Fanny de Siversit mälestades

URMAS BERECZKI

Tundsin Fanny de Siversit lapsepõlvest saadik, sest ta käis juba 1963. aastast peale regulaarselt Ungaris ning puutus tihedalt kokku mu keeleteadlasest isa ja emaga (Fanny oli nagu temagi lõpetanud Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi, kuigi teisel ajal). Meie jutuajamisi mäletan siiski alles 1970ndatest, kui käisin ülikoolis. Pariisis jalutasime koos kümneid kilomeetreid, mille käigus püüdis ta juhtida mu tähelepanu prantsuse kultuuri ja vaimsuse sellistele tahkudele, mida 1979. aastal raudse eesriide tagant tulnud tudeng ei oleks muidu kindlasti osanud tähele panna. Pealegi öeldakse, et oskame märgata ainult seda, mida me niigi teame. Mina neid tahke ei tundnud ega tea nendest palju praegugi, kuid oskan nüüd vähemalt hinnata seda, et mul oli võimalus kokku puutuda inimesega, kellel lisaks prantsuse kultuuri­pärandi tundmisele oli julgust näha ka igapäevaseid asju teisiti, teise vaatenurga alt, kui teeb seda enamik inimesi.

Enam kui 30 aasta pärast, kui sorteerisin meie seast lahkunud Fanny (1920–2011) tühjaks jäänud Pariisi-lähedases majas Montmorencys tema testamendi kohaselt kirjandusmuuseumi ja katoliku kiriku jaoks ta kirjavara, tuli mulle ootamatult meelde üks katkend meie aastakümnetetagusest vestlusest. See iseloomustab tabavalt Fanny mõttelaadi ja näitab, et talle meeldis kivinenud arusaamu tuulutada.

Ma ei mäleta enam, kuidas, aga jutuks tulid meil dogmad, mille kohta koolis õpetatu põhjal oli mul kujunenud arvamus, et dogma tähendab mingit juurdunud arusaama, milles ei tohi enam isegi kahelda. Teisisõnu oli see minu arvates jaburuse võrdkuju. Fanny aga väitis, et dogma on loomult, vähemalt oli algselt, midagi hoopis muud. Dogmad aitasid ja aitavad elus orienteeruda. Puutudes elus kokku n-ö pidevalt mitme muutujaga võrranditega, kaotame orienteerumisvõime, eksime lihtsalt ära. Orienteerumiseks vajame mingisuguseidki kindlaid punkte. Dogma (kreeka δοκέω – dokeo ’mõtlema, uskuma, arvama, oletama, ette kujutama’) on tegelikult abivahend, nagu sirkel geomeetrias, mille torkame paberisse, et määrata punkt, mille ümber joonistame ringi, mis sarnaneb meie silmaringiga. Mägironijale on dogmad need punktid, kuhu ta taob oma vardad, mille külge ta oma köie kinnitab, et mitte kuristikku langeda. Need punktid, need dogmad, võiksid olla ka mujal, aga kusagil peavad nad tingimata olema. Meie peame ka oma sirkli, oma mägironija kiilu kuhugi torkama, et turvaliselt edasi liikuda – need on meie dogmad. Selles mõttes on ka teadusel oma dogmad, ainult seal nimetatakse neid teisiti.

Montmorency majas tulid vanade asjade hulgast välja mõned Fanny vanad päevikud, mis on kirjutatud vaheldumisi prantsuse ja eesti keeles. Mais aegunud passi koopia, pooleldi täidetud prantsuse ristsõnad, vanad pildid ja postkaardid, kirjavahetus, Aafrika-aineline kirjutis, ilmselt eluloolistel ainetel, näidend, mille tegevus toimub Metsakalmistul pärast autori surma. Le Figaro suhteliselt värske number, esikaanel Dominique Strauss-Kahn New Yorgis. Reisisuveniirid, artiklid, ajaleheväljalõiked ja pildid katedraalidest, kunstist, vanade kultuuride arheoloogilistest leidudest, loomadest ja maastikest – ühe inimese elu materiaalsed ja vaimsed marginaalid, mis kaotavad oma mõtte, kui keskpunkt, gravitatsiooniallikas, mis neid koos ja teatud otstarbekal orbiidil hoidis, on keskmest kadunud.

Tohutute paberivirnade keskelt tuli välja teiste hulgas üks kaustik, kus on tuntud vanade ja uute kunstiteoste ning arhitektuurimälestiste ajakirjadest välja lõigatud reproduktsioonid. Alguses oli mul kiusatus need ära visata. Milleks kõige selle säilitamisega muuseumitöötajaid koormata? Siis aga mõtlesin, et ehk on ka sellisel materjalil mingi väärtus tulevase uurija silmis, kes tahab Fanny maailmast paremini aru saada. Ja tõesti, juba hakkaski tunduma, et nende piltide vaatamine tõstab toonust. See ei ole ehk ainult ilu, mis paljude tänapäeva kunstikuraatorite meelest olevat igav, vaid pigem mingi akumuleeruv positiivne energia, mis sai nendest kunstiteostest alguse. Kausta pealkirjaks on pandud „Kunst, mis aitab elada“. Kui lihtne ja enesestmõistetav sõnum, mida ma pole siiski sellises sõnastuses veel kuulnud!

Kunagi võiks keegi panna Fanny mälestuseks kokku näituse nende kunstiteoste reproduktsioonidest, mis ta oma kaustikutesse on kogunud, et järele aimata tunnetust, mis temal elada aitas ja millest võiksid ka paljud teised energiat ammutada.

2011

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht