Hando Runneli geoloogia

Andres Langemets

Maakoore pehmenedes põrgu läheneb. Hando Runnel, Maakoore pehmenemine. Kujundanud Mari Ainso, kaanel Mart Trummali foto. Ilmamaa, 2013. 132 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maamõõtjatele on tähtsad sellised asjad nagu reeperid ehk kõrgusmärgid. Need on tavaliselt väga täpselt välja looditud ja kinnitatud mõne kindlama hoone alusmüüri. Sealt võetud kõrgusele saab rajada kogu mõõtmistegevuse. See süsteem on muidugi keerulisem ja algab juba triangulatsiooniga, aga sellest pole koht siin rääkida.

Tutvusin Hando Runneliga vist kas 1965. või 1966. aastal ja sealtpeale on ta olnud mulle kindel reeper, üks mitmestki. Mind võeti tollal Tallinna NAKi, olin seal kõige noorem liige, vanim oli Eha Lättemäe. 1966 hakkas Mats Traat juhendama luuleseminari, millest osa võtsin, aga kuhu ei pidanud paljuks tulla alt Loomingust ka Runnel, kel oli selleks ajaks juba kaks luulekogu avaldatud, aga ta andis meile analüüsida ka oma uusi luuletusi.

Märkasin, et olen pika aja jooksul kirjutanud Runneli luulest küll ühe artikli ja muidugi käsitlenud seda ka suuremates ülevaadetes, aga ei ühtki arvustust. Olime Handoga juba ammu nii head tuttavad ja isegi sõbrad, et ma ei pidanud seda vist paslikuks. Tol ajal oli veel nii, et sõbramehe kiitmist ei peetud heaks tooniks. Tänapäeval on kõik raudselt vastupidi.

Suvel ilmavalgust näinud „Maakoore pehmenemine” esindab Runnelit tema parimal kujul ja minu jaoks ei ole ses midagi arvustamiseks ahvatlevatki. Vanameistri suurepärane teos tuleb lihtsalt läbi lugeda ja teadmiseks võtta. Olengi seda raamatut juba mitu korda lugenud.

Üsna müstiline on raamatu pealkiri. Ega ma geoloogiast ja maakoore tektoonikast palju midagi ei tea peale mõnede tekstide lugemise ja dokumentaalfilmide vaatamise. Aga seda, et maakoor võiks kuidagi pehmeneda, pole ma kordagi kohanud. On küll juttu olnud mandrilaamade liikumisest ja kohtadest, kus nad kokku põrkavad, tekitades maavärinaid ja vulkaanilisi protsesse. Vanad kreeklased teadsid kohti, kust pääseb Hadesesse, ja Dante koos Vergiliusega käis suisa põrgus ära. Nii et kui maakoor läheb kuidagi pehmemaks, siis on põrgu meile tükk maad lähemale tulnud.

Ju on tegu luuletaja lõbusa kujundiga, muud midagi. Raamatus on teisigi luuletusi, kus pealkiri eksitab või suunab väga mujale kui tekst ise.

Oma luuletöö alguses, esikraamatutes, torkas Runnel silma heatahtlikkuse ja isegi lõbususega. Süngem hoiak tuli tükk maad hiljem, alates ehk luulekogust „Avalikud laulud” (1970). See raamat pälvis tollaste parteiisandate kurja tähelepanu. Eriti ägedalt võttis sõna Ants Saar, ideoloogiatöötaja. Kenast kolhoosimehest oli saanud äkki peaaegu dissident. Ja järgnesidki Runneli pessimistlikumad luulekogud „Mõru ning mööduja” (1976), „Kodu-käija” (1978) ning takkapihta peaaegu pateetiline „Punaste õhtute purpur” (1982). Oma sõnavõttude ja eluhoiakuga kujunes Runnelist kedagi rahvusliku süüme taolist, igatahes tõsimeelset ja toekat mõtlejat.

Vähem mõeldi sellele, et Runnel on oma olemuselt ka lustakas, sõnamänguline ja üsna humoorikas. „Lauluraamat …” (1972) lauldi lauludeks mitmegi ansambli ja esineja suuga. Runnel on laulu ja luule lähedust alati hinnanud ja seda väljagi öelnud. Mäletan, kui kunagi sel teemal ühes Peep Ilmeti arvustuses pikemalt arutlesin, meeldis see Handole väga.

„Maakoore pehmenemises” küll laululähedasi tekste peaaegu ei ole, aga humoorikaid ja isegi satiirilisi palakesi seevastu küllaga, rääkimata lausa vemmalvärssidest. Ei hakka neid siin nimetama, tuleks pikk nimekiri. Runnel on meie eesti rahvast ja ühiskonda alati armastanud, aga inimeste käitumisse kogu aeg ka küllaltki kriitiliselt suhtunud. Jällegi üks meenutus: enam ei mäletagi, millise omaaegse raamatu arvustuses inkrimineeris Toomas Liiv Runnelile tõusiklikkuse-vastase hoiaku, autorile see järeldus igatahes ei meeldinud.

Selles värskes raamatus on aga palu, kus seesama kriitiline hoiak uute aegade esilekerkijate ehk ikkagi tõusikute suhtes on ilmselgelt olemas. Kas või luuletus „Paksuks läinud” (lk 103).

Tõsiste palade kõrval annavad siiski tooni sõna- ja mõttemängulised luuletused. Seekord laulutekstiks sobivaid ma peaaegu ei leidnudki. Aga nüüd, kui moes on igasugune räppimine, kannataks midagi ette kanda küll.

Nii et kokkuvõtteks: hea ja õnnestunud raamat, vanameistri värsked ja terased tekstid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht