Hõbedased ja kuldsed read kesk soliidset keskpärasust

Eesti ilukirjanduse üks nõrgemaid kohti tundub ka 2014. aastal olevat intelligentne sõnastus.

MAIRE LIIVAMETS

Ma ei väida midagi eriskummalist, pigem jätkan traditsiooni, kui alustan teatega, et selgi aastal eesti kirjanduses imesid ei sündinud. Tõsi, lühiproosas on tänavune aastake olnud õige vilgas ja kirgas, kogumik järgneb teisele, ent kestvama sõnumiga romaanid jõuab igaüks läbi lugeda. Luule paraku sädemeid ei pillu, seega pääsevad erandid kergesti nimestikesse.

Mu lugemus ja teave põhineb elektronkataloogil ESTER, täpsemalt rahvusraamatukogusse saadetud sundeksemplaridel, mille hulgast leidsin novembri lõpuks tublisti üle kahesaja nimetuse, mida võib suuremal või vähemal määral pidada eesti kirjanduseks. Kuigi kõik raamatukokku saabunud raamatud on mu käest läbi käinud, olen neid lugenud erineva intensiivsusega, sealhulgas kümneid üllitisi, mis jäävad selles ülevaates mainimata. Võimalik, et tähelepanuta jäi ka mõni tähtteos.

2014. aasta kirjanduselu ei olnud ainult raamatute-, vaid ka sündmusterikas. Festivali „Prima vista” ajal esitleti eestlaste lugemis­harjumusi tutvustavat kogumikku „Lugemise vabadus”.  Raamatu köitmiseks korraldati Tartu trükimuuseumis 25.  aprillil õpituba.

2014. aasta kirjanduselu ei olnud ainult raamatute-, vaid ka sündmusterikas. Festivali „Prima vista” ajal esitleti eestlaste lugemis­harjumusi tutvustavat kogumikku „Lugemise vabadus”. Raamatu köitmiseks korraldati Tartu trükimuuseumis 25.  aprillil õpituba.

Uku Peterson

Kuna vankumatut reeglit tippteoste väljasõelumiseks pole, jääb kunstiküpse belletristika valik nii või teisiti subjektiivseks, kõrvalseisjale vahel isegi mõistatuseks, ehkki teatakse, et väärtkirjanduse komponentidena tuleb alati arvestada sõnarikkust, kujundite ilmekust, teksti mõtestatuse taset. Materjal eeldab teinekord küll eriilmelist keelt ja väljendeid, aga mitte alati. Intelligentne sõnastus tundubki olevat üks nõrgemaid kohti me ilukirjanduses. Kindlasti osutub teose hindamisel tähtsaks ka see kaante vahelt õhkuv, tihti sõnul seletamatu fluidum. Mõnikord aga juhtub, et „kõrgkunstina” imetletakse ühe või teise arvates meelelahutust, ja sellest pole midagi, sest lugejaskond näib olevat oma sulgedelt sama kirev kui kirjanikkondki. Viimastel tuleb siiski lugejaid provotseerida, ka keeleliselt – põrpiv ja sisuline avangardism on alati teretulnud, ent selleks läheb vaja rohkesti oskust ja vastutustunnet. Peaasi, kui raamat paneb meid edasi mõtlema, sest mõttevaegus ja (ajakirjanduslik) pealiskaudsus pole ilukirjanduses võõrad. Hall argipäev toodab teemasid iga päev juurde ja seda ei jäeta kasutamata. Pole uudis, et rahvaarvuga võrreldes on meil palju autoreid, kes esimese avaldatud teksti peale kutsuvad end austavalt kirjanikuks, juhul kui sõber pole seda juba teinud. Viimaste kümnendite jooksul kiiresti ja käraga tõusnud ning siis kuhugi pudenenud kirjutajate kohta saaks tuua kümneid näiteid. Vahel oleks päris kasulik vaadata sedagi, kes on ühe või teise raamatu toimetaja – ta võib osutuda mitte ainult kaitseingliks algaja õlal, vaid ka teksti kaasautoriks.

Kriitikul tuleb eesti kirjanduse suhtes olla eriti tolerantne, aga siiski mõista anda, millest lugeja tunneb rõõmu ja kunas vangutab imestunult, nukralt või nördinult pead. Ja kuigi meil on tänavugi häid teosed, pean valusalt aus olles nentima, et valitseb vähem või rohkem soliidne keskpärasus (seda hinnangut pelgame ja põlgame aga kõik). Miks ometi? Suurteoseid paraku igal aastal ei ilmu, isegi mitte igal aastakümnel. Noorustuhinas seatud sõnad ei pruugi olla tingimata kirjandus, kuigi kuulatamist vääriv hääl küll. Kirjutajate valulävi ümbritseva suhtes tundub loetu põhjal olevat silmanähtavalt madal, aga kuidas on lood enda jälgimise ja hindamisega? Millegipärast hoidutakse pahatihti iseendaga (tekstides) vaidlemast, ei loeta piisavalt ja kui loetakse, siis on võimalik, et usaldatakse literaatidest eeskujusid liialt. Kellelgi pole enam ka mahti vaadelda-jälgida-mõtiskleda-uurida, lugejani jõuab vahel vaid kiirustav, pealiskaudne kirjeldus ja hinnang.

Midagi pole parata, kultuuri, sh kirjandust, peabki jälgima ja hindama kirjutamisaja ühiskonda ja nõudmisi silmas pidades. Kirjutatu väärtuse määrab olulise ülesleidmine ja selle täpne sõnastamine. Paistab, et elukeskkond ja ajanappus suunavad ka esitamisvormide valikut. Lühemates saab asja ruttu südamelt ära öelda, luulesse saab proosatükikesi põimida jne. (Edaspidi lükkan siin ka ise žanrid segamini.)

Selle aasta kirjandusest ma temaatiliselt või sisult midagi täiesti uudset ei avastanud, kui, siis pihtimusliku osa suurenemise, ent põhilised on märksõnad, mille vastu rahva huvi ei vaibu: need on „aeg” (ka ajaloo tähenduses), „moraal” ja „isikulugu”. Ja mõistagi tänapäeva sotsiaalsed vastuolud, millega saavutatakse esmane tähelepanu, ja igiinimlik olemine. Endiselt kirjutatakse mitmesuguse (kunstilise) väärtusega suhtelugusid, nende puudust pole ja need leitakse arvustuste abitagi üles. Loodetud psühholoogilisest romaanist pole samuti suuremat kuulda.

Pikem proosa ja draamagi

Niisiis, ei tasu pidevalt otsida ega oodata Suurt Romaani, mis näitaks aja seisu, sotsiaalset mälu, hindaks absoluutse tõe tasemelt minevikku ja olevikku ning kindlustaks endale ka silmapilkselt kestmise üle aastasadade. Ent kaalumisväärset jagub. Jan Kausi „Ma olen elus” on kahtlemata üks sügavamaid ja kaalukamaid romaane tänavu ilmunute seas, pealegi põnev, pisut hirmutavgi. Ta käsitleb mitmeid n-ö üldteada suuri teemasid, ent väiksemas mahus ja kitsamalt. Seejuures on see üsna nõudlik lugemine, eeldab kontsentreeritust ja pidevat kaasamõtlemist. Seda teost interpreteeritakse ilmselt mitmest rakursist. Minu lugemismeel tajus kõiges, mitme põlvkonna tegelaste „pattudest” kuni tõeliselt võimsate looduskirjeldusteni, aja võimu inimeste üle. Kaus näib olevat püüelnud teemade poolest tihkes ja liigagi karakteriterohkes romaanis selgitada, milliste ajajälgede ja -pakkumistega peab indiviid oma eksistentsis silmitsi seisma. „Ma olen elus” on omal kombel aja ja mälu vahekorra puurimine-uurimine noorema(te) autori(te) tunnetuse piirilt ja see teema huvitab alati. Keskseks kujuneb siiski kolme põlvkonna läbisaamise ja käitumise rägastik: isade ja poegade suhted, kus valitseb vägivald ja viha. Nende kaotused, inimesi saatev pikaajaline hirm üldistub omal kombel ühiskonna kaotusteks ja hirmuks. Võite ei märkagi, napib ka armastust. Kaus suudab üksteisest esmapilgul vägagi erinevad teemad romaani lõpus küll korralikult kokku sõlmida, aga mõnigi neist vääriks eraldi käsitlust, nt geneetiliselt muundatud taimede kasvatamine kui ohuteema, maaga laristamine jms.

Järgmised kaks ehk Ene Hioni „Valged varesed” ja Jaak Jõerüüdi „Raisakullide” III ja IV osa sobituvad mõtteliselt Kausi kõrvale omavahel põlvkondlikult riidu minemata. Mõlema vaade ulatub enam-vähem ühte ajajärku, 1980ndate lõppu ja 1990ndate algaastaisse. Kõik kolm autorit tunnevad sõna hinda, suudavad lauset käsutada. Keegi ei võta selget süüdistaja või kohtuniku positsiooni ja on ometigi korraliku tulemuseni jõudnud. Paraku on „Raisakullide” jätku sisendusjõud jäänud oodatust siiski tagasihoidlikumaks. Hioni dokumentaalromaan, intervjuude kogumiku „Saatust ei valita” (1990) ümbertöötlus, jätkab mõnevõrra eesti elulugude sarja. Autori lause on täpne, kommentaarid mõistetavad ja jõulised. Tegelikult on Hion vahendaja, kes edastab konkreetsete persoonide mälestusi ajast, mil püüti normaalseks jääda. Kõik kolm teost püüavad avada ühteaegu inimestes pesitsevat headust ja närusust, võimu­ihalust, reetlikkust, alandlikkust ja tulevikuuskugi. Prantsuse keeles kirjutava eesti päritolu Katrina Kalda „Jumalate aritmeetika” on katse kirjeldada ajast tingitud süükoormaga toimetuleku raskusi.

Natuke küll suvaliselt, aga eelmistega ühte riiulisse paigutan Tiit Aleksejevi näidendi „Kuningad”, mis mõtestab meisterlikult võimukombinatsioone, nagu Indrek Hargla „Wabadusristki”. Niisiis, kelle poole ja kuhu me kuningad peaksid hoidma? Säravvalge vastus sellele küsimusele puudub. Ent olulise teemana tõstatub taas reetmine kui inimsoo üks alatumaid käitumisviise. Taas kinnitatakse, et kaotused on meil meeles, aga võitudest ei oska ega saa rääkida. Mälu kestvusele ja teadmisele, et aeg annab arutust tasapisi, viitab ka Tõnu Õnnepalu dokumentaalnäidend „Vennas”, mis vahendab perioodi Esimesest maailmasõjast kuni juulini 1939. Livia Viitoli „Juttudes ja novellides” vaadatakse samuti aja taha, ikka need minevikuvarjud – me suur narratiiv! Peaasi et aeg koos oma looga eesti belletristikas udusse ei haju.

Andrus Kasemaa „Minu viimane raamat” on kaugel nn uuslihtsusest, millest räägiti kirjaniku esimese luulekogu puhul. Romaan on lausa karje, mis kisub inimeste kootud tegelikkuse ja armetuse halastamatult pinnale. Lugu algab maagiliselt, peategelane üritab koleda maailma ilusaks mõelda, ent peagi läheb tema monoloog julmemaks, kohati lausa arutuks. Hetketi ületab kirjapandu oma vihas isegi talutavuse piiri. Aga kes määrab inimkannatuste raamid?

Lauri Pilteri „Vilekoori ja teisi jutte” pean pigem tervikuks, mis üllatab tõsise pöördega temaatikas. Seni silmapaistvalt juudi teemat käsitlenud Pilter astub üle koduläve ja kohe Andrus Kasemaa kandadele. Viitan „Leskede kadunud maailmale”, ehkki võib ju ka „Harala lugusid” meenutada. Seejuures on Pilter ikkagi teistsugune. Ei teagi, kumb valis esimesena, kas Pilter või Kaus, aga mõlema raamatus toimub tegevus Vormsil, siis Airootsis ja Tarurootsis! Pilteri empaatilises raamatus jälgib noorepoolne mees n-ö väikeste inimeste eluringe, jutustab kaotustest ja kuulab muresid. Mulle sümpatiseerib alati kirjandus, kus on osatud väikeste inimeste elu natukenegi väärtuslikumaks kirjutada.

Indrek Hargla järjekordne kriminaalromaan „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” ei vaja enam kellegi arvamust, tema koht on esialgu kõigutamatu, romaan sarja paremaid. Selle kõrval nimetan, põhiliselt teema mõttes, Tallinna tegevuskohaks valinud Mihkel Nummerti müstilisevõitu esikromaani „A. Kirjad”. Aarne Rubeni ajalooline „Sinine soon kättemaksja peas”, kus on kirjeldatud inglise kaupmehe seiklusi Viljandimaal ja Venemaal, ei taba õiget õhustikku. Häirib, et seal ei selgitata armastuslaulu „Jörru! Jörru! Jooks Ma Tullen” tekkelugu täpselt! Juba autasu pälvinud füüsikute ilmast tõukuv goboni otsing Taavi Jakobsoni kogukas ja päris koormavas romaanis „Tõeline jumalaosake” pole kindlasti rahvaraamat. Meeldetuletuseks, Higgsi bosonist oleme juba luulevormis kuulnud.1

Kogumiku „Lugemise vabadus” kaante trükkimiseks kasutatud klassikute kujutistega klotsid Tartu trükimuuseumis.

Kogumiku „Lugemise vabadus” kaante trükkimiseks kasutatud klassikute kujutistega klotsid Tartu trükimuuseumis.

Uku Peterson

Lühem proosa

Heade ja ilusate novellide ning jutustuste ilmumise aeg on see tänavune sõdu ja kurja kuulutav aasta. Edvin Aedma suurepärane „Maagiline reaalsus” kuulub kindlalt kirjanduslike üllatuste hulka. Need lühikesed, mõned lausa tillukesed lood mõjuvad tõepoolest maagiliselt, reaalsustki leiab fantaasia keskelt terve sülemi. Kujutage ette: tekk joob limonaadi ja kõneleb üksildase mehega, aknaraamid on sõbralikud jne. Palju headust ja ega kurigi kõrvale jää. Igas jutukeses mõnus didaktilis-elamuslik oakene.

Urmas Vadi madiskõivulikult kõlava pealkirjaga kogumikus „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” valitseb kaduvuse kujutlusküllane käsitlus – ei oska paremat väljendit leida! Tegelased tunduvad kuuluvat küll surelike hulka, aga sama hästi võivad ka teispoolsusest tagasi tulla omi asju ajama. Midagi morbiidset Vadi lugudes ei esine, parasjagu nõiduslikkust ja võluvat võllahuumoritki. Kuna Mehis Heinsaar pole seni uut raamatut ilmutanud, siis lugesin Vadi oma mõnuga, kuigi egas näitleja surm mingi lõbus asi ole. Rein Veidemanni „Arkaadia öö” on jälle pigem novellikogu, sest kolmest samade tegelastega tekstist, millele tunnuslik unistus Arkaadiast, romaani siiski ei kujune, seda enam, et ka Vadil on kolm ühe ja sama tegelasega lugu. Veidemann on stiilselt konservatiivne ja keelelt ehk ülearu akadeemiline. Rein Põdra mitu novelli kogus „Kuningapuu” sobituvad eelmise kahe autori kõrvale juba seetõttu, et neiski liiguvad tegelased ühest loost teise. Autor valdab keerulist žanri, mille nimeks klassikaline novell, igati viisipäraselt. Jaan Kaplinski on avaldanud „originaalse” pealkirjaga kogumikus „Jutte” koos varem ilmunud „Kust tuli öö” tekstidega ka ühe kummastava loo „Peatükke eesti rahva esoteerilisest ajaloost”, millest iga lugeja vist läbi ei näri.

Janar Ala ilmutust „Ekraanirituaalid” või „-tseremooniad” (nagu on kaanest erinevalt märgitud tiitellehel) ja Jan Kausi lühitekstide valikut „Tallinna kaart” nimetan julgelt väikesteks novellideks, kus esimene vaatab endale rahulikult otsa ja kukub äärmise enesekindlusega vaimutsema. Kausi lookesed pealinnast on aga uitaja märkmed, ratsionaalsed kirjeldused kindlast kohast, täna vaadates juba minevikus. Vaataja silm on terav, teadvus fikseerinud olulise, jäädvustanud paiga edaspidisekski.

Palju on ilmunud lühemaid ja pikemaid olustikupilte Eesti elust. Mõni lugu on joviaalsem, teine jälle labasem või brutaalsem, kolmas terasem ja teravam, grotesksem, ühe iroonia on küpsem, teisel tigedam. Need koosnevad ajakirjandusliku pilguga inimeste ohkamistest: oh petmist, joomist, luhtunud elu ja armastuse püüdlusi. Oh elu, ümberringi on vaid tühjenev maa, vanad naised ja mehed, inimese alandamine jne.

Hea, kui autor jälgib nii elu printse kui kerjuseid. Kas või Mait Vaigu „Tööpäeva lõpp” või Jüri Kolgi „Teisipäevamaa” jpt. Vahur Afanasjev näitab luulekogus „Kuidas peab elama” samuti, sõrm püsti, inimesi vaevavatele muredele, külale, mille taak on tegelikult kogu ühiskonna kanda. On tõsimeelne ja rahulolematu „valge protestantliku maailmaga”, aga, mis põhiline, pole igav ega noriv! Eks kuulu kunagisest umbsest ja korduvast argielust läbi imbunud pööraste lugude pikka ritta ka Indrek Rüütle ilmutus „Maivälk” ja Märten Krossi kombekama tegumoega „Hullumäng”.

Isikulooline ja mälestuslik, ajalik ja ajatu

Tegelikult poleks midagi juhtunud, kui oleksin kõik loetud ja loetletud trükised niisuguse alapealkirja alla koondanud.

Loodetavasti mõistetakse mu katset Leelo Lauritsa eestikeelne „Kütioru tillukesed asjad”, Jaan Kaplinski „Mõtsa ja tagasi” ja murdelauliku Evar Saare „Kõnõla mõtsan mädänü puuga” ühte kimpu seada. Fluidum? Need avavad järjekordselt lõunaeestilikku olemust, isegi kui kõneldakse nn lihtsatest asjadest, ja žanr pole seejuures üldse oluline. Leelo Lauritsa esimene habras raamat on aasta üks võluvamaid lugemisi. Kõik kolm veenavad, et Võrumaal käitutakse ja mõeldakse tõesti natuke teisiti kui mere ääres või lauskmaal. Nendes raamatutes määravad inimese käitumismustri loodus, ilm ja, kordan üle, kohavaim ning ma ei mõista neid kellegagi kõrvutada.

Toomas Haugi ülestähendustes „Mööda Koidu tänavat” liigub hoopis teine genius loci. Igatahes pole autor unustanud toonaste tänavanurkade meeleolu. Meeldivas sõnastuses ja ajastuhõngulisi assotsiatsioone täis raamat peaks rahuldama ka kõige nõudlikumat eesti rahva meenutuste tulevärgist väsima kippuvat lugejat. Minu arust sobitub juttudena esitatud Mudlumi „Tõsine inimene” eelmise kõrvale kenasti, uskumatult terved emotsioonid ja meenutused ajast „karmist ja kaunist”! Lauri Sommeri „Sealpool sood” üllatab ka. Miks noor mees nõnda tempokalt mälestusi avaldab? Kiirustamine pole sedapuhku kasuks tulnud. „Räestu raamat” ei saanud võrdväärset seltsilist. Vaatamata pisipuudustele kirjapildis ja mõne mõttearenduse lõpetamata jätmisele nostalgitseb autor ju toredasti, ent ei suuda õhustiku mõttes lõunaeestilikku mentaliteeti vahendava kolmikuga ühineda.

Kärt Hellerma reisiraamat „Islandi kiri” ilmus kahe eelmisel aastal Islandiga seotud belletristikateose järel2 ja pälvis ilmselt seetõttu vähem tähelepanu. Sisult ilukirjanduslik-filosoofilis-eraelulise tooniga raamat on kahe eelmisega võrreldes eksistentsiaalsem. Hellerma pilk pole uitaja, pigem nõudliku võrdleja, hindaja oma. Hiljutises luulekogus „Seniitvalgus” toob Hellermaa isikliku ja olmelise kõrval esile uue teema – sõja me ümber.

Kahe arvestatava sulemehe kirjatöös, Enn Vetemaa „Üleõlapilguheidus” ja Teet Kallase teoses „Mälestused. II. Inimesed” märkab samu nimesid, sarnaseid mõttearendusi. Esimene on parajalt muhe, kohati vetemaalike kiiksudega. Uskumatu, et kirjanik on ise nii raskematest kui ka veidi inimlikumatest aegadest seni jutustatu põhjal üsna tervelt ja auväärselt läbi tulnud! Kallas pakub põhiliselt meie hulgast juba lahkunud kirjanike lühiportreesid. Kogumik on küll kohati nukras toonis, teadagi aeg, see neetud aeg, kuid tundub sisuldasa hõredavõitu.

Suure teoga on maha saanud Rutt Hinrikus, kes koostas Helga Nõuga peetud kirjandusliku eluloovestluse põhjal raamatu „Kas sa Tammsaaret oled lugenud?”. Nimetamist väärib kindlasti Paavo Kanguri „Palveränduri päevik”.

Luulest helgemast ja kurvemast

Kõneldakse, et isegi uudisnuppe võivat luulena esitleda, ju seetõttu polegi meil luuleks nimetatud tekstidest veel puudust käes. Seejuures mõjub tänavune poeesia kuidagi väsinult, resigneerunult, valuliselt; erakordsusega keegi ei eristu, keegi ei intrigeeri, säragi napib.

Ometigi paistab kujunevat Jürgen Rooste „Suur sume, suur tume”, vaatamata kogu tuhmivõitu kujundusele, aasta suurlootuseks. Vanamoeliselt siivas armastusluule, mida meil nii harva esineb. Teadagi sume suvi ja tume kirg – ilus Helena. Puhas ja helge loodus, putukad, maasikad ja kenad neiud, kes polegi tehtud „Marlboro tuhast”. Jürgen Rooste senist põhihuvi – sotsiaalset närusust, alkoholi ja muid valulevaid kohti – ei märkagi. Autorile sobib nii helgus kui kurbus, ühel leheküljel leidub ka vananemise ängi, ent ei viha.

Tugeva isikliku tundetooniga Toomas Raudami „See on T” kuulub minu meelest korraliku mõtteluule hulka. Lihtne ja üheselt mõistetav! Samamoodi nukker-valulises toonis kirjeldab Lehte Hainsalu igavikulisust kogus „Maailm möödub”. Martin Vabati minoorne ja päris keeruline „Hargumine” ja Kristina Viina „Nõtkel elevandisammul” jäävad meelde kauemaks kui kuu või paar. Kaur Riismaa on võtnud „Teekonnas päeva lõppu” sisse poeedi poosi ja mõtiskleb ülepakutud elegantsiga.

Peeter Sauteri „Koer ostab kassitoitu” midagi uut ei ütle. Kuid Sauter on laheda meele ja mõistva südamega, tema sõnades peitub mingi valulise lihtsuse maagia, mida ei suuda keegi järele aimata. Sauteril on meid muidu väsitava olemise, inimeste suurima paine ja valude mõõdu vahendamise selgeks õppinud. Samal ajal kirjutavad kümned mehed ja naised argipäeva seletamise tuhinas samasuguseid tekstikesi vaata et iga päev, ent tulemusteta. Sauteri loomingu praegune kese langeb seejuures elukaaslasele, nimelt kirjutab ta kirjanduslukku Laurat, nagu tegi seda Petrarca, küll täiesti teisiti. Kuid küsin, mille poolest erineb „Koer …” 2012. aastal ilmunud poeemist „Märkmeid vaeste kirjanike majast”?

Pean minagi, soovin või mitte, märkama Kelly Turgi sõnumit „Reaalne elu”. Tähelepanu pälvinud noorautor kirjutab „lähen tšekkan baltijaamas reaalset elu” ja panebki ajama, olles kindel oma võimes muuta maailma. Tegelikult on kõik juba ammu ja samas toonis ära öeldud, see on lihtsalt kordamise kordamine. Ent võib-olla tuleb esimene maailmavalu siiski kirjutades välja elada? Ei tea ma vastust, kuigi olen aastaid küsimuse üle pead murdnud. Liina Tammiste avaldatud poeemi „Väike must kleit” lugemist oleks arukam alustada Asta Põldmäe intelligentsest saatesõnast. Carolina Pihelga „Kiri kodust” mõjub rahulikult nagu keskealise nukker mõttekogumik, puuduvad tugevad tunded, elevus, kapriisid, sotsiaalne segadus, äärmused, millega läinud aastal nõudsid tähelepanu tema eakaaslased, nn enter- ehk lõikamisluule esindajad.

(:)kivisildniku ilmutuse „100% (:)” puhul teatan, et trükist on ilmunud Kauksi Ülle isikulooline „Ülim tõde”, mis jutustab põhiliselt (:)kivisildniku kui viljaka poeedi ja tuhandete lemmiku kangelaslikust võitlusest eesti kirjandusega.

Uurin ka ZA/UMi kapikesest välja pugenud kaksikraamatut Taavi Eelmaa „Kadunud sõbra juhtum” ja Kavr Kenderi „Kaurita”. Interpreteerimisega jääksin (nende silmis) jänni, aga mulle meeldib, kuidas esimene nendest arutleb nime Nõhk käänamise üle. Tavakirjandusinimesest innustunumat kujutlusvõimet eeldab kahtlemata ka kirjandussündmus „Olematute raamatute antoloogia”.

Palju ilmus sel aastal ka väärikat esseistikat ja valikkogusid, mida loodetavasti tutvustavad Sirbis edaspidi juba teised. Olen avanud igast žanrist raamatuid, kus leidub nii hõbedasi kui kuldseid ridu. Otsige neid teiegi!

1 Jürgen Rooste, Higgsi boson. Näo Kirik, 2012.

2 Kätlin Kaldmaa, Islandil ei ole liblikaid. Ajakirjade Kirjastus, 2013; Kalju Saaber, Kohtume Islandi väraval. Eesti Raamat, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht