Ettevaatlikult katkestatud vaikus

Paul-Eerik Rummo

Andres Langemets, Tagasisadu. Valik luuletusi 1965–2011. Toimetanud Kerti Tergem. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2012. 159 lk. Langemetsa luule on niivõrd sümpaatne, et paneb lausa imestama, kuidas seda nii vähe on tähele pandud. Võimalik, et ei olegi nii vähe. Vaid et need, kellele see luule istub, on autoriga loomult sarnased – ei lähe kohe laadaplatsile kõike kõva häälega kuulutama. Tegelikult olekski tarvis mõnd suuremat uuringut luule retseptsioonist uuemal ajal, mil see olemuselt hästi spetsiifiline sõnakunsti liik, olles varem ajuti võtnud kanda hääleka avaliku meediumi rolli, on jäänud väga paljude teiste, uljamate formaatide varju või nendega mitmeti segunedes laiali pudenenud. Kusjuures Langemetsa kohta ei saa kuidagi öelda, nagu ta poleks sõnakas või oleks ülemäära häbelik. Siiski on ta kõike muud kui pealetükkiv oma mis tahes eneseavaldusega, ka (publitsistina, „avaliku arvajana”) kõige järsema ja sirgjoonelisemaga. Tema lüürika ei lähe piinlikult isiklikuks, aga pole ka kõledaks abstraheeritud. Ta ei püüa lüüa puhta virtuositeediga, kuigi väga hea sõna- ja struktuuritaju on pidevalt tuntav. Ta hoiak pole millegi suhtes tapvalt must-valge ega sõdurlik, eriti mitte luuletustes, aga aastakümnete jooksul on ta suutnud läbivalt vältida niihästi närvutavat resignatsiooni põhiväärtuste äravajumisest kui ka seda tihtipeale eesti vaimsuse eriliseks ilumärgiks peetud totaalset (enese)irooniat, mis oma odavamais variantides teeb kogu olemasolust impotentse võllanalja ja on oma arust õnnelik pealegi. Langemetsa (sünniaasta 1948) hoiakus on seda talupoeg-haritlaslikku konservatiivsust, mis küll hakkas murenema juba esimesel eesti ajal, kuid sellegipoolest suutis end veel läbi paari esimese sõjajärgse aastakümne vargsi setitada nii sügavale rahvusliku teadvuse aluskihtidesse, et toidab veel tänagi. See on hoiak, kus puudub tahtmine muljet jätta. Loomult lihtsa elutunde-luule puhul olekski tobe poosetada.

Nii seda raamatut, kus on hulganisti uuemaid luuletusi, kui ka autori viimase aja publitsistikat lugedes on hea meel vana tuttavat ära tunda. Enam-vähem sedasama mis siin sain tema kohta kirjutada juba kolmkümmend aastat tagasi ta luuletuskogu „Omadus” puhul (vt mu kriitikakogu „Kuldnokk kõnnib”, lk 54–59). Kindlasti ei tähenda see suutmatust või tahtmatust selleks empiirikas vältimatuks asjaks, mida nimetatakse „ajaga kaasaskäimiseks”. Aga aeg oma kulgemisega, ajad oma muutlikkusega esitavad inimesele niihästi väljakutse kui ka annavad võimaluse millekski, ütleksin, erutavamaks (ja samas rahustavamaks) – põhilise samasuse, liikumatu liigutaja äratundmiseks: „ei mälestust kannul ei kahtlust eel / ei tulevale kiivas ei möödunust hell /—/ oli kättejõudmise aeg / ükskõikne suur ja kapriisne tund / millesse siseneda milles piseneda / kõige olemasolevam olematus ise” (luuletus „Kaduv sõber” lk 72). Eesti luuleloos on paraku vähevõitu leida kandvamat järjekindla filosoofilise intentsiooni või vaatenurgaga, n-ö aistinguülest luulet. Langemetsal on selleks tugev kalduvus, millest tasuks eeskuju võtta. Luule ei pea ju tingimata olema tunnetuslikult lahja, midagi ilusakest või ropukest, käredakest või kurvakest või juhuslikukest.

Paar kuud pärast „Tagasisadu” jõudis lettidele üks teine raamat, mis muu hulgas sobib tutvumiseks Langemetsa luule taustaga – „Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis” (koostanud Kersti ja Marja Unt). See pakub hea ülevaate, mil moel suutsid vaimselt ärksamad noored eriti 1970.-80. aastate mädasoos nina vee peal hoida ja mitte pöördumatult vajuda lootusetuse laugastesse.

Langemetsa enda kaks omakirjastuslikes „Vigiliates” ilmunud kirjutist „Velmsidemest” (1972) ja „Vahendatuse väravasse” (1973) pole ses kogumikus küll taasavaldamist leidnud, on aga siiski üsna ammendavalt refereeritud raamatu ülevaatlik-analüütilises osas. Oluline on neis hoiatamine pealiskaudsuse ja kitšistumise eest olgu rahvuskultuurilise pidevuse hoidmisel, olgu ürgsuse taaselustamisel, olgu uute välismõjude ahmimisel ja kodustamisel. Mõistagi kehtib see nüüdki ja alati. Samas on nüüd, mõtte- ja väljendusvabaduse keskkonnas, esile tõusnud üks tollasest erinev oluline tulipunkt, millele Langemets on pidevalt osutanud oma hilisemates kirjutistes ja intervjuudes. Nimelt see, et maailma ja inimese mõtestamine, nagu ka käitumine maailmas, ei saa põhineda mentaalse traditsiooni aluste totaalsel eitusel, iseendas selgusele jõudmatu ego primitiivsel, enesekesksel mäslikkusel. „Dostojevski „Sortsidest” saadik /—/ on selgeks räägitud ja kujutatud egoismi ja nihilismi juur: harimatus, teadmatus ja sügav rumalus ehk teisisõnu stavroginlus. Camus analüüsis selle veel teravmeelselt ülegi. Eitamise mõtteviis ei saa kunagi viia kuhugi mujale kui Stavroginini ja vähese haridusega luuletajateni” (Langemets Eesti Ekspressis 24. X 1997). Iseenesest on ju seegi vastuseis pinnapealsusele nagu „Vigiliate” puhul, aga muutunud keskkonnas teise ja teravama tähendusega: kui vaimselt aheldavas totalitaarsuses on pealesurutava mentaliteedi eitamine loomulik ja vältimatu, siis valikuvabaduses saab järjest olulisemaks tühiste kiusatuste ja isikliku vastutuse teema.

Kui olen siin tegelnud rohkem Langemetsa publitsistlike seisukohavõttude kui tema luulega, siis selleks, et alla kriipsutada: tegemist on praeguse pigem killustatust eelistava aja kohta harvanähtavalt tervikliku isikuga, kelle kõiki kirjalikke ja suulisi tekste, žanrist küsimata, kannab selgesti äratuntavalt üks ja seesama hääl. Tema luuletuste poeetikat olen pikemalt käsitlenud oma eelviidatud kirjutises ja see pole põhilises muutunud (mis on samuti märgiks isiku järjekestvusest). Küll on uuemad tekstid (sarjas „Võib-olla võib olla”, 2008–2011) keskmiselt lühemad, napimad kui varasemad, mõjumata sellegipoolest juhuslike skitsivälgatustena. Meenub Tuomas Anhava (tsiteerin mälu järgi): „Tulen ja lähen, / järjest vähem on midagi öelda”. Pidada seda loominguliseks ammendatuseks või kinnijooksmiseks oleks lubamatult lapsik. Juba ammune (inimea perspektiivis) Langemets teadis vaikuse väärtust ja seda, kui ettevaatlik ja valiv ja valvsalt hooguvõttev peab olema selle katkestamisel, et tõesti midagi tabada (vt veel kord eeltsiteeritud luuletust „Kaduv sõber”, lk 72).

„Tagasisadu”. Kadestusväärselt hea pealkiri. Kui lähedane, kui sarnane loodusele, kui samane sellega on ikkagi inimese vaim ja selle tegemised, pidulikumalt öeldes kultuur. Äratundmiste ja tekstide liikumine ei erine koolis õpitud vee ringkäigust looduses – tõuseb maast pilvedesse, et ükskord jälle alla su pähe ja ihule kondenseeruda: „elu enese kindel ja aeglane / salakaval tagasisadu” (lk 118).