Härra minister!

Kas kultuuriministeerium on tutvunud Eesti Kirjanike Liidu esitatud ettepanekutega võimalike lahenduste osas algupärase Eesti kirjanduse loomise ja loojate toetamiseks?

Missuguste toetusmehhanismidega („Kultuur 2020“, p 29.1) kavatsetakse soodustada mahukamate proosateoste loomist, mis võiksid ka väliskirjastajate huvi pälvida?

Millal jõuab raamatukogude komplekteerimistoetus tagasi masueelsele tasemele?

Kas on kavas langetada raamatute käibemaks masueelsele tasemele?

Kuidas loob riik „eeldused e-raamatute arvu kasvule ja suuremale levile“ (p 29.4)?

Kas on lootust, et e-raamatutegi laenutamise puhul hakatakse autoritele maksma laenuhüvitist?

Kas siis, kui e-raamatut käsitletakse jätkuvalt teenuse, mitte teosena, on lootust, et ilmuvate e-raamatute arvu ja nende laenutuste arvu pideva kasvu juures suurendatakse ressursse, millega raamatukogud toodete litsentse hangivad?

„Kultuur 2020“ punkti 29.2 grammatiline konstruktsioon ütleb: „Riik loob võimalused kirjanduse populariseerimist ning lugemist ja kirjandust väärtustavaid ettevõtmisi“. Seesugune ettevõtmine on UNESCO kirjanduslinna tiitel, mis eeldab ja millega kaasneb sisukaid kirjandust populariseerivaid üritusi ning mida taotleb Tartu linn. Mil moel plaanib riik tulevast kirjanduslinna tegevust toetada?

Millal luuakse üleriigiline e-raamatute laenutuskeskkond, mille kohta on raamatukogud korduvalt ettepanekuid teinud?