Elu nagu uni, see talumatult kerge

Jürgen Rooste

Vanas muinasjuturaamatus „Unesnõiduja” juhtus tihti nii, et polnud kindlalt aru saada, et keegi on koll või kolliga asendatud, alles kolli aplus ja ahnus ning inimestes tekkinud kahtluseidu võisid ta paljastada. Tšuktšide maailmataju oli müstiline, eks nad võisidki vahest võtta kaika ja kolliks peetu lihtsalt maha lüüa. Tänases on sama tunne: vaatad ilma enese ümber, vaatad Eesti Vabariiki, ja kahtlane tunne tuleb pääle, et noid kolle, kes inimnahka pugenud, jagub igale poole. Hakkad kahtlustama, pistavad nad su nahka, kui sa just hääd hundikarja või kogenud nõida appi ei leia. Jah, parem on ikka kohe kaikaga anda. Ja mul on tunne, et Margus Tammel on käes üks üsna hää kirjanduslik malakas, mitte et tahaksin ta päris poeetilise elutunnetuse kuidagi sotsiaalkriitiliseks kuulutada, pigem on siin ikka mängus too müstika ... Tamme „Unesnõiduja” on jada proosalaaste, novellette, mida annab parema tahtmise korral lugeda ka tervikuna, mingi pikema jutustusena, s.t lisaks tšuktši muinasjutumotiividele hoiab raamatut koos ajalineeluline ühtsus, minajutustaja argisus ses absurdifluidumis.

Ühtpidi on see muidugi ohtlik tee: nõnda ongi tänase kirjanduse tunnusteks suuresti jutustajamina kohalolu ning pidev kahtlusevari, et see mina on sarnane või koguni samastatav reaalse autoriminaga, lisaks tabatav elulisus, s.t dokumentaalne lähenemine. Ning selline realismilaadne, -maitseline poolfabrikaat võib suuresti erineda kirjandusest, s.t kirjanduses on küsimus milleski muus kui vaid osaduses seesinatses suures ilmas. On keel, stiil, mis kas ehitub mingitele tekstisisestele või autoriomastele reeglitele või ei tee seda mitte. On eesmärgid, varjatud sätungid ja eeldused – mis ei pruugi olla teadvustatud ja manifesteeritud, aga igal juhul on nad olemas –, mille olemasolu eraldab kunstniku õnnestumise ja ebaõnnestumise, valvab seda hämarat ja veidi ebakindlalt maha märgitud, aga omal moel nii selget, reaalset piiri. Nõnda ei ole tehniliselt või narratiivselt otsest või olulist põhjust, miks Margus Tamme lugu poleks võinud ilmuda näiteks Petrone sarjas pealkirja „Minu maailm” all – põhjus peitub hoopiski teatavas filosoofilises hoiakus: Tamm kõnnib mööda tabude piire, astub ärevakstegevat rada, räägib tollest, millest rääkida on ebamugav. Ja räägib sellest ebamugavalt kombekalt ja korralikult, nii et raske on moralistlikul, variserlikul kriitikul kisama pista, et „see on jälle see ropp tänapäeva eesti kirjandus”. No ei ole.

Samas teemad, nagu katse tuvastada endas pedofiiliaidu või lugu vanaema surmast või „ebapatriootlik” pilk pronksiööle (need võivad ju ka kõik olla fiktsioonid, mille vahele petteks pikitud mõned realistliku koega ja autori biograafiaga kattuvad seigad, needki siiski belletriseeritud), ei kõla turvaliselt. S.t see maailm siin ei ole turvaline, ta allub musta huumori reeglitele, autor avastab ja kaardistab inimeste veidrust, ebakõlasid ja dissonantse, palju vähem harmooniat ja südamlikkust (kuigi vilksatamisi antakse siin-sääl lootust, nt tossamas loos vanaema surmast). Kui Tamm ei ilmutaks vahel soojust pisikeste mööduvate eluliste elementide vastu, võiks teda pidada paadunud küünikuks. Aga pigem on ta kohalolu ses kergelt koleilmastuvas ajas nagu operaator Kõpsu vaatlemine.

Teine suur erisus minapõhjaliste muidukulgemistega on Tamme keel. Tema napp, üsna täpne, liiasuseta stiil seab ta kuskile sinna Hemingwayst Sauterini ja edasi viivasse ritta. Muide, sauterlikku kulgu on siin küll, aga kui Sauter võtab meid tavaliselt kaasa pikemale voogamisele-huugamisele, siis Tamm kibeleb üht väikest lugu korraga ära rääkima ja lõpetama, nii et tema kirjutus ei ole mitte kuskil kõmisev ja mürisev lõppematu torm, vaid väike organiseeritud plahvatuste jada, kergelt terroristliku meelelaadiga. Nii et vahest oleks õigem teda tänastest kirjutajatest kõrvutada Vahur Afanasjeviga. Või hoopis Mülleri Sassi karupunnidega, mille rämehuumoriga Tamm muidugi ei võistle.

Muidugi: selle laadi suurim trump, aga ka nõrkus on teatav kirjanduslik laiskus. See näib kõik olevat nii kergelt sündinud, elust kätte mängitud (mõne mehe elu lihtsalt on põnevam, elamislaad leidlikum), mõne joonega paberile visandet, sest sündmustik hargneb nii kiiresti, et sõjakorrespondendil pole aega ninagi pühkida ja iga talletamata tükk läheb ju kaduma. Sellises kirjanduses on ka alati puudu mingi läbikirjutatus, terviklikkus, suur plaan heidab taevast küll vahel pilvevarje, aga mingi, üle mõne lehekülje välgatav tundekatke ütleb, et nii suurepärasest ja tihedast materjalist saaks punuda ka aegu kestvamaid vorme. Tõsi, nagu ma ütlesin, on see kergus – talumatu, muidugi – aga ka võlu, mis raamatu hõlpsasti lugejaga nakkuma paneb.

Nii et teistsugust, palju valmimat „Unesnõidujat” on ehk isegi patt tahta. Kuhu jääks siis hapra ja puhta olemisrõõmu patust kasvav kirg ja kaunis kunst? Usk sellesse, et kõik kulgev, juhuslik ja elulähedane on väärt talletamist, see usk kuulub ise idealismivalda, isegi laetuna trotsist ja mustast huumorist. Ja idealism on ilus, ikka veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht