Ühe tegelase mälestused

Maarja Vaino

Metsanurk näitab elulooniitidest punutud vaiba tagumist külge.  

Tallinna Teataja toimetuses 1911. eesti kirjandusmuuseumi arhiiv

Mait Metsanurk, MÄLESTUSED. Ilmamaa, 2005.

Mait Metsanurk, KREEPS. Eesti Raamat, 2005.

Mälestused on ilmselt üks loetumaid kirjandusliike. Elulugude uurimine ja kaardistamine on kõige laiaulatuslikum eesti rahva elulugude näol, mille Eesti Kirjandusmuuseum on mitmes köites välja andnud. Nende koostamisega seoses selgus huvitav fakt, et paljud saatsid oma eluloo mitu korda ning kirjeldasid iga kord oma elu pisut erinevast aspektist. Üks elu, mitu lugu.

Loo saatjad polnud enamasti puutunud kirjutamisega kokku n-ö professionaalsel tasemel nagu kirjanikud. Kirjanik kirjeldab kellegi elu sagedamini, eelkõige oma tegelasi luues. Ning kui kirjanik istub laua taha, et hakata kirjutama omaenese lugu, siis teeb ta kindlasti seda natuke teistmoodi, vilunumalt, läbimõeldumalt. Aga vaevalt et objektiivsemalt: ikkagi peab ta valima vaatenurga ja oma elu tõlgendama.

 

 

Autobiograafia jääb lõpetamata

Kirjaniku autobiograafia on tegelikult omamoodi peen nali: seda lugedes peaksime justkui välja astuma skeemist, et tegemist on ühe järjekordse ilukirjandusliku mina-tegelasega ning hakkama lugema midagi “vahetut”, “tõelist” ja “päris” asja. Metsanurga puhul on tegemist lausa kolmekordse segadusega: novellides, mis on mõnikord autobiograafilised, on tegelased või jutustaja, on kirjanik Metsanurk ning on kodanik Hubel. Ei ole nagu algust ja otsa. Autobiograafilisel kogumikul “Mälestused” (“Tee algul” ning “Koolipoisist kirjanikuks”) on autoriks märgitud igal juhul Mait Metsanurk, mis annab muidugi mingi suuna kätte – selle on kirjutanud kirjanik, niisiis oleks tegemist justkui ilukirjandusega. Paradokse on aga veelgi: Metsanurga (või siiski Hubeli?) autobiograafia algab algusest ja edeneb meile väga kronoloogiliselt, kuid jääb lõpetamata, õhku rippuma. Tema juttudes ja novellides antakse lugejale teada aga üldjuhul just lõpp ning algusest, möödanikust saame vaid aimu.

Sellest kõigest sugeneb omamoodi piiripealse oleku tunne ning eriti on see kohal novellides. Metsanurga tegelased kipuvad novelli tegevuse ajal olema mingis erilises meelteseisundis, murrangulises olekus. Ühest küljest on tegelased enesest justkui väga teadlikud, kas siis oma uhkuses või viletsuses, teisest küljest aga seisavad parasjagu olukorras, kus  peavad langetama mingi otsuse ja selle langetamine on midagi rasket, midagi neile  võõrast, teadvustamatut. Miski on kadumas või olnud kadunud ning langetatud otsuse läbi peab see teiseks saama. Ehk kõige paremini peegeldab seda niminovell “Kreeps”, kus peategelane vabaneb surma läbi teda eluaeg vaevanud nõiaringist. See nõiaring aga, kuhu ta kadunud oli, tundub olevat tema ise. Nii ongi paljud tegelased kadunud eelkõige iseenda jaoks, nad on hädas ega tea, mida teha. Ja vahest natuke ka kirjaniku jaoks. Metsanurk paistab olevat kirjanik, kes pole oma loomingus mitte peremees, vaid külaline. Teisest küljest ongi Metsanurga eesmärk kirjeldada kõrvaltvaatajana  ühiskonda, mitte osalejana inimest ja tema vaimu.

Nii või teisiti on selles kohanematust, mis väljendub ilmselt kõige jõulisemalt kuulsas Metsanurga õigluseihaluses, kus võitjaks ei jää mitte kaastunne kannataja, vaid viha ülekohtutegijate vastu. See toob meelde Tolstoi moralismi. Metsanurk luges Tolstoid palju. Kuid  Metsanurga käsitlus moraalist on Tolstoi omaga peaaegu vastandlik: “Meil pole mitte ainult õigus kurjale inimesele vastu panna, kui ta ülekohut teeb, vaid see on isegi meie kohus! ” (“Tee algul”, lk 109). Südamlikult kirjeldab Metsanurk soovi õiglus maailma seada seoses episoodiga lapsepõlve karjaskäimise ajast: “Tagakambri seinal oli suur vanamoeline tunnikell, roosalillelise otsmikuga, kahvatu, koltunud näo, raskete pommide ja suure vaskse “tiksuga”, mis naksudes päevast ja ööst lühikesi aja ning igaviku jätke lõikas. Iga tunni tagant hakkas see kell nagu kopsuhaige rinna kähisedes hinge tõmbama, aga selle järel helisevaid ning kumedaid lööke andma. Neid lööke kuulasin ma kambris olles alati ihaledes ja unustasin hetkeks kõik muu. Nad tekitasid minus otse pühaliku meeleolu. /—/ Ent nüüd pidi see kell olema mul relvaks kurja Kristjani, Taaveti ja Juhani vastu. Kavatsesin selle võtta seinalt, peita hõlma alla ja minna venna seltsis seakarjaga poiste lähedale. Kui need siis tulevad ja jälle ähvardavalt suure kära ja sõjakisaga, siis korraga hakkab kell mu hõlma all helisema, üks löök kõmab teise järel, ründajad peatuvad hämmastunult, kuulatavad, taltuvad ja löövad silmad häbi tundes maha” (“Tee algul”, lk 93).

Selles lõigus – mis kõlab ju väga ilusasti ja ilukirjanduslikult, palju ilusamini kui suurem osa lõike Metsanurga novellides – on olemas kaks aega ja ruumi, mis omavahel ei kohane: tavaline aegruum, kus suuremad poisid seakarjas kiusavad, ning püha aegruum, kus kõik on omavahel sõbrad. See kõlab vahest naeruväärselt, kuid Metsanurga loomingus avalduv ebasõbralik ja ebamugav tahaks vist olla omamoodi kell, mis võidab toore jõu vaimurelvaga (muide, kiuslikust Taavetist sai kellassepp). Ent kell kui sümbol viib mõtted eelkõige ajalikkuse, kulgemise kaudu mälule.

Mälestused on žanriliselt üsna selgelt paika pandud: tegeletaksegi möödunuga, mineviku kaardistamisega.

 

 

Kirjutades olevikku

Et Metsanurga puhul juba paradoksidest juttu on tulnud, lisan veel ühe: tema raamatus on küll justkui mälestused (ja nii nimetatud), kuid tegelikult  ei arutata küll mineviku, vaid olevikuasju. Kui vaadata “Mälestusi” kui Metsanurga ilukirjanduslikku teost, autobiograafilist romaani, siis sobiks see kenasti sellega, millest kirjutas M. Bahtin: “Romaan kontakteerub kestva olevikuga. Küsimus pole ainult autori kuju ilmumises kujutamisvälja, küsimus on selles, et ka tegelik, vormiline ja esmane autor (autorikuju looja kui reaalne isik) on kujutava maailmaga uues vahekorras: mõlemad (autor ja romaanimaailm [ehk siis mälestused M. V. ]) asuvad nüüd ühes ja samas väärtuselises-ajalises dimensioonis. Olevik oma n-ö terviklikkuses (olgugi et ta justnimelt ei ole tervik) on põhimõtteliselt ja loomuldasa lõpetamata: kogu oma olemusega nõuab ta järge /—/. Kokkupuutes olevikuga lülitub ese (nähtus) maailma kestvasse kujunemisprotsessi ning saab lõpetamatuse pitseri. Kui kauge ta ka poleks meist ajaliselt, ikka on ta aja lakkamatu muutumise kaudu seotud meie mittevalmis olevikuga, suhestub sellega, meie olevik aga liigub lõputa tulevikku” (Bahtin, Valitud töid, 1987, lk 33 – 35).

Mälestusi kirjutades paneb inimene kirja selle, milline on ta sel kirjutamise hetkel, kujutades nii olevikku. Mälestusi lugedes loeme meie välja selle, milline on meie aeg ja millised oleme ise sel lugemise hetkel. Nii et kui ühest küljest on Metsanurk väga püüdlikult “objektiivselt” ja kronoloogiliselt kirja pannud oma elu, siis teisest küljest kirjeldab ta lihtsalt protsesse, mis alles toimivad, eriti veel tema puhul, sest mälestusteraamat ei saa kunagi hõlmata lõppu. Raamat lõpeb lausega: “Aga ma olen siin oma mälestuste teise kogu piiridest üle läinud” (“Koolipoisist kirjanikuks”, lk 556). See kummaline mälestustega üle piiri minek on väga ruumiline määratlus, sellega on otsekui füüsiliselt  mineviku piirist üle astutud. Näiteks Jaan Krossi mälestused võiksid  Bahtini määratluse kohaselt asuda pigem ehk eeposte killas, kuna kirjeldatud on mingit “absoluutset aega”.

Kummaline on Metsanurga mälestustes see, et kandvaid rolle ei ole naistegelastel. Ühest armumisest on küll põgusalt juttu, kuid kirglikumalt kirjutab Metsanurk “suure rauga” Tolstoi mõjust ja surmast. Ometigi on mälestuste ja autobiograafilise žanri üheks tõmbenumbriks “tõde” inimsuhete ja eraelu telgitaguste kohta. Seda ainest Metsanurga mälestustest ei leia ja üldiselt ei leia seda eriti ka tema novellidest. Armumine ja armastus ei võimutse siin. “Toho-oja Antoni” nimitegelane  jätab naise üldse võtmata, sest ei leia oma uhkusele vastavat küljepuud saanile – armastus ei võida igal juhul ühiskondlikku arvamust, norme, sotsiaalset käsna, milles elutseb Toho-oja Anton.

 

 

Unistus muusikuks saada

Naistest on juttu lapsepõlve ja muusikaga seoses. Muusika on vist ainus teema, millel raamatus on pühaduse aura. Lapsepõlve muusikaelamused on kirjanikule kõige eredamad: “…laul viis mind lapsepõlves kõige lähemale sellele maailmale, mida muusika üldse esindab, millest ta meile omas keeles, helide läbi aimu annab. /—/. Muusika  sümboolne keel kõneleb tundmuste ja elamuste maailmale ja ainult lapsemeelega kuulaja võtab teda õigesti vastu. Aga raske on säilitada lapsemeelt. ” (“Tee algul”, lk 36-37). Lapsepõlvekodus laulsid ema ja õde, peatükis “Meeste maailm” mainib Metsanurk, et vend Juhan käis küll kooris laulmas, aga ei laulnud kunagi kodus. Tema juuresolekul ei laulnud ka ema ja õed (“Tee algul”, lk 42). Nii tundubki, et laulmine ja muusika kannavad mingisugust naiselikku alget. Sellegipoolest unistas pisike Eduard, et temast saab “laulumees”, kes käib “saunades ja lossides” ning rõõmustab oma lauluga kõiki (“Tee algul”, lk 36). Hoolimata sellest, et temast laulumeest ei saanud, ei anna muusika kirjanikule rahu. Muusikale on pühendatud ka novell “Kunstnik”. Metsanurgale omaselt ei ole aga armastatud muusikat (kunsti üldisemalt) kujutatud siin kannatuste leevendaja, vaid põhjustajana.

Unistus muusikuks saada on vist ainus selge soov, mis läbib Metsanurga elulugu punase joonena. Muus osas on vahest päris kosutav lugeda, et nimede taga, mida kirjandusajaloost tunneme, on inimesed, kes ei tea, mida nad oma elult tahavad, ning kelle kujunemine sellisteks, kellena neid meile tänapäeval esitletakse, on olnud segane protsess. Kirjandusõpikuis ja -ajalugudes kulgeb inimeste elu sageli nii lihtsalt, nii sujuvalt, justkui oleksidki nad oma elus lihtsalt tõmmanud linnukesi kastikestesse, teades ise algusest peale ja täiesti, millal nad mis ametis kellena töötavad ja mis sellest kõigest saab. Selles mõttes on Metsanurga “Mälestused” nii inimlikud. Väga sageli kirjutab ta, et ei tea, mida oma elult tahab, kes olla tahab ja kes ta on. Mingit selget kirjanikukutsumust mälestustest läbi ei kuma, pigem armastust kirjanduse ja lugemise vastu. Veel lõpuski ütleb ta, et peab ennast pigem ajakirjanikuks kui kirjanikuks. Muidugi, mälestused jäid pooleli, ja kuna Metsanurk arvas, et ületas teise osa mahu piiri, siis jääbki teadmata, millal ja kas ta hakkas ennast identifitseerima kirjaniku ja kirjanduskriitikuna. Üldse on Metsanurk enesekirjeldustes küllaltki  tagasihoidlik.  “Mälestused” on eelkõige ühiskonna- ja kultuurikesksed, keskendatud vähem isiklikule siseelule, rehabiliteerivad need Metsanurgast ja tema loomingu: kuigi nõukogude võim ta “õigete” hulgast välja viskas (põhjendusega, et ideoloogilised kontseptsioonid ei lasknud tal tegelikkust objektiivselt kajastada), on praegu kinnistunud siiski paljuski arusaam Metsanurgast kui nõukogude ideoloogiat kandvast kirjanikust. Et Metsanurgast ja Hubelist pole kirjutatud põhjalikumalt ka  “Eesti kirjandusloos”, on hea, et ta saab mälestuste kaudu astuda vähemalt mingisugusesse dialoogi praeguse ja tulevase ajaga. Vastuoludel on ju see hea omadus, et need köidavad, ning Metsanurgas on vastuolusid omajagu.

Kui Jaan Kross või Karl Ristikivi on oma loomingus püüdnud kanda mõtet, et inimese elu on tähenduslik niidike suuremas vaibas ja mustris, siis Metsanurk kujutab seda vaipa justkui teiselt poolt, kus niidid on risti-rästi ja segamini, siit-sealt sõlmes ja igal juhul mitte harmoonilises koosluses. See kehtib ka tema enda eluloo ja saatuse kohta. Segasus ja ebakindlus enam-vähem kõiges osutavad sellele, et “Kusagil on viga, kusagil on põhjalik viga: kas mus eneses või väljaspool mind,” nagu mõtleb ahastuses poemees novellis “Vabadusepüha õhtul”. Põhimõtteliselt on poemehel õigus mõlemas – ja Metsanurk teadis seda.