Eestis võiks olla rohkem kirjandusauhindu

FOTO: Piia Ruber Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žürii tegi selle nädala alguses teatavaks auhindade nominendid. Proosa-, luule-, näitekirjanduse, esseistika ja vabaauhinna määranud žürii liikmete Marek Tamme ja Maarja Kangroga ajab sel puhul juttu Jürgen Rooste.        Jürgen Rooste : Kas te ikka teate, et keegi teile ei halasta ja et midagi head teile te valiku ja auhindade eest ei öelda? Maarja Kangro: Igas kategoorias leiab vähemasti ühe inimese, kes meie valikuga vahest rahule jääb. Marek Tamm: Ülepea tuleks igasugust hindamist võtta suhteliselt. Igaüks, kes kirjandust armastab, teab, et raamatuid pole võimalik  paremuse järgi reastada. Ja Eestis võiks olla palju rohkem kirjanduspreemiaid, siis oleks ka rohkem õnnelikke inimesi ega võetaks žüriide otsuseid viimase instantsi tõena. Meie žürii kindlasti ei kavatse sellele aule pretendeerida. 

On meil praegu kuidagi võimalik olla solvunud eesti kirjanduse pääle? Kas te kogete ennast osalisena sellises sõbrad-sõpradelemängus, nagu tavaline juhusüüdistus võiks kõlada?

M. K.: Ei tunne küll.

M. T.: See on ju sama asi – nagu ei saa kuidagi solvuda eesti teatri või filmi või muusika peale üldiselt, nii oleks ka jabur solvuda kirjanduse peale. Lõppeks on see kultuurikeskkond, milles me elame ja mida me ise loome. Ja ega žürii liige pole ju normaalne kirjanduse lugeja. Kui üldjuhul loetakse raamatuid eelvaliku alusel, et mis võiks meeldida või olla vajalik, siis žürii liige peab olema kõigesööja, ta peab lugema kõiki vähegi huvitavaid teoseid.  Ei saa öelda, et see oleks alati puhas rõõm, siia mahub ka raamatuid, mis petavad su lootusi.     

Sellist situatsiooni ei tekkinud, et mõni sõber tuli kõrvale jätta, sest ta on sõber, või tuli rohkem vaielda ja kaitsta? Tavaline asi, mida Eestis ikka juhtub.

M. K.: See on puhas seltskondlik susimine! Sellist probleemi polnud absoluutselt. Mõni sõber pigem ütles, et ära sa seda küll arvesse võta …

M. T.: Eesti kultuuriruumis on igasugune pretensioon täielikule erapooletusele enese ja  teiste petmine. Kuid vastupidiselt tavakäsitusele leian ma, et sellistes avalikes hindamissituatsioonides kiputakse sõprade või lähedaste loomingut pigem diskrimineerima, taandatakse ennast hindajana või eelistatakse kedagi teist, isegi kui tegelikult sõbra looming väga meeldib.

M. K.: Jah, mingit distantsi hoiad kindlasti.

M. T.: Kui olla konkreetsem, siis ma üldse ei salga, et nominentide hulgas on ka neid teoseid,  mille on välja andnud kirjastus, millega mul on töösuhe. Kui me aga neid teoseid arutasime, siis jäin teadlikult neutraalseks, isegi kui kõnealune raamat mulle väga meeldis. See on loomulik reaktsioon. Teised žürii liikmed näevad sind ju läbi, kui sa hakkad promoma endaga miskitpidi seotud teoseid.     

Mida teha tollega, et meil ilmub liiga palju ja liiga kõikuva kvaliteediga asju? On teil mingi nipp või mõte, kuidas kirjastaja ja eriti just toimetaja osakaalu ses suhteliselt noores turusituatsioonis tugevdada? Žüriile on see ju hirmus piin … 

M. K.: Kõige selle läbilugemine? Mingi eelvaliku teed ju niikuinii – ka suurima aususe puhul ei saa eeldada, et žürii liikmed loeksid läbi absoluutselt kõik ühes žanris ilmunud teosed. Me töötame ikkagi mingi eelinfoga, teatav orienteerumisoskus on möödapääsmatu. Aga eks ta üks väikese kultuuriruumi asi ole – väga kõrgete ootuste tõttu pettuda on ka tobe… Proportsionaalselt ilmub väikeses kultuuriruumis rohkem kirjandust kui suurtes,  kui vaadata suhtarvu rahvaarvu kohta. Vähemalt mõne aasta eest ilmus meil raamatuid aastas ca 4000 nimetust, nii et see teeks ühe nimetuse umbkaudu 335 elaniku kohta. USAs on see suhe üks nimetus kõvasti rohkem kui poolteise tuhande inimese kohta, Islandil seevastu üks alla 200 kohta.

M. T.: Ma põhimõtteliselt ei lähe kaasa selle kriitikaga, et meil ilmub liiga palju raamatuid. Ma ei näe midagi halba selles, kui inimesed kirjutavad  ja keegi neid avaldab. Igal juhul on see mõistlikum tegevus kui niisama laaberdada või arvutimänge mängida. Ja pealegi – millised oleksid need mehhanismid, mis suudaksid praegust olukorda muuta? Kas kehtestame mingi riikliku organi, mis hakkab ütlema, kes pääseb trükki ja kes mitte? Ja kindlasti ei peaks meie raamatuturgu hakkama reguleerima selleks, et auhinnažüriil oleks kergem põli …

M. K.: Fakt, et kirjutatakse ja avaldatakse palju, pole iseenesest halb. Aga sisuga tuleks küll rohkem tööd teha.

M. T.: Mõnes mõttes on loogiline: selleks, et oleks kõrgel tasemel asju, peab olemas lai aluspind, et sellelt saaksid tipud sirguda. Kvaliteet sünnib eeskätt kvantiteedi pinnalt.

M. K.: Ei saaks ju sisse seada ka näiteks ökoloogilist tsensorit: teatada autorile, et kuna tema kirjutatu tase ei ületa teatavat kunstiliste nõudmiste künnist, peetakse selle avaldamist  keskkonnale õigustamatuks koormaks. See oleks tohutult vägivaldne. Aga seda tuleb küll öelda, et toimetajate tööd peaks rohkem väärtustama.

M. T.: Jah, ent siin tekib kohe küsimus, kes see on, kes peab toimetajaid rohkem väärtustama. Toimetajate tööd tasustab kirjastus, ent kirjastus ei saa lubada liiga suuri väljaminekuid, mis tõstavad raamatu müügihinna lugejale kättesaamatusse kõrgusesse.  Eestis on aga praegu kujunemas olukord, et inimene, kes oskab väga hästi eesti keelt ja mõnda võõrkeelt, et suuta teiste tõlkeid toimetada, tõlgib pigem ise, sest tõlkehonorar  on vähemalt kolm korda suurem kui toimetajahonorar. Kui tahame toimetajaid toetada, siis eeldab see mingeid riiklikke stipendiume, täienduskoolitusi, miks mitte erialaseltsi vms. Loota kirjastuste suuremeelsusele on ilmselt põhjendamatu optimism. Toimetajaid küll koolitatakse Tallinna ülikoolis, ent praktilisele tööle jõuavad neist minu mulje põhjal vähesed. Hea toimetaja on nagu hea vein – mida vanem, seda parem.   

Lähme nüüd žürii töö juurde. Ma ei usu, et kirjandusaasta iseeneses oli kuidagi raskem või keerulisem, aga paistab, et pidite tegema jõulisi otsuseid. Teie tabelid näevad  teistmoodi välja kui teistel varem. Alustame suurimast erinevusest: draama auhinda ei antudki. See solvab meie väheseid dramaturge ja draamakirjanikke, varasematel aastatel on arvestatud näiteks ka esietendusi …

M. K.: Statuut ei luba seda enam, nomineeritavad näidendid peab valima trükis ilmunute seast. Kuna neid oli väga vähe – mõniteist koos harrastajate näidenditega –, oleks olnud  enam kui ebaproportsionaalne valida sealt 5-6 nominenti. Võrdluseks: nii algupäraseid luule- kui proosaraamatuid ilmub aastas sadakond. Ja panna draamas omavahel võistlema kaks-kolm täiesti erineva taotlusega teost oleks tundunud meelevaldne.

M. T.: Kui ütled, et otsus võiks näitekirjanikke solvata, siis meie eesmärk oli täpselt vastupidine: mitte solvata dramaturge sellega, et me nomineerime vaid paar näitekirjanikku …

M. K.: … kelle seast tuleb siis kulli ja kirja viskamisega valida laureaat, sest kunstilise taseme võrdlemine pole taotluste sedavõrd suure erinevuse tõttu võimalik.

M. T.: Me leidsime, et paar aastat tagasi tehtud auhinnastatuudi muutmine näitekirjanduse  valimise asjus oli viga, mis vajab parandamist. Varem kehtis printsiip, et arvesse lähevad kõik näidendid, nii trükis ilmunud kui lavalaudadel mängitud. Uus kord, mis arvestab ainult trükisõnas ilmunud näidendeid, on ebamõistlik, kuivõrd trükis ei ilmu aasta jooksul kriitilist hulka draamatekste, mida oleks võimalik hinnata nii, et see mõjuks tõsiseltvõetavalt. Me tegime ettepaneku anda näitekirjanduse auhinda välja üle aasta, et tekiks mingisugunegi  konkurentsi element.     

Proosaga on juhtunud kummaline lugu: nominente (tavalist viit) pole täis saadud.  Aga samas on nelja hulgas Kalev Kesküla suurepärane raamat „Elu sumedusest”, mis on paari möödunud aastal ilmunud miniatuuriraamatuga võrreldes ikka selgelt esseistika poole kaldu … Mis selle tingis? Mulle tundub, et proosa-aasta pole nii kitsas.

M. T.: Tõden hakatuseks, et žanripiirid ei ole tänapäeva kirjanduses enam ammu midagi väga selget ja aredat. Väga sageli otsustab lugeja, kuidas ta ühte või teist teost loeb. Meie  žürii seisukoht oli üksmeelne, et raamatu „Elu sumedusest” näol on tegemist ilukirjandusliku proosaga, ja ma olen suhteliselt veendunud, et seda seisukohta jagab ka autor ise. Tõtt-öelda ma leian, et Kesküla raamatut esseistikana lugeda on suisa eksitav, mu meelest kaotab teos sel juhul mõndagi oma võlust, sest selmet esitada autori originaalseid mõttekäike, on püütud kujunditesse püüda pigem ajastu üldiseid mõttemalle. 

M. K.: See on jah suures osas pigem ajastu stiliseeritud kujutamine. Aga mis ülejäänusse puutub, siis me ei pea vahest oma valikute pärast vabandama, me ei saagi endalt objektiivsust eeldada. Luuleaastale alla jääva proosaaasta toodangust otsustasime me lõpuks mingite kvaliteetide poolest esile tõsta need neli teost.

M. T.: Proosanominentide lõpparv oli selgelt seotud luulenominentide arvuga. Meie hinnangul  ilmus eelmine aasta tugevaid luulekogusid märksa enam kui tugevaid romaane, ja et seda üldist tõdemust väljendada, leidsime, et see proportsioon 4 : 6 näitab üsna ausalt tegelikku vahekorda.

M. K.: Jah, see on ka mingi stimuleeriv signaal, mis me saadame: ärge minge laisaks! 

Mulle tundus, et on lühiproosavormide aasta, ilmus kolm märgilist raamatut, kuid Kesküla ületas ainsana lävepaku. Žüriis te seda nii ei arutanud, et žanripiiride hägusus ei kujunenud mõnele teosele takistuseks? Või ei tekkinud mõtet anda eraldi näiteks proosapoeemide auhind? 

M. T.: Sellele on väga selge ja ühene vastus: statuut ei võimalda seda. Ühtki preemiat ei saa ringi mängida.

M. K.: Üheski žanris ei saa kaht auhinda anda. Me mõtlesime selle peale, kui tore oleks tänavu välja anda näiteks kaks luuleauhinda. Aga see pole meie teha. Ja me ei saa ka uut kategooriat tekitada.

M. T.: Aga üldiselt olen nõus, et proosas valitsevad eeskätt lühivormid. See ei tähenda, et pikka teksti üldse ei kirjutataks, ent rohkem ilmub kõiksugu miniatuure, fragmente, meditatsioone jms. Samuti võib eesti kirjanduses üha enam tunda blogivaimu.       

Luulega olite vist tõsiselt hädas? Ma oskan nimetada neli-viis raamatut, mis selle valimiku kõrval ka päris korralikud ja uhked välja paistaksid. On Eesti siis tõesti mingi eriline luulemaa? Või oli see eriline luuleaasta?

M. T.: Kuigi pole mõistlik käsitada kirjandust aastakäikudena nagu veine, siis mingi kummaline muster joonistub aastate lõikes ikkagi välja. 2007 oli näiteks selgelt proosa-aasta, mil žüriil oli raskusi, et kõik head romaanid saaksid nomineeritud, 2008 oli juba luule poole kaldu ja 2009 on ilmselgelt luuleaasta.

M. K.: Lihtsalt väga head autorid juhtuvad vahel avaldama just samal aastal väga häid teoseid.

M. T.: Nii et mingi žanrikese paistab igal aastal olevat, isegi kui tegelikult võib see olla pelgalt retrospektiivne illusioon. Mis puutub meie valikusse, siis see sündis põhjaliku arutluse käigus ega kajasta lõppkokkuvõttes midagi muud kui viie konkreetse inimese ühiseid maitseeelistusi.       

Kuidas te mälestuste ja rännuraamatute ja esoteerika tulvas orienteerusite, et leida neli – seekord siis neli – esseistika-auhinna nominenti. See on ju üks suurema piirjoonega žanre, siia alla pannakse sageli igasugune eluline proosanarratiiv, mis pole iseenesest ilukirjandus … Siin tulevad mängu juba rahvuspatrioodid, kes ütlevad, et tollele tuleks anda, sest ta käsitleb niiiiiii olulist teemat. Te kitsendasite valiku nelja pääle.

M. K.: Seda me tahtsimegi teha. Mulle meeldib meie žürii juures, et kellelgi polnud mingit ideoloogilist suundumust, konjunktuursust  ei võetud arvesse. Kui üldse, siis pigem vabaauhinna kategoorias, mis aitab ühiskondlikult tähtsaid ettevõtmisi fookusesse seada. Aga esseistika valik sai nimelt nii tehtud, et me ei hakanud lapsepõlvemälestusi tõsisemate arutlevate tekstide kõrvale seadma.

M. T.: Me püüdsime võtta esseistikat kitsas tähenduses. Mitte siis igasuguse mitteilukirjandusliku proosana. Näiteks jätsime välja kogu memuaristika, samuti kõiksugu kollektiivsed  uurimistööd ja puhtakadeemilised käsitlused. Need pole ikkagi esseed selle sõna algses tähenduses. Muidugi, tulemus on ikkagi võrdlemisi kirev, sest nelja nomineeritu hulgas on kaks raamatut, mis on kirjutatud säärases arutlevas-esseistlikus laadis, ning kaks võrdlemisi eklektilist esseekogu.

M. K.: Nende kõrvale mingit reisikirja või memuaare panna olnuks kummaline – mis oleks sel juhul ühisalus laureaadi väljasõelumisel? 

M. T.: Nii nagu proosa puhul, kujunes ka esseistikas neljane valik suhtes vabaauhinnaga, mille puhul esitasime kuus kandidaati. Tundus, et neid mahukaid ja põhjalikke raamatuid, mis vabaauhinda väärivad, oli palju, kitsas mõttes esseistlikke teoseid oli aga vähem.   

Vabaauhinna skaalal hakkavad silma soomlased. See iseenesest mulle meeldib. Mis on too soome fenomen tänases eesti kirjanduses, lisaks neile kahele võime ju esile tõsta ka Oksase „Puhastuse” ilmumise  …

M. T.: Mis puutub Oksase „Puhastusse”, siis me ei soovinud vabaauhinna alla liigitada ilukirjanduslikke teoseid, sest siis olnuks alus laureaadi valimiseks väga ebamäärane. Vabaauhinna kategoorias konkureerivad vaid mitteilukirjanduslikud ehk siis uurimuslikud ja mälestuslikud teosed.  Soome fenomen aga? Siin on kindlasti erinevaid selgitusi. Mulle endale tundub, et soome teaduskultuur on lihtsalt sedavõrd rikas, et see võimaldab uurijatel pöörata üha enam tähelepanu ka Soomest kaugemale. Eesti uurijad on lõviosas kõik ametis Eesti ainese läbitöötamise ja mõtestamisega. Kuna Soomes on need alusuuringud juba suuresti tehtud, siis jääb aega uurida ka naabreid. 

Mis jäi kõige valusamalt kripeldama?

M. T.: Ma ei käsita seda hindamisprotseduuri üldse valude või kannatuste võtmes. See on väga huvitav kogemus ja püüan seda võtta rõõmsalt ja mänguliselt. Kui üldse miski kripeldab, siis see, et raamatuauhindu on Eestis sedavõrd vähe, mis loob olukorra, et nende  kultuurkapitali auhindade ümber kipub tekkima liiga palju pingeid ja kõrgendatud ootusi. Rääkimata sellest, et see üsna juhuslikult komplekteeritud viieliikmeline žürii omandab mõne silmis justkui eksimatu kirjandusarbiitri rolli, mida ta tegelikult muidugi pole.

M. K.: Eespool öeldu taustal on siiski kahju, et 50 000 krooni sel aastal draamaauhinna ärajätmise tõttu kirjarahvale kaduma läheb. Ja teades loomeinimeste tundlikkust, pole mugav nende üle otsustada. Preemiaid võiks tõepoolest rohkem olla.     

Mis on olulisim, mida Sirbi lugeja kui üldse üks hea lugeja, peaks arvestama, vaadates noid nimekirju ja nähes ka tulevasi  laureaate?

M. T.: Minu jaoks on kõige olulisem, et need kultuurkapitali kirjandusauhinnad saaksid avalikkuses võimalikult suurt tagasisidet. Et meie valik aitaks tõmmata raamatutele suuremat tähelepanu. Et meedia võtaks kirjandusest rohkem rääkida. Et inimesed läheksid raamatupoodi ja ostaksid eesti autoreid. Sest kui kogu selle auhindamise ainus mõte oleks mõned kirjanikud veidi rikkamaks teha, siis mina selles mängus küll kaasa ei lööks. Mina pean silmas eeskätt siiski lugejate huve – et  nemad saaksid uute lugemiselamuste võrra rikkamaks. Ja võin juba praegu rõõmuga tõdeda, et tänavu on selle auhindamisega tulnud suure innuga kaasa nii meie kaks suuremat raamatupoeketti Apollo ja Rahva Raamat, kus toimuvad ka mõned kirjandusõhtud nominentidega, kui ka meediaväljaanded, kus on juba ilmunud või ilmumas mitmeid kajastusi. Ma loodan väga, et sellest kujuneb traditsioon ja kultuurkapitali kirjandusnominentide  ja -laureaatide avalikustamine kujuneb üheks kirjandusaasta oluliseks sündmuseks.

M. K.: Ärgu lugeja kurvastagu, kui ta neist nimekirjadest ennast ega oma lemmikuid ei leia. Elus ja kirjanduses on muudki head peale kulka preemiate.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10167:kultuurkapitali-kirjandusauhindade-nominendid&catid=2:pressiteated&Itemid=5&issue=3285

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht