Franz Kafka – paindlik mateeria

Helisalvestuselt maha kirjutanud Eve Sepp ja Jan Kaus

Väljavõtteid Mati Sirkli ja Elmo Nüganeni vestlusest 15. mail seoses Franz Kafka päevikute eestikeelse tõlke ilmumise ning Jean-Luc Lagarce’i näidendi „Meie, kangelased” lavastamisega Tallinna Linnateatris. Elmo Nüganen: Kas Kafka päevikute tõlkimine oli su enese initsiatiiv või oli see tellimustöö? Kuidas see sinuni jõudis?        Mati Sirkel: See oli minu initsiatiiv, ja kummaline küll, see jõudis minuni juba aastal 1968. Tegin väikese tagasivaate ja leidsin, et kunagi ilmus Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes Kafka jutustuse „Jahimees Gracchus” tõlge, mida võin vist pidada oma esimeseks publikatsiooniks. See oli aastal 1968 või 1969, kui ma olin tudeng. Ja hiljem olen Kafkaga tegelenud sel määral, et võiksin teda pidada saatuslikuks autoriks. Läbi aegade vaheldumise ja muudesse autoritesse armumise on tema olnud mul kõige lähemal ja mida vanemaks ja kogenumaks ma ise saan, seda lähemale on ta jõudnud. Õieti jõuab. Seistes kompleksi ees, mil nimeks Franz Kafka, tekib teatud rambipalavik, kust otsast üldse hakata Kafkat harutama või kuidas talle läheneda ja kuidas arvestada seda, et me räägime täna ainult sellest ühest raamatust „Päevikud 1910–1923”.

 

Ma vist võin  eeldada, et kes on siia juba tulnud, need ei vaja mingit algkursust mõiste „Kafka” ümber, pealegi on kõik tema tekstid, ja tõepoolest kõik, eesti keeles nüüd juba kättesaadavad – välja arvatud kirjavahetus, kus erandiks on ainult „Kirjad Milenale”. Ja ma loodan, et kas nüüd kõik, aga vähemalt olulisemad tekstid on loetud ja Kafka-nimeline nähtus või müsteerium ei vaja enam algelist kommenteerimist. Päeviku žanr paneb juba iseenesest ette  raamid ja loob erilise vahekorra, kuigi Kafka puhul on kuni viimase kirjatükini, isegi postkaardini looming ja elu niivõrd kummalises seotuses, et ma ei oskagi kedagi teist tema kõrvale panna. Päeviku puhul on juba a priori teada, et siin sa suhtled tõepoolest inimesega otse ja vahetult, kuid samas: Kafka on päevikuid ka tublisti hävitanud ja valinud, nagu rõhutab ka väljaandja. Mõned aastad on kahjuks üpris hõredaks muutunud. Teatavasti  palus Kafka oma viimast kallimat käsikirju ka tulle visata, otse kaminasse, mida neiu nimega Dora Dymant tema silma all truult tegi. Kafka suri 1924. Hiljem käsikirju ka konfiskeeriti, need kadusid Praha gestaapo keldritesse.

Päevikud on tõesti midagi erilist ja loomulikult loovad nad ka erilise õhkkonna. Võin kohe öelda, et kes arvab, et siin on mõned lõigud või leheküljed, kuhu näppu peale pannes jõuab nagu autorile lähemale või saab vastuse  küsimusele, et milles siis õieti Kafka müsteerium seisnes või seisneb, siis võin öelda, et see pole nii. Päevikud ainult süvendavad küsimust, kuidas niisugune kummaline fenomen neil aastatel võimalik oli. Mu meelest seisneb kurbloolisus selles, et kuna Kafka kirjutas saksa keeles, siis on eeskätt sakslased teinud Kafkale (nagu muide ka Goethele) karuteene. Ta on surnuks kirjutatud – kõik need sõnakõlksud, et kas ta oli absoluutne moralist või metafüüsiline anarhist või religioosne humorist, ja mida kõike pole välja pakutud, need on ta eheduse kinni katnud. Ma usun, et kui kokku panna kogu trükilasu, mis Kafka ümber ja üle on kirjutatud, siis annaks see välja päris soliidse raamatukogu.

Aga parem suhelda temaga otse ja katsuda ära unustada kõik need lõputud interpretatsioonid ükskõik siis mis nurgast, sest on üritatud tõesti kõiki hermeneutilisi lähenemisi, kuidas Kafka pähklit katki kaksata. Kui temaga  nii-öelda näost näkku suhelda – ja päevik on ju selles mõttes kõige sobilikum –, siis lahvatab oma täies tugevuses vastu ikka see müsteerium ja mõistatus. Raamatu juurde võin öelda, et umbes kolmandiku selle mahust moodustavad kirjaniku iselaadsed hoovõtud, kus ta teeb katset, kas seekord õnnestub teemat käima saada või mitte. Mõnikord see õnnestub päris pikalt, mõnikord ta katkestab juba varakult, et teinekord uuesti alustada – vahest on see hetk  soodsam –, nii et selles mõttes on tegemist otsekui ühe kirjaniku laboratooriumiga. Kafka on korduvalt rääkinud oma unenäolisest siseelust, piltidest, mis kerkisid vaimusilma ette ja mida ta püüdis talletada, mis olid temast justkui natukene sõltumatud. Ja ma arvan, et ta oli tõesti teadlik sellest, et tema käsutuses on mingi eriline võime.

Psühholoogid võivad siin pakkuda sadu oletusi, aga see oli mingi eriline võime, mis pidevalt sisendas talle missiooni, et  tõepoolest, mina, Franz Kafka, olen kutsutud seda paberile panema, andma edasi seda, mis on ainult minu käsutuses. Jäärapäisus, millega ta kõikvõimalike asjaolude kiuste oma kutsumusele truuks jäi, lubab oletada, et vähemalt selles asjas oli ta hella kuulmisega ega eksinud. Et säärase anniga õnnistatu ei saa seda enda teada jätta, vaid peab selle kuidagimoodi teisteni viima. Kui lubate, siis ma ei üritaks seletada kummalist  palvet või testamenti, mis ta jättis oma sõbrale Max Brodile, ka selle raamatu nagu kõige postuumselt ilmunu väljaandjale – käsku kõik temast allesjäänu läbi lugemata põletada. Muidugi katsus Brod argumentum ad hominem viisil pattu vabandada, väites, et Kafkal oli arvukalt võimalusi hävitamistöö ise ära teha ja kui ta seda ei teinud, ehkki Brod talle lausa näkku ütles, et kui sa minult seda ootad, siis tea, et seda ma ei tee, siis … 

Veel üks tähelepanujuhtimine Kafka fenomeni kummalisusele: kõik oma eluraskused, millest eeskätt räägib see raamat, oli ta lausa kalkuleerinud, ta ise kutsus seda metafoorselt manöövereluks. See tähendab püsida kõike ohvriks tuues ja kõiki valusid välja kannatades teatud mõttes eikellegimaal, mis oli ta eluaegne ja suurim trauma ning piin – jääda üksikuks. See oli ka tema geeniuse hind. Tema kurvalt lõppenud vahekorrad naisterahvastega on  omakorda müüdiks saanud ja ka neid käsitleb ta päevikus pikalt. Ühtekokku tahan juba ette öelda, et tehes valikut, mida näitlejad võiksid siin täna ette lugeda, selgus, et sama hästi kui võimatu on valida välja bukett, mis lühida terviku moodustaks. Kes raamatu kaasa võtab ja sellega vahetult tutvub, võib mulle küllap õiguse anda, et ühest lättehoovusest hoolimata on raamat väga kirev.       

E. N.: Mati rääkis sellest, et Kafkal oli justkui mingisugune arusaam oma missioonist, kindlasti see võiski nii olla, aga huvitav on veel ka see, et me leidsime päevikutest koha, kus ta ennustab enda tulevikku ette.       

Andrus Vaarik loeb: „Kui ma peaksin jõudma neljakümnenda eluaastani, siis tõenäoliselt võtan naiseks mõne etteulatuvate, ülahuulest veidi paljastatud esihammastega vanatüdruku. Preili K. ülemised keskmised hambad – preili oli käinud Pariisis ja Londonis – on üksteise suhtes puseriti nagu jalad, mida põlvedest põgusalt ristatakse. Neljakümneaastaseks ma aga vaevalt saan. Selle vastu räägib näiteks pinge, mis on mul tihtilugu vasaku koljupoole kohal, mis annab end tunda nagu sisemine pidalitõbi ja, ebameeldivusi kõrvale jättes, siis, kui ma tahan ainult vaadelda, jätab mulle sellesama mulje nagu kolba läbilõike pilt kooliõpikutes või nagu peaaegu valutu lahkamine elusast peast, kus nuga – veidi jahutav, ettevaatlik,  sageli seisma jäädes ja tagasi pöördudes, mõnikord paigal püsides, jätkab töötavatele ajuosadele päris lähedal lehepaksuste liistakute lõikumist” (lk 68).       

E. N: Nüüd paar sõna sellest, kuidas töötas grupp inimesi teatris ühe näitemängu kallal. Kuidas nad jõudsid Kafka päevikuteni. Üks prantsuse autor Jean-Luc Lagarce, kes elas sama vanaks kui Kafka, oli väga vaimustunud Kafka maailmast, loomulikult ka päevikutest ja üldse Kafka loomingust, kirjutas näitemängu pealkirjaga „Meie, kangelased”. Näitemängule on lisatud järgmine moto: „„Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub.” Franz Kafka, esimene  lause päevikust 1911”. Me tegime „Meie, kangelaste” proove, teadmata üldse, kuidas näitemäng võib olla seotud Kafka päevikutega, ja ühel hetkel juhtis vist Anu Lamp tähelepanu asjale, et ega see esimene lause, see moto pole seal niisama, ja me hakkasime kiiruga otsima, kas Kafka päevikud on eesti keeles ilmunud.

Selge, et mitte. Siis võttis igaüks abiks oma teise keele, kes luges inglise, kes vene, kes saksa keeles. Lugesime Kafka päevikuid ning  täielikuks üllatuseks ja hämmastuseks avastasime, et pea kogu näitemängu tekst pärineb Kafka päevikutest. Ainult et Jean-Luc Lagarce on selle tekstiga üpris vabalt ümber käinud. Ta on miksinud, seganud, teinud kõikvõimalikke versioone. Kaasa arvatud see, et mõnes kohas on ta lihtsalt lehekülgede kaupa teksti peaaegu sõna-sõnalt maha kirjutanud, aga jaganud selle tegelaste vahel ära ja sellest on sündinud stseen. Kui me selle üllatuse osaks  saime, siis tekkis kohe mõte, et äkki peaks laskma selle eesti keelde ära tõlkida. Ja kui Anu Lamp kohtas Laial tänaval juhuslikult Mati Sirklit ja küsis, et Mati, mis te arvate, et äkki võiks eesti keelde tõlkida, siis Mati ütles, et see on juba tõlgitud, et see on küljendamisel ja kahe kuu või kahe nädala pärast ilmub.

Nii et täiesti juhuslikult said kaks asja kokku. Avastasime veel ka selle, et kõik tegelased pole pärit mitte päevikust, vaid Kafka maailmast. Osa tegelasi  päevikutest, osa tema ilukirjanduslikest teostest. Kes on näitemängu näinud, siis Karlinimeline tegelane on Karl Rossmann jutustusest „Ameerika”, osa nagu härra Tšissik ja proua Tšissik on juudi näitetrupp, keda Kafka käis vaatamas, ta oli ise pööraselt armunud proua Tšissikusse ja ma arvan, et on paras hetk, et Anu loeb ette, kuidas Kafka kirjeldab juudi teatri näitlejannat proua Tšissikut, keda Anu ise lavastuses mängib. 

Anu Lamp loeb: „Tema tõelise mängu küllusest tulevad siin-seal esile ettesööstud rusikaga, käsivarre pööramised, nii et käsivars veab nähtamatuid voldisleppe keha ümber, harali sõrmede rinnale asetamine, sest kunstipäratust  karjest ei piisa. Tema mäng pole mitmekesine: kohkunud vaatamine vastasmängija poole, väljapääsu otsimine väikesel laval …” (lk 83). 

E. N.: Jean-Luc Lagarce kasutab nõksu, et näitemängus süüdistab proua Tšissik teisi selles  mängumaneeris, millega Kafka kirjeldab proua Tšissikut. Päevikute esimeses osas, aastatel 1910-11, on väga palju juttu teatrist, sest Kafka oli armunud teatrisse ja näitlejannadesse teatris. Ühes kohas kirjeldab ta oma tundeid pärast etendust.   

Anu Lamp loeb: „Kui haavatud tundusid mulle näitlejad pärast etendust, kuidas ma kartsin neid mõne sõnaga tupsutada. Kuidas ma paremaks pidasin pärast põgusat käepigistust ruttu ära minna, nagu oleksin kuri ja rahulolematu …” (lk 90).     

E. N.: Ma pole Mati tõlkega tuttav, olen lugenud päevikuid vene keeles, kuigi ainult esimesi aastaid. Aga üldjuhul on päevikud kõik üsna loetavad, arusaadavad. Huvitav on see, et kui Kafka kirjutab oma unenägudest, siis on isegi see täiesti ilukirjanduslik. Minule jääb niisugune mulje, et päevikut kirjutades suhtus ta sellesse kui ilukirjanduslikku teosesse. Järsku, ühe koha peal lõpeb proosa ning on pisikene katkend  mingist näitemängust. Kafka ei selgita, mis see on, lihtsalt kahe inimese dialoog.     

Andrus Vaarik loeb:

„E. Anna! 

A. pilku tõstes: Jah.

E. Tule siia.

A. pikad rahulikud sammud: Mida sa tahad?

E. Ma tahtsin sulle öelda, et ma pole juba mõnda ega sinuga rahul!

A. Või nii!

E. See on nii.

A. Siis pead sa mulle lihtsalt koha üles ütlema, Emil.

E. Nii ruttu? Ja sa ei küsi üldse põhjuse järele? 

A. Ma tean seda.

E. Või nii?

A. Söök ei maitse sulle.

E. tõuseb kähku püsti, valjusti: Kas sa tead, et Kurt sõidab täna õhtul ära, või ei tea sa seda?

A. sisimas eksitamatult: Jah, kahjuks sõidab ta ära, selleks poleks sa pidanud mind kohale kutsuma” (lk 122).     

E. N.: Lagarce’il oli probleem, kuidas näitemäng lõpetada, ja ta võttis Kafkalt ainsa näitemängu vormis kirjutatud dialoogi, pani selle enda näitemängu lõppu ja arvas, et noh, mõelge nüüd ise, mis te tahate. Praegu lugeski Andrus ette „Meie, kangelaste” finaalstseeni, mis toimub ema ja isa vahel. Nimed Anna ja Emil on  minu teada Kafka enda vanemate ristinimed. Aga kõige olulisem avastus meie jaoks, lisaks sellele, et näitemäng sisaldab sellisel määral Kafka päevikuid, oli Kafka enda väga sügav lugupidamine ja kaastunne nende vaeste õnnetute juudi rändteatri trupi liikmete vastu. Kui me leidsime seal järgmise lõigu, siis takkajärgi ma arvan, et see määras ära etenduse ja lavastuse üldise hoiaku. Meiepoolse hoiaku tegelaste suhtes. Intuitiivselt tundsime näitemängu  lugedes seda sama.   

Anu Lamp loeb: „Kaastunne, mis meil on nende näitlejate suhtes, kes on nii head ja kellele ka muidu ei saa osaks kaugeltki küllalt tänu ja kuulsust, on tegelikult vaid kaastunne paljude õilsate ja ennekõike meie endi pingutuste  kurva saatuse vastu. Seetõttu ongi see nii ebaproportsionaalselt suur, et väliselt hoiab ta võõraste inimeste ligi ja tegelikkuses kuulub meie juurde. Ometi on see aga ikkagi nii tihedalt seotud näitlejatega, et ma ei suuda seda isegi nüüd neist lahutada. Kuna ma asjaloo ära tunnen, seob see end trotsist veelgi rohkem nende külge” (lk 83).     

M. S.: Väga võimalik, et monsieur Lagarce ei teadnud, mida ta selle viimase stseeniga mõtles, kui ta selle sõna-sõnalt Kafkalt laenates just sinna pani. Aga ma ütleksin, et Elmo Nüganen ja tema trupp on teadnud väga hästi, mida ta sellega öelda tahtis ja miks see just seal lõpus seisab. Tahaksin väljendada kahetsust – kuna  ma käisin esietendusel ja teatavasti katarsist kaks korda ei esine –, et ma olen tükki näinud ja kadestan teid, kes te lähete tänaõhtusele või mõnele hilisemale etendusele, selle hea pärast, mis teid üllatusena ees ootab.

Ma olen juhtumisi näinud kõiki Kafka lavastusi Eestis, kahte neist siin majas, üks oli Mart Kolditsa „Metamorfoos” mõni aasta tagasi, ja hiljaaegu lavastas Hendrik Toompere Tartus „Lossi”. Loorberi annaksin Nügasele ja alles siis Lagarce’ile.  Väga palju on küll võetud sõna-sõnalt päevikutest, aga päevikud on laval toimuva suhtes siiski pigem impulsi rollis, laval on kõik ümber pööratud, tekitatud uued seosed. Kõige rohkem pärineb päevikust juudi teatritrupp, kellega Kafka tõesti üks aasta väga intensiivselt suhtles ja kes äratas ka temas oleva juutluse, millega ta siis juba elu lõpuni sügavalt tegeles. Tihkan öelda, et tänases lavastuses ei valitse niivõrd Kafka sõna, kui tema vaim. Me  oleme eesootava etenduse auras, seetõttu ei hakka ma kahte varasemat kommenteerima. Tahaksin lõpetada oma remargi sügava tänuga tegijatele – see on sündinud Kafka hingeõhus, ütleme nõnda. Ja raamatust lähtudes pakub etendus tõepoolest Kafka kvintessentsi, seda kõige ehedamat temas, mida ta ise kutsus das Unzerstörbare, ehk sõna sõnalt “hävimatu” või “hävitamatu”, just nimelt selles doseeringus, nagu siin täna ja hiljem näha saab. 

Kui veel kommenteerida üht Elmo vahemärkust, et päevikud on kirjutatud nagu ilukirjandus, siis ma arvan, et tükati kahtlemata, need hoovõtud kindlasti, aga mitte ainult. See on tõepoolest kirja pandud täie nõudlikkusega enda ja ka sõna vastu, eriti alguses, kus ta möödaminnes tunnistab, et sõbrad lugesid omal valikul vastastikku ka päevikuid ette. Et siin oli tõesti ka kirjanduslikku auahnust. Aga ma olen kindel, et lõpu pool, eriti kui Kafka sai  teada oma ravimatust tuberkuloosist, mis ta elu päris mitmeks aastaks tundmatuseni muutis, on auahnus haihtunud. Seal räägib tõesti vahetult ehe inimhing oma hädas, hirmus ja mures, mis annab muidugi veel hoopis erilise dimensiooni. Siia tulles lasin veidike mõttest läbi kõike loetut, mis sealt meelde on jäänud, ja tahaks öelda, et ega Kafka polnud ju mingi mõtleja, vähemalt mitte süstemaatiline mõtleja. Tema töötas kujundiga ja sellega oskas ta  imet teha. Minu meelest ongi teda kõige paremini iseloomustatud just kujundiga.

Tsunftikaaslane Martin Walser on öelnud nii, et kui ta mõtleb Kafka peale ja kujutab ette suurte autorite muuseumi või galeriid, kus oma kuldraamides, vaatajale üleolevalt naeratades ripuvad Thomas Mann või James Joyce või Marcel Proust, siis korraga on seal üks tühi raam, milles ripub sedelike Kafkalt, et palun uskuda, minu koht pole tõesti siin. Aga et te ei arvaks,  nagu tahaksin ma teist seeläbi kuidagi üle olla või teid solvata, siis neile, kes peavad mind tingimata nägema, ütlen ma, et ripun teisel korrusel galeriivalvuri lastetoas seinal. See kujund annab ehk Kafka sügavusest parema pildi kui kõik need pikad traktaadid ja targutused, mis tema teemal on kirjutatud. Kafka on keeleliselt väga kummaline just nimelt selle raskesti määratletavuse tõttu. Kas ta siiski kirjutas eeskätt lugemiseks sõpradele,  kirjutas ilukirjandusena, eriti psühholoogilised ja ennast uurivad passaažid, või mitte nii väga. Ja pealegi on Kafka keel mitte ainult päevikutes, vaid ka muudes tekstides tõepoolest mitte see päris saksa, vaid Praha saksa keel, ja jällegi on seal võimatu näppu peale panna, et kus tekib see aimus, mille alusel sa mõistad, et ta natukene hälbib, aga et ta hälbib, seda julgen öelda, ja mitte ainult mina. Muidugi, toimetamise käigus sai seda endale veel kord teadvustatud. Koostöös, vaidlustes ja arutlustes toimetaja Linda Uustaluga, kellele suur tänu. Tulles veel kord tagasi märksõna „kujund” juurde, siis tõepoolest, selle peale Kafka päevik ehitub, selles peitub tema võlu. Elutraagikat ja surmamõtteid leiab ju muudeltki autoritelt, võib-olla mitte niisuguses hingetungivuses ja vägevuses, aga oskus, kuidas mõtted on paberile pandud, kuidas neid väljendatud, kuidas  mõte on liikunud ühelt kujundilt teisele, seda nimetaksin küll selle autori puhul ja selles raamatus ainulaadseks, millele ei oska võrdseid kõrvale panna.       

Küsimus publikust: Kas ma sain õigesti aru, et enne kui minna lavastust vaatama, peaks ikka päevikud läbi lugema?     

M. S.: Ei pea.   

E. N.: Ei pea, need on täiesti erinevad, iseseisvad teosed, üks on päevik ja teine on ühe teise inimese iseseisev draamateos, mille jaoks ta  on ammutanud esimesest lihtsalt inspiratsiooni, laenanud, miksinud ja seganud.   

M. S.: Ma isegi soovitaksin mitte lugeda enne, vaid pärast, sest seda suurem lõbu on pärast avastada, millised traagelniidid on härra Lagarce käiku pannud. Kui tohib ühte asja köögipoolelt reeta, siis näiteks laval kostab härra Tšissiku suu läbi kellegi gargantualiku söömise kirjeldus – keegi, kes ei suuda pidulauas vastu pidada, vaid kõigi  kommete ja etiketi peale vilistades endale lihtsalt sööki näost sisse ahmib. Raamatus on see anekdoodina Suvorovist, kes Pariisis enda auks korraldatud bankettidel niimoodi sigatsedes käitus. Seega on kõik tsitaadid, ka sõnasõnalised, omandanud hoopis teise konteksti.   

E. N.: Ma pean omalt poolt tunnistama, et Kafka päevikute lugemine kummutas minu senise arusaama Kafkast, käsi kohe kippus tema teoste ülelugemise poole. Ma sain aru, et kõik see, mis ma arvasin Kafkast teadvat, polnud mitte midagi muud kui minu valearusaam või kuskilt mingitest killukestest kokku korjatud eelarvamuste kogum. Ma arvasin, et kuna olen Kafkat lugenud, et kõik need tema lõpetamata  romaanid said loetud noorest peast, siis arvasin ealistest iseärasustest tulenevalt, et lihtsalt jube huvitav, millestki ei saanud aru – aga jube huvitav. Moodne oli rääkida Kafkast, et kui tema nime suhu võtsid, siis pidid ikka midagi teadma. Veel hakkas mulle silma Kafka detailinägemise oskus. Mitmes kohas kirjeldab ta sündmusi, mida ta on näinud, ning see, kuidas ta kirjeldab, mida ta nägi ja mis talle meelde jäi  – täiesti kinofilm! Uskumatu! 

Küsimus publikust: Ma lugesin aastaid tagasi ühe psühhoanalüütiku Kafka käsitlust ja tema teooria oli see, et totalitaarse riigi kriitika, mida  Kafka mõnedes teostes nähakse, ei pärine üldse mitte Kafka ühiskondlikust kogemusest, sest et totalitaarse ühiskonna kogemust tal niivõrd polnudki, vaid tema suhetest perekonnaga, eeskätt isaga, need elamused projitseeris ta ühiskonnale ja teostesse. Mida te sellest arvate?   

M. S.: Kafka looming on niivõrd paindlik mateeria, et see annab järele igale tõlgendusele ja  pakub ka piisavalt tsitaate, et seda tõestada ja toestada. Üks tõsine Saksamaa kafkaloog on teinud ära suure töö ja püüdnud tõestada, et tegelikult kasvab kogu Kafka looming välja traumast, mida ta kirjeldab kirjas isale, kui ta lapsena ei tahtnud öösel magama jääda, jonnis ja virises, ja siis tuli isa oma kõikvõimsuses, kahmas tal kraest ja viskas ta välja lahtisele rõdule. Pimedasse öhe, unustades ta sinna liiga pikaks ajaks.  Kui vaadata kogu seda kafkaloogi välja otsitud tõestusmaterjali kontekstist vallandatuna – kõik need rõdud, galeriid, hämarseisundid, millest Kafka looming lähemalt vaadates lausa kubiseb, siis on tõesti ka see teooria tõestatav ja veenvalt serveeritav. Aga nagu öeldud: Kafka võtab iga tõlgendaja kuju, nii nagu see soovib.

Kõnelustes Gustav Janouchiga – kui need ikka on autentsed, aga ütleme, et on – on ta ju ka ise tunnistanud, et niisuguste jutustuste nagu „Otsus” ja „Metamorfoos” avaldamine on tegelikult lubamatu ebadiskreetsus just nimelt oma perekonna suhtes. Tuleks lisada veel üks asjaolu: lihtsalt uskumatu nõudlikkus iseenda vastu, just oma loomingus. Ja kuivõrd oluline oli talle üksindus, eeskätt vaikus, mille tagaigatsemisele koos lärmi pärast ahastamisega on päevikutes pühendatud päris palju lehekülgi. Näiteks juba  korduvalt mainitud „Metamorfoosi” puhul leiab ta, et kõik oli kõige paremas hoos ja ta oleks kindlasti kirjutanud märksa parema lõpu, kui õemees poleks külla tulnud ja ta mõtteid hoopis mujale viinud. Kafka on öelnud, et tema jaoks pidi täiuslik jutustus tõepoolest sündima nagu üks lihast ja luust laps, koos kõige orgaaniliselt juurde kuuluvaga, alles sel juhul leidis ta, et lugu peab vastu tema enesekriitikale. Väga vähe oli asju, millega ta tõesti  rahule jäi, vahest kõige rohkem lühike jutustus „Otsus” – ainus, mille kohta ta on ise andnud tõlgendusi ja teinud vihjeid seostele, just siin selles raamatus, päevikutes.     

Küsimus Kristiina Garanciselt: Mati, sa oled tegelikult tõlkinud eesti keelde niivõrd suurel  hulgal maailmakirjandust ja sa oled selles kodus. Tahtsin küsida, kas on kedagigi võrdväärset Kafkale, kes esiteks valdaks tema kirurgilist täpsust ja lahkamisvõimet detailide ja kogu maailmavaatamise puhul ja kes teiseks suudaks selle kokku panna tema keele ja kujundite sügavuse ja mahlakusega?       

M. S.: Tänase õhtu puhul ma keelan endale selle võrdluse. Kafkale tema päris olemuses ei ole võrdset. Muidugi on ta erijuhtum, sest temale pretendeerivad teatavasti nii Tšehhi Vabariik kui Austria kui Saksamaa ja küllap ka Ungari. Aga kui juhust kasutada ja Austria kontekstis natuke laiemale minna, siis osutaksin,  et just nädal aega tagasi ilmus üks huvitav raamat, mida võiksin soovitada. See on samuti austerlase Fritz von Herzmanovsky-Orlando raamat nimega „Genius’te maskimäng”. On olemas mõiste kafkalik, ja on olemas mõiste herzmanovskylik, vähemalt saksa ja austria lugejatele ütlevad mõlemad palju.

Mu meelest on Kafkat õigusega võrreldud Herzmanovskyga, kes oli aristokraat ja suri aastal 1953, aga raamatu, millest jutt, kirjutas juba 1928.  Nad mõlemad jälgivad üht ja sama ühiskondlikku formatsiooni, Austria-Ungari impeeriumi või monarhiat. Herzmanovsky vaatab seda väljaspoolt väga groteskses, absurdses võtmes, ja absurdi pakub ta selle otsijale kahtlemata lausa hulgi, ammutades samast kummalisest Franz Josephi impeeriumist. Juut Kafka vaatab seda oma Praha isolatsioonis seestpoolt, tal puudub distants. Loomulikult lisandub kogu see diskrimineerimine, mis ühte juuti toonases  ühiskonnas saatis. Aga ometi eksisteerib mõlema puhul päris suur valdkond, spekter, mis neid täiesti vastandlike märkide all ühendab.

Nii et kui lugeda ühelt poolt ohver Kafkat ja teiselt poolt groteskset kommentaator Herzmanovskyt, siis võiks kogu selle kompleksi jaoks saada ehk ühe täiendava tahu juurde. Vabandan, jah, tegelikult ei anna neid võrrelda, nad on täiesti erinevad autorid, Kafkale ei oska kedagi teist kõrvale panna. 

Helisalvestuselt maha kirjutanud Eve Sepp ja Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht