tajub ka paadunuim ateist, sest temagi mõistab Pascali hirmu „lõputute ruumide igavese vaikuse“ ees.

Ma ei räägiks siin küll paralleelidest, aga kurja juurt hakati angroo istutama ja lahkama just XX sajandi esimesel poolel. Selle vilju aga sööme meie tänapäevani.

Mis oli „Kuutõbiste“ tõlkimisel eriti keeruline?

Toimetaja Külli Habicht tegi kõige rohkem kohendusi mainitud traktaatides ja tõesti, nende puremine oli vaevarikas. Ja lugeminegi nõuab teatud vaimset pingutust, mistõttu on „Hieronymus“ õige paik sellele raamatule. Raamat on hea, aga nõudlik.

Nagu teie tõlgitud teosed ikka … Õigusega on esile toodud ka nende mastaapsust. Mille kallal praegu töötate?

Sellel aastal võiksid ilmuda Franz Kafka „Kirjad Felice’ile“, mis täidaks Kafka säilinud tekstide eesti keeles kättesaadavuses viimase lünga. Samuti võiks ilmuda saksa uunikumi, Hans Henny Jahnni (surn 1959) romaani „Kallasteta jõgi“ mahult väike esimene osa „Puulaev“. See on romaani jätkust küllalt sõltumatu ja elab iseseisva tervikuna. (Jahnni tutvustas eesti lugejale Ain Kaalep 1969. aastal Loomingu Raamatukogu kogumikus „7 äraspidi juttu“). Tegevuses olen aga mainitud jätkuga, sest selle maht on ca 2000 lehekülge. Mõnede meelest on tegemist vägevaima saksakeelse romaaniga, teised tahaksid selle põletada – ükskõikseks ei jäta Jahnn kedagi, kes teda loeb. Kui loeb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht