Haritlastest ja õpetlastest

Ääremärkusi humanitaarse kõrghariduse tulevikule mõeldes

Aija Sakova-Merivee

2015. aasta suvi lõpeb humanitaariale ja ilmselt kogu kõrgharidusele omajagu mõtlemisainet pakkuvalt. Juulis selgus, et Tallinna ülikooli humanitaarinstituut ei ava sel aastal huviliste vähesuse tõttu filosoofia ja kultuuriteaduste magistriõpet.1 Tartu ülikoolis stardivad SAISi andmetel nii kirjanduse ja teatriteaduse, semiootika ja kultuuriteooria kui ka filosoofia magistriõppe kavad, ehkki huvilisi ei ole sealgi üle viie-kuue magistrikava kohta.2

Loomulikult on tõepõhi all nii objektiivsel demograafilisel põhjendusel – üliõpilaste arvu vähenemine on olnud juba ette teada probleem – kui ka tõdemusel, et praegune ülikooli humanitaarse magistriõppe tühjaksjooksmine on Bologna 3 + 2 protsessi paratamatu tagajärg.3 Üliõpilased suunduvad pärast kolm aastat väldanud õpinguid tööjõuturule või ei tule üldse humanitaaraineid õppima. Nii tulebki küsida: kui ülikoolides on nähtud, et 3 + 2 süsteem ei tööta, siis miks ikka veel jätkatakse? Ometi peab ju selge olema, et kolme aastaga ei saa omandada mingit süvendatud haridust, ei midagi sellist, mida pidada akadeemiliseks kõrghariduseks. Selles valguses ei tohiks ülikoolid (humanitaarias kindlasti mitte) väljastada pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet ühtki kõrgharidust tõendavat diplomit. Pigem on kolmeaastase bakalaureuseõppe läbinu jõudnud vahefinišisse, mis võimaldab tal valida, millisel rajal jätkata.

Humanitaarias puudub järelkasv mitte ainult demograafilistel põhjustel ja Bologna protsessi tõttu, mis inimesi kiiresti tööjõuturule või mujale parematele jahimaadele kihutab. Järelkasvu ei ole objektiivselt võttes vajagi. Õpetajaks ju õpitakse ja puhtal kujul humanitaarsele teadusmaailmale ette valmistatud kõrgharidusega inimesi ei ole Eestis enam kuhugi tööle saata. Tuleb hoopis küüniliselt tõdeda, et ülikoolid on juba praegugi täis koondamist ootavaid teadlasi. Nii nagu sedastab augusti lõpus avalikustatud ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade ehk Oki raport, on humanitaariaski palju selliseid erialasid, mida õpetatakse nii Tallinnas kui ka Tartus.

Kõiki neid objektiivseid faktoreid teades ja arvesse võttes on ikkagi põhjust väita, et meil on ülikoolides liiga vähe väga häid, inspireerivaid humanitaare-õpetlasi. Kogu kriitika valguses, mida Oki aruanne on saanud, tuleb sellest esile tõsta seni täiesti tähelepanu alt välja jäänud erakordsete, loovate isiksuste rolli ning mõistetavate ja läbipaistvate juhtimisviiside rõhutamist kõrghariduses.4 Ehkki nimetud raport ei näita ega selgita, kuidas jõuda olukorrani, et ülikoolides oleks rohkem väljapaistvaid isiksusi, kes on võimelised ja valmis nii ühiskonnaga suhtlema kui ka oma eeskujuga järelkasvu kasvatama, ei tohi neid aspekte alahinnata, sest kõige rohkem on ülikoolides puudu headest juhendajatest-õpetlastest – sellistest isiksustest, kes on autoriteediks nii üliõpilastele kui ka laiemale avalikkusele. Oma ala tippspetsialistidest meil ju otseselt puudust ei ole, kuid vähestel neist on selliseid omadusi, mis teevad neist head suhtlejad, empaatilised ja innustavad juhendajad-mentorid. Kõige tuntuma lähiminevikust pärit Lotmani koolkonna näitel oleme kogenud, kui mitme põlvkonna taha ulatub ühe või paari erakordse isiksuse ja mõtleja mõju.

On selge, et selliste inimeste vähesus on suuresti tingitud nii domineerivast turumajandusloogikast kui ka meie ühiskonna postsovetlikust olukorrast. Mõõdetavusel rajanev teadusmaailm, aga ka painav soov kollektivismist vabaneda on kultiveerinud individualistlikku ja konkureerivat käitumist. Samuti ei võimalda Nõukogude ajast päritud hirmuühiskonna mõju olla avatud ja empaatiline. Sageli ei julgeta avaldada oma mõtteid ja seisukohti, sest kardetakse eksida või sattuda teiste kriitika alla, või ei peeta seda üldse oluliseks.

Kindlasti pakub mõningast leevendust tippteadlaste import, kuid siis tuleb tagada, et neid osatakse siin hoida ja väärtustada. Laiemas plaanis vajame siiski ka kohaliku mõtteviisi muutust, sest suureks isiksuseks ei saa ju inimest õpetada. See muutus peab tulema enda seest, sest hädasti on vaja neid, kes julgevad võtta vastutuse oma eriala ja järelkasvu eest ega karda end ja oma teadmisi avalikkusega jagada.

Praegu oleme nõiaringis: kraadiga inimesed ei leia tööjõuturul rakendust, kuid samal ajal käitub riik nagu üks halb psühholoogiaõpiku näide: räägib üht ja teeb teist. Riik, kus siiralt tahetakse, et kõrgharidust, veelgi enam doktoriõpet kui tippude koolitamist, ühiskonnas väärtustataks, ei saaks endale ilmselt lubada teadusarendusnõukogu, kus ehk vaevalt pooltel liikmetel on teaduskraad, ega sellisel määral poliitilisi ja teadus­administratiivseid tippjuhte, kellel ei ole ühtlasi teadustöökogemust.

Oki raportis kui mõtlemist ja diskussiooni ärgitavas raportis, mille on koostanud teadusväline inimene, ei ole tõepoolest midagi halba, kuid kui tõsiselt saab selle aluseks võtta tegelike muudatuste kavandamisel? Samuti tuleb küsida, miks pööratakse debatis nii palju tähelepanu kõikidele praktilistele nüanssidele ja soovitustele, ehkki raportis on selgelt sõnastatud, et tegemist on ühe mehe arvamusega, mis tugineb pelgalt vestlustele teiste ekspertidega. Sealjuures on märkimisväärne, et intervjueeritud tippjuhtide hulgas on vaid üksikuid naisi, nii nagu on selgelt maskuliinne ka riigi teadus-arendusnõukogu.

Miks ei pöörata avalikkuses tähelepanu nendele korduvatele kohtadele, kus rõhutatakse loovust, kriitilist, julget ja hirmudest vaba mõtlemist, mis aitaks tipp- ja keskastme juhtidel-teadlastel teha strateegilisi valikuid? Üks põhjus, miks anti teadus- ja kõrgharidusasutuste raporti tegemine ettevõtluse ja finantssektori tippspetsialistile, võib ehk olla seegi, et reforme ja strateegilisi otsuseid, mida on oodatud teadusasutuste endi seest, ei ole olnud piisaval määral või ei ole need teadusasutusteülesed. Selge on see, et ükski ülikool ise kuskiltki otsast alla vanduda ei taha, mistõttu peab riik sekkuma. Tegelikult vajatakse ju teadlaste endi lahendusi, kuidas väikeriiki parimal viisil edasi viia.

Kõigest sellest painest ja väiksusest hoolimata tuleb igal tasandil püüelda sõltumatu ja hirmudest vaba mõtlemise poole. Nii näiteks on ka aeg püüda vabaneda hirmust ingliskeelse kõrghariduse ees, sest rahvusvahelisel tipptasemel teadust ei saa ainult eesti keeles teha. Seetõttu ei saa vaadelda osal erialadel magistri- ja doktoriõppe muutmist ingliskeelseks kui üdini halba nähtust. Pigem tuleb tagada, et õpe ei toimuks mingis veidras pursitud keeles, vaid sisuliselt ja heal tasemel. Keele-, ja mitte ainult inglise keele, õppele – sest iga endast lugupidav humanitaar valdab peale emakeele vabalt mitut võõrkeelt –, tuleb märksa suuremat rõhku panna.

Tegelikult on ammu aeg küsida, kuhu on jäänud meie ühiskonnas julgelt ja loovalt mõtlevad humanitaarid-õpetlased ja miks me neist midagi ei tea. Või millal julgetakse loobuda vähemalt osaliselt turumajandusloogikast ja sellega kaasnevast sõnavarast, kui räägitakse kõrgharidusest? Päris loobuda ei saa, sest ülikoole tuleb jätkuvalt mõistlikult majandada, nii nagu ka turundada, kuid ei ole võimalik rääkida ülikooliharidusest kui teenuse osutamisest, nii nagu ei ole võimalik lasta üliõpilastel hinnata õppejõudude õppetegevuse kvaliteeti ning neid tulemusi tõsimeeli arvesse võtta. Olukorras, kus räägime kõrg­haridusest kui teenusest või teadmistest ja mõtlemisvõime arendamisest kui praktikasse ülekantavatest oskustest, me juba sõnadega pisendame hariduse ja teadmiste väärtust ning teeme neist millegi, mida justkui on võimalik piisava raha eest osta.

Teisisõnu, vajame väga põhjalikku väärtuste läbivaatamist. Samuti vajame julgeid, empaatilisi, inspireerivaid ja loovalt mõtlevaid haritlasi ja õpetlasi, kes on valmis suhtlema ja koostööd tegema nii avalikkuse kui ka juhendatavate ja üliõpilastega.

1 http://uudised.err.ee/v/eesti/e888c308-d355-4d34-92f7-21791bc481d7

2 https://www.sais.ee/avalik/et/ASTSD/et_pingeread_13.html

3 Vaata ka Rein Veidemanni kommentaari „Eesti humanitaaria loojang“ Postimehes 29. VII. http://arvamus.postimees.ee/3275571/rein-veidemann-eesti-humanitaaria-loojang

4 Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport, 2015. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht