Fiktsionaalsus ja teadusharude solidaarsuse lagundamine

Neeme Lopp

  14. X leidis Tartus aset huvitav vestlusring. Jaak Tombergi initsiatiivil oli Tartu Kirjanike Majja kutsutud grupp inimesi, kes pidid arutama fiktsiooni ja fiktsionaalsuse teemadel. Kavandatud seminar püüdis uurida seda filosoofia, kirjandusteooria ja kultuuriteooria ühisala, mis puudutab väljamõeldud maailmu, ning vaadelda, kuidas eri distsipliinid sarnaseid küsimusi lahendavad. Kuigi üldeesmärgiks oli arutleda väljamõeldise olemuse ja võimalike funktsioonide üle, oli fookuses siiski kirjandus: tegeliku, väljamõeldu ja võimaliku vaheliste suhete kaardistamine kirjandustekstides ja nende ümber. Seminarist võtsid peale selle ellukutsuja osa Aare Pilv, Jaan Kangilaski, Jüri Lipping, Berk Vaher, Arne Merilai ja allakirjutanu ise.

Fiktsiooniteooria oma praegusel kujul on kirjanduse uurimises üsna uus nähtus. Lääne traditsioonis polegi XX sajandil õigupoolest peale sümbolistliku kirjandusuurimuse taandumist ning formalismi pealetungi järjepidevalt sisuanalüüsiga tegeletud. Kirjanduse kunstilikkust nähti selgelt kirjandusliku vormi või struktuuri küsimusena. Erandiks võiks pidada Heideggeri luulemõistmist, ent siin on tegu ikkagi omaette seisva fenomeniga. Uus tõus algas vahest 1980ndate paiku seoses postmodernismi ja virtuaalsuse teooriaga ning kestab seniajani.

Fiktsionaalse semantika (nt nn nonfaktuaalide) küsimustega on varem siiski tegelenud keelefilosoofid ja semiootikud. Mis puutub aga kirjanduse uurimisse, on tihedam erialadevaheline suhtlemine sel teemal puudunud. Seetõttu on eriliselt tervitatav, et sellised alged hakkavad nüüd tasapisi tekkima. Enam ei olda üksi oma liivakastis, vaid püüeldakse mõistliku koostöö poole. On selge, et õpetamine saab olla vastastikune. Kui vaadelda kirjandustudengeid, siis on just filosoofilise refleksiooni võime, mis vajab enim arendamist. Kõnelemine kirjanduse üle ei saa asuda mõtteloolises tühjuses. Kirjandusteooria saab omakorda filosoofe õpetada rohkem arvestama kujundlikkusega, mis puutub maailma erinevatesse kirjeldustesse, samuti mitmete mänguteooriatega.

Kuna seminarist võtsid osa nii filosoofia kui kirjanduse taustaga inimesed, selguski, et arusaamade lahknemine saab alguse juba kõige esmasemal tasandil, mis puudutab fiktsiooni ja tegelikkuse vahekorda. Küsides fiktsionaalsete maailmade kohta, on vaja kõigepealt ontoloogia paika panna, s.t kuidagi määratleda, mida “maailma” all üleüldse silmas peetakse. Ebaselgus selles küsimuses võib tekitada möödarääkimist juba järgmistel tasanditel. Arutluse alla tuli, kas meil on tarvilik eristada tegelikku ja fiktsionaalset maailma (üks äärmus) või tuleks kõnelda lihtsalt ühe virtuaalsuse aktualisatsioonidest (teine äärmus), mõista maailma kontiinumina, mille mõistmisele on omane erinev fiktsionaalsuse aste, või midagi hoopis neljandat. Kuigi sellised küsimused on niivõrd seotud inimeste isiklike veendumustega, et mingit konsensust välja ei kujune, on sääraste teemade puudutamine igal juhul tervistav.

Seminaril puudutati veel küsimust, kas võimalike maailmade filosoofiline kontseptsioon (mille Saul A. Kripke esitas 1960. aastatel) on ka kirjandusteoreetiliselt kõnevõimeline. Tundub, et fiktsiooni määratlemisel jääb see siiski kitsaks ning fiktsionaalne maailm ületab kohati võimaliku maailma piirid. Ometi suhtleb fiktsioonimaailm pidevalt teatud võimalikkuste alusel inimese igapäevase kogemusega. Niisiis ei saa neid pidada kattuvateks, vaid pigem ühisosalisteks. See ühisosa võiks ehk ka ära määrata, kuivõrd ja millena fiktsioonimaailma objektid “on olemas”: kas võimalikud fiktsioonimaailma osad on ainult väljamõeldised või eksisteerivad nad konkreetsest fiktsioonist sõltumatult?

Seminari piiratud aeg ei lubanudki esimesel korral ontoloogiast kaugemale jõuda. Plaanis oli veel käsitleda reaalsuse ja tekstuaalsuse suhteid ning seda, kui täielikuna me üht fiktsioonimaailma saame tajuda. Samuti võimaldab ontoloogia omavaheline selgitamine uurida järgnevalt, kuidas fiktsionaalne maailm toe(s)tab tegelikkuse tajumist: kas fiktsioonimaailm esineb väljaastumisena empiirilisest reaalsusest, mida rikastatakse fantaasia abil, või saabki inimene reaalsusele ligi pääseda alles vähemal või suuremal määral fiktsionaalsete lugude abil? Algus on igal juhul tehtud ning edasine koostöö tundub oluline ja viljakas.

See ongi ilmselt peamine, millele tasub rõhuda. Seminar näitas, mil määral on erinevaid kõneviise võimalik sama asjaga tegeledes ühildada, millised piirid üks või teine lähenemine endale seab ning milliseid neist tasub ületada ja milliseid mitte. Muidugi peab iga distsipliin säilitama oma sisemise loogika, kuid interdistsiplinaarne efekt ei teostu ikkagi erialaste teadmiste lihtsa liitmise teel, vaid, nagu unistas Roland Barthes, teadusharude solidaarsuse lagunemise teel, mistõttu need ütlevad lahti osast oma objektidest ning loovad uued objektid ning uue keele. Uue koherentse keele loomine on alus, mis võimaldab jõuda seni kõnetamatute teadmiste juurde. Eriviisiliste lähenemiste põrkumisel hakkab kajama see, mis on oluline ja mis on mõttekas kõrvale jätta.

2006. aasta kevadel peaks osavõtjate seisukohtadest antud teemadel ning ka ühiste arutelude tulemuste alusel ilmuma koondväljaanne – Vihiku kevadnumber. Jääme ootama.