Eestlase segatud veri

Aija Sakova

  Teise peeglis. Saksa-eesti kirjandusdialoog. Toimetanud Janika Kronberg, Liina Lukas, Odila Triebel. TÜ kirjastus, 2006. 351 lk.

“Kasvamine ühes teatavas kultuuris ja ühte teatavasse kultuuri on küllaltki fataalne, määrates paljuski ära meie suhte maailmaga ja iseendaga, selle, milliseid jooni me endas hindame ja arendame, sest need on ümberringi hinnatud, teadmise nende “headusest” oleme me sisse imenud juba emapiimaga, nagu öeldakse, teisi jooni aga surume alla või ei arenda välja, sest ei pea neid väärtuslikeks,” kirjutab Tõnu Õnnepalu (lk 234).

Et aga paremini mõista, millised on need jooned, mida me nii endas kui ka oma kaasmaalastes enim hindame, tuleb end kellegagi vastandada, lasta end võõras peeglis peegeldada. Esseede, artiklite ja lühilugude kogumik “Teise peeglis” püüabki eesti kirjanike pilgu läbi näidata saksa kirjanduse ja kultuuriruumi mõju eestlastele, kuigi mitte ainult. Toimetajate osunduse järgi peaksid raamatus avaldatud mõtisklused ja lühilood peegeldama saksa kultuuriruumi kuuluvate teoste tõlkimisest ja lugemisest saadud mõjutusi, aga ka isiklikest kokkupuudetest ja kogemustest lähtuvat enese äratundmist teise kultuuri peeglis, laenatu “kodustamist”, võõra omaks muutmist.

Raamat on kasvanud välja samanimelisest loengusarjast, mis toimus Tartu Saksa Kultuuri Instituudis ja Kirjanduse Majas 2004. ja 2005. aastal. Lisaks Tõnu Õnnepalule avavad oma saksa-suhet veel Maimu Berg, Jüri Ehlvest, Ain Kaalep, Janika Kronberg, Jaan Kross, Eeva Park, Mati Sirkel, Triin Soomets ja Ervin Õunapuu. Kogumiku järelsõna “Rõivasteta rüütel. Iroonilise kultuurisuhte struktuurid” on kirjutanud Odila Triebel (ürituse eestvedaja). See tekst peegeldab omakorda saksa kirjandusteadlase pilgu läbi eesti kirjanike saksa-eestiteemalisi käsitlusi.

Kogumik on läbinisti kakskeelne ning huvitav selle poolest, et kirjatüübi suurust varieerides on saavutatud eesti- ja saksakeelse teksti paralleelsus. Üldjuhul seda ei juhtu, sest teatavasti kulub saksa keeles paberil sama sisu edasiandmiseks enamasti rohkem ruumi kui eesti keeles.

Pragmaatilise lugejana võiks küsida, kellele kogumik sellisena mõeldud on. Ühelt poolt võiks see olla kaval nipp eesti kirjanduse ning eeskätt Eesti kirjanike tutvustamiseks Saksamaal. Teiselt poolt on “Teise peeglis” kindlasti suunatud ka eesti lugejale, kes võib siit leida paar lühijuttu, isiklikke mälestusi, huvitavaid kõrvutusi ning mõttearendusi. Minule kui noorema põlvkonna lugejale oli näiteks põnev heita pilk DDRi ja ENSV kirjanike omavahelistesse suhetesse, millest teevad juttu nii Ain Kaalep kui ka Jaan Kross. Huvitava mäekäsitluse pakub välja Triin Soomets, kes kõrvutab Vargamäe Krõõda ja Võlumäe Hans Castropi loo.

Tõnu Õnnepalu essee “Lähedasest kauge kaudu ehk Saksamaa Eestis prantsuse peeglis” räägib sellest, kuidas võõras ning kauge prantsuse kultuur ja kirjandus on talle näidanud teed eestlasele märksa lähedasema ning omasema saksa kirjanduse juurde. Õnnepalu järgi on eestlane Pariisi alati ikka iseennast otsima läinud – alternatiivi oma mahasalatud saksapärasusele või “kui mitte seda saksapärasust ennast” (lk 230). Ta kirjutab eestlaste ning prantslaste erinevast loomusest, sellest, kuidas prantslane siit kaugelt põhja poolt vaadates palju emotsionaalsem ning seega huvitavam tundub kui eestlane või ka sakslane. Tegelikkuses olla aga asjad keerulisemad või koguni vastupidi: prantslane, kes oskab oma tunnete mitmekesisust paremini mõista ning seda aktsepteerida, on hoopis ratsionaalsem kui sakslane, kes on küll tugev filosofeerimises, aga ei oska väga hästi oma tunnetega ümber käia ning need võivad tema üle kergesti võimust võtta. Ja olgugi et eestlane peab end pigem ratsionalistiks kui tundeinimeseks, näib see olevat ekslik, sest eestlasele nagu sakslaselegi on omane luua korda, otsida mingit tõde. Ja seda nii põhimõttelistes filosoofilistes küsimustes kui armuasjades. Tundeid ei võeta loomulikuna, nii nagu neid tajutakse, vaid püütakse neid sobitada ideelistesse raamidesse.

Huvitav on siinkohal peatuda ka Janika Kronbergi (“Eestlane ja sakslane eesti kirjanduses”) mõttel, et eestlasele on omane abstraktne, idee tasandil rahvuse ja riigi eest võitlemine ehk oma asja ajamine, mis käib armastuse arvelt. Analüüsinud mitmeid tuntud eesti tekste, teeb Kronberg üldistuse, et eestlasele on loomuomane võidelda kodumaa eest ning kujundada oma riiki. Kui ta aga sellest väsib, siis otsib ta lohutust armastusest, võõrast ehk võõramaisest armastusest. Selline teguviis on tema järgi pigem unustuse otsimine kui mäletamise soov.

Võõramaise naise armastamise motiiv – see alternatiivse eksistentsi otsimine – ei ole eesti kirjandusele võõras. Kui eestlane väsib olemast tõeline eestlane, siis pühendub ta armastusele, annab voli oma tunnetele. Tulemuseks eestlase segatud veri, mis huvitaval kombel ei lahjenda loomuomast vajadust oma rahvuse ja riigi eest seista, vaid kannab seda sama jõudsalt edasi.

Ju siis ikka on nii, nagu Õnnepalu tõdeb, et teatud kultuuri kasvamine on saatuslik ning määrav. Ei loe mitte niivõrd segatud veri, vaid meelsus.