Esimesi Sorbonne?i tudengeid Moskvas

Helle Michelson, tõlkija

Helle Michelsoni intervjuu Jaan Krossi tõlkija Jean-Luc Moreau?ga

Helle Michelson ja jean-Luc Moreau Pariisis.

Meenub vana, ilmselt tsaariaegne ütlus, et keel viib Kiievisse. Ei tea, miks just sinna, oli see vist tollal üüratult kauge paik. Minu on nüüd keel toonud Pariisi teie meeldivasse kodusse, mitte ainult selleks, et teiega prantsuse keeles vestelda, vaid kaasas on mul esimene eestikeelne tõlge teie loomingust. Tegu on lasteraamatuga ?Uskumatud jõuluseiklused?, nii kõlab eestikeelne pealkiri. Ja keelest, või õigemini keeltest, võiksimegi oma juttu käesoleva intervjuu tarvis alustada.

Missugune on olnud teie elukäik, et teil on õnnestunud ära õppida nii palju keeli, tõlkida ilukirjandust mitmelt maalt, mis aga meile eriti tähtis, olla teetähiseks Jaan Krossi loomingu vahendamisel Lääne-Euroopasse?

Ilmale tulin ma Tours?i linnas, Touraine?i-maal, mis on  ka Balzaci, Ronsard?i, Alfred de Vigny sünnikohaks, õppisin  lütseumis, mis kandis Descartes?i nime, ka tema on pärit sealtsamast. Pärast bakalaureust suundusin ma Pariisi, kus jätkasin õpinguid nii Sorbonne?is kui Ida keelte koolis, mis nüüd kannab nime Ida Keelte ja Tsivilisatsioonide Instituut, kus ma hiljem olen pikka aega õppejõuna töötanud. Sorbonne?is pühendusin saksa keele õpinguile, instituudis aga valisin ungari, poola ja vene keele. Panin rõhku slaavi keeltele, sest Nõukogude Liidus oli käes just Hru?t?ovi sulaaeg, mis andis lootust kultuurivahetuseks. Hiljem lisandusid soome ja albaania keel. Sain litsentsi vene ja saksa keele õpetamiseks. Olin esimesi tudengeid Sorbonne?is, kellele võimaldati stipendium enda täiendamiseks Moskvas, kus tutvusin teistegi keeltega, mida Prantsusmaal ei õpetatud, nagu udmurdi, gruusia ja leedu keel. Pärast sõjaväeteenistust töötasin Põhja-Prantsusmaal Lille?is neli aastat vene keele ja kirjanduse õpetajana. Kui tuntud fennougrist Aurelien Sauvageot eelmainitud instituudist Pariisis pensionile läks, kandideerisin tema kohale ning minust sai soome ja ungari keele õpetaja, teadmised eesti keelest olid tollal väga napid.

On teada, et eesti keelt on ometi Pariisis õpetatud, ja koguni pikka aega. Pealegi oli ennesõjaaegne eesti kogukond Pariisis üsnagi arvukas. Pole mõtet üles lugeda, kes kõik seal pole õppinud ja töötanud. Ehk räägiksite, kuidas siis eesti keele õpetamise käsi käis selles suures maailmalinnas.

Eesti keele õpetamine tolles instituudis sai alguse tõepoolest juba enne sõda, nimelt 1935. aastal. Õpetajaks oli siis ja ka ilmselt sõjaajal Aleksander Aspel. Edasi juba pikki aastaid Vahur Linnuste. Pärast tema pensionile siirdumist aastal 1988 polnud tema töö jätkamiseks võimalik kedagi leida ja eesti keele õpetus sellisel tasemel katkes. Pakkusin siis välja puht lingvistilise kursuse, kus võrdlevalt soome keelega saaks õpetada ka teoreetilist eesti keelt ning selle ajalugu, ja toimus see just ajal, kui ma asusin tõlkima Jaan Krossi ?Keisri hullu?, kusjuures praktilist eesti keelt ma ei osanud. Aga varsti, enne iseseisvumist, saabus Pariisi neiu nimega Malle Talvet, kes on muide praegu Eesti suursaadik Belgias, kelle oli siia pooleldi mitteametlikult lähetanud Lennart Meri välissuheteks pinda ette valmistama. Siis tema ma kutsusingi instituuti juba praktilist eesti keelt õpetama. Suur rõõm oli temaga ligi neli aastat kolleegidena töötada ning nii sai eesti keele õpetus meil siin uuesti hoo sisse, mis nüüd, võib öelda, on õitsval järjel. Pärast Eesti iseseisvumist on tudengid, keda pole muidugi massiliselt, väga motiveeritud seda õppima. Edasi olid õpetajateks laia keeletaustaga ja nüüd juba aastaid Tartus elav ja töötav Eva Toulouse, käesoleval ajal aga prantsuse-eesti segaperekonna loonud Antoine Chalvin, kellest on kujunenud silmapaistev eesti kirjanduse vahendaja, tõlkinud Valtonit, Todet, Luike, Kaplinskit, viimati ilmus suursündmusena tema ?Kalevipoja? tõlge.

Oma laialdase keelehuvi toel olete tahtnud ja suutnud tõlkida palju erinevate rahvaste kirjandust, teie tööd on kõrgelt hinnatud nii Prantsusmaal kui mujal, olete pärjatud  rohkete kirjandusauhindadega, olete valitud mitme ülikooli audoktoriks, saanud riiklikke autasusid, nende hulgas Maarjamaa risti.

Nüüd siin teiega mitmendat päeva koos istudes ja minu tõlget arutades ? missugune elamus on minu emakeelt oskava autoriga seda teha! ? ning probleeme lahates ütlesin ma teile, kui olite minu tagant avastanud paar viga valesti loetud tähe või sõna tõttu, et nüüd panen küll  tõlkijaameti maha. Teie vastasite: ?Meie töö pole lihtne, aga me peame olema suutelised vastutust võtma, kuidas muidu oleks mul olnud võimalik asuda tõlkima ?Keisri hullu? nii ebatäiusliku eesti keele oskusega.?  See teie väide on ilus ja mõtlemapanev.

Tõlkinud olen ma tõepoolest mitmestki keelest nii luulet kui proosat. Saksa luulest, millest väga lugu pean, näiteks Rilket, vene keelest Pu?kini, Lermontovi, Pasternaki, aga ka lastele kirjutatud luulet, veel soome luulet, eesti keelest Kaplinskit, Ivar Ivaskit. Põhiline osa tõlgetest on siiski soome keelest, näiteks mitu Mika Waltari teost, ja ungari keelest.

Jaan Krossiga kohtusin esimest korda 70. aastal III soome-ugri kongressil Tallinnas. Tema loomingut ma siis veel ei tundnud, teadsin, et ta on luuletaja, aga külastades paari teise kongressist osavõtjaga tema ja Elleni kodu, võisin ma meie pilkudest välja lugeda vastastikust sümpaatiat. Kord Jyväskyläs  kiitis sealse ülikooli õppejõud ja minu hea sõber Jean-Michel Kalmbach õhinal soome keelde tõlgitud ?Keisri hullu?. Saatsin sealt Jaanile kaardi märkusega, et oleks tore, kui  seda ka prantsuse keeles lugeda saaks. Ma ei teadnud, kas kaart ka kohale jõudis, sest kirja saatmine Nõukogude Liitu võis olla sama kui teha seda meritsi pudelipostiga. Hoopiski ei mõelnud, et tõlkija võinuksin olla mina.

Ühel päeval kohtasin Pariisis kirjastuse Robert Laffont toimetajat Zofia Bobowiczit, rääkisime ungari kirjandusest, ütlesin, et olen lugenud üht haruldast teost, mis aga pole ungarikeelne. Kui kuulis, et see on ?Keisri hull?, langes ta mulle lausa kaela, ta oli seda lugenud poola keeles ja samuti vaimustunud. Arutasime, kes võiks küll tõlkija olla, äkki ütles, et viimati ehk mina?! Ja nii läkski, ainult et abiks olid mul selle töö juures soome-, ungari- ja venekeelne tõlge.

Sealsamas Jaani ja Elleni kodus olen ma seda teie saadetud kaarti käes hoidnud, nii et  ikkagi jõudis kohale! See ajajärk on mul hästi meeles. Olin tollal juba mitmeid kordi Pariisis käinud ja kirjastajatega suhelnud ning julgesin Jaanile oma abikätt pakkuda. Ilmselt mäletate, kuidas ma üpris pikka aega olin kirjavahetajaks tema, teie ja Zofia vahel, vist isegi selleni, kui Jaan ja Ellen pidid sõitma Hamburgist Pariisi raamatu esitlusele, kuhu nad aga ei jõudnud, sest reserveeritud lennupiletite nimekirjast Jaan Krossi nime ei leitud, pärast selgus, seal seisis Jaankross!! 

?Keisri hullul? oli Prantsusmaal suur menu, pealegi langes selle ilmumine 1989. aastal ajaliselt ühte Eesti iseseisvumispüüdlustega. Raamat tunnistati meil tolle aasta parimaks tõlketeoseks. Zofia Bobowicz sai sellest õhutust sama autoriga jätkata ning nii ilmusidki minu tõlkes veel ?Professor Martensi ärasõit?, mis sai Belgia kirjanduspreemia, ?Silmade avamise päev? ja ?Vastutuulelaev?. Ka pakuti mulle mõni aeg tagasi ?Paigallendu?, aga kuna ma tõlgin juba pikemat aega ungari keelest ülimalt mahukat Miklós Bánffy ajaloolist triloogiat, pidin keelduma ning nii on selle tõlkimine nüüd Antoine Chalvini hooleks.

Jaan Krossi looming on eesti rahvale tähtis. See on mõneti nagu rahva mälu. Ta kirjutas eesti ajaloost siis, kui nõukogude ajal oli eesti rahvalt tema ajalugu võetud, kui ei tohtinud nimetada Pätsi ega teiste temale oluliste isikute nimesid; kui ei olnud arvestatavaid ajalooraamatuid teie oma ajaloo kohta. Ometi oli teil romaanidesse kirjutatud ajalugu, teil oli Jaan Krossi looming. Ja just see oli eestlastele väga-väga tähtis ? ja just see köitis, lausa rabas mind. Samuti see, et kuigi Jaan on patrioot, pole ta natsionalist, ta on internatsionalist. Tõlkides ?Keisri hullu?, köitis mind see, et tegu pole siin mitte pelgalt eesti ajalooga, vaid Euroopa ajalooga, et tema tegelased esindavad eesti kultuuri kõrval ka germaani ja slaavi kultuuri, et neil on sidemed Euroopaga, on Saksamaa ja Venemaaga. Mul tuli tõsiselt süüvida nende maade ajalukku, eriti Aleksander I kujusse, sest see tegelane on antud romaanis mitmepalgeliselt ja huvitavalt. Edasi valisin endale tõlkimiseks Mika Waltari ?Tants üle haudade?, kus seesama ajalooline isik käsitlemist leiab. Niisiis joonistub Eesti selles teoses välja kui Euroopa mosaiigi üks koostisosa.

Oleme pikemalt rääkinud teie tõlgetest, ent ometi olete ju ka kirjanik, kuidas muidu ma oma tõlkega teie juures oleksin. Eeskätt olete luuletaja, avaldanud mitmeid luulekogusid, kuid samas ka lastekirjanik. Teie fantaasiaküllased, vaimukad, aga tihti mingit ühiskondlik-poliitilist närvi puudutavad lood on mulle väga meeldinud, nagu näiteks ?Ema Micheli kass?, ?Mimi ja draakon? jne. Mida ütleksite siis ka oma loomingu kohta?

?Looming? on antud juhul ehk liiga kõlav sõna. Nagu ütlesite, olen tõepoolest rohkem luuletusi kirjutanud, juba lapsepõlvest peale. Noormehe-eas oli mul õnn kokku puutuda mitmete nimetamisväärsete luuletajatega, lugeda ka muidugi väärt luulet, mis aitasid mind sellesse miljöösse siseneda ning osaleda mõnegi kirjandusajakirja loomisel. Luule ja keeled on minu jaoks olnud lahutamatud, ei ole luulet ilma keeleta. Oma lugemistes pole ma tahtnud piirduda ainult prantsuse luulega, muukeelne on mind samavõrd ahvatlenud, pannud mind võõrkeeli õppima, mitte niivõrd teaduslikust, filoloogilisest huvist, kuivõrd kirjanduslikust, kuigi, jah, keele õppimine on alati põnev, olgu ajendiks ükskõik mis. Armastan keeli kuulata, igal keelel on oma muusika.

Ühel päeval tutvusin juhuslikult väikese tüdrukuga, kes ajendas mind kirjutama lastele, mis omakorda viis mind hiljem kokku teiste lastekirjanike ja õpetajatega, sattusin koolidesse kohtumistele. Esimene proosalugu oli ?Victor ja Seraphine?, segu lapsepõlvemälestusist ja fantaasiast. 

Mis puutub ?Uskumatutesse jõuluseiklustesse?, siis tahtsin kirjutada täiesti fantaseeritud, kergelt jantlikku muinasjuttu. Kui hakkad moodustama loo kanvaad, sättima sellesse seikasid, võtad abiks kõik omad teadmised, kogemused ja elutarkuse, lisades sinna juurde oma isiklikke mälestusi. Nii ka käesolevas jutustuses, kus faabula on ilmselgelt välja mõeldud, siis  tegelastes ning sündmustes kajastuvad selgelt lapsepõlvemälestused, aga ka hiljemalt kogetu. See väike maa, millest käib jutt, võiks olla ka Eesti, tunnistan, et mõtlesin alateadlikult Eestile, ühesõnaga väikesele maale, kus kasvavad kuused, maas on lumi, võib kohata karu, mida aga valitseb diktaator ja mille puhul läheb mõte Stalinile, kuid miks mitte ka Hitlerile, sest minagi olen näinud totalitarismi lähedalt, sõja ajal sakslasi omal maal, kuid seda hiljem ka Nõukogude Liidus, mis võis lämmatada terveid rahvaid, eriti Balti maades.

1974. aastal, kui Ellen Niit ja Jaan Kross  tegid reisil Moskva ? Washington üsnagi pikalt kestva ja tüütu  vahepeatuse Pariisis Orly lennuväljal, alustas Ellen seal luuletust, millest tooksin ära ühe osa:

Mis teha?

Karjuda.

Karjuda:

mu sõber Jean-Luc,

inimkeelte professor!

Tule ometi,

löö kiviga puruks

vähemalt üks neist päratuist klaasidest

põrandast laeni

(kuigi see poleks ehk

professori temp).

Löö puruks üks päratu klaas,

et me jääksime uskuma

midagi

maailma vabadusest, vendlusest, võrdsusest,

Jean-Luc!

Ja kui te siis sellesama aasta novembris Saksamaal Jaan Krossi loomingule pühendatud kollokviumil üle pika aja Elleni ja Jaaniga kohtusite, oli teil ülimalt hea meel anda üle ?Keisri hullu? tõlke esimene eksemplar pühendusega, mis lõppes nii:

??siin on nüüd see kivi,

minu vastus,

minu sõprus.

Jean-Luc.?

 

 ,

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht