fs-i asjus

Tarmo Teder

Üks vananev ajakirjanik rääkis mulle, et oli kord mingi ajalehe esindajana saadetud luuletaja fs-i luulekogu “2004” esitlusele Kirjanike Maja Musta Laega saali. Intervjueerimisjärge oodates oli ta mõneti paanilise kiiruga läbi lugenud, õigemini silmadega neelanud kõik selle luulekogu 60 – 70 luuletust, et olla kursis poeedi loomelaadiga, et osata temalt midagi tuumakat küsida. Esitlusel projitseeriti ekraanile pilte rauarikkast lagedast linnatehnomaastikust ja lasti ka vastavat helitausta. Muidugi loeti ette valitud luuletusi uuest kogumikust. Nüüd, aastakesi hiljem, sattus selle ajakirjaniku kätte jälle luulekogu pealkirjaga “2004” ning lehemehel oli aega sellesse põhjalikumalt süüvida. Oma imestuseks, aga, avanud esimesed leheküljed, nägid tema silmad mitte eestikeelset teksti, vaid kirillitsas trükitud värsse. Konkreetsel lugejal kui poeeti küsitlenul tuli meelde, et fs on sündinud Peipsi ääres, elanud Tartus ja nüüd pikemat aega Lasnamäel. Mis on aga Lasnamäe? See küsimus on omaette kunstiülene, kirjandust kõvasti laiendav päring – seletas mulle lehemees – justkui midagi enamat kui mis on luule või mis on kunst? Ehkki samas keeldub Lasnamäed aduv teadvus seda konkreetsest kivist linnaosa abstraktsest luuleollusest või kunstist enamaks tunnistama. Aga mine sa tea?

Seda mõelnud lehemees rääkis mulle, et mustade kaantega raamatu esimene luuletus oli tema arvates väga üllatavalt samamoodi küsiv. Pealkirjale: fs – kes ta selline on ja kust ta välja ilmus? Vabavärsid kostavad: ma olen eesti luuletaja / Lasnamäelt / mis on Lasnamäe kui selline / see on elurajoon – nii edasi ja teadagi, kes seal elavad.

Ma läksin kergelt põlema ja ütlesin lehemehele, et ei tohi lihtsustada, ei tohi öelda, et Lasnamäe on venelaste asi. Samamoodi pole ju ka Ida-Virumaa ega Narva ainult venelaste asi, kuna need asumid kuuluvad ju…

Aga äkki ajab fs hoopis seda asja, mida vene kultuuri- ja teised tublid eestimaalased ise nii mõjukalt ajada ei oska, ei viitsi, ei suuda… Äkki on fs vene siinsesse luuleruumi oma südame sunnil sisenenud või kogunisti komandeeritud kunstiline agent, esteetilis-eetiline misjonär…

Selles vandenõuteoreetilises kahtluses oli minu jaoks jumet, mispeale kostsin, et äkki on asi hoopis vastupidi. Või äkki on asi hoopis tõlkijas ja luuletajas Igor Kotjuhhis, kes eesti keele suurepärase valdajana fs-i luule lummusse sattununa selle lummuse vene keelde ümber kandnud. Või on asi ka selles, et fs-i luule läte kui substantsiaalsus on rohkem omane vene kui eesti keelele, kultuurile, inimestele?

Mine sa võta kinni!