Eesti kultuuri 9/11

Piret Bristol

Minu jutust saaks arvatavasti aru ka XX sajandi inimene, aga praegusest, 2014. aastast ta tänavale sattudes enam päris hästi aru ei saaks. Tervikut ei tabaks. Kas minust saaks ta aru sellepärast, et olen seisma jäänud, minevikku klammerdunud? Inimestel on teatavasti võime ajas tagasi asetuda (mälu) ja ennast häälestada teise inimese lainele (empaatia). Nii ei ole midagi imelikku, kui XX ja XXI sajandi inimene võivad omavahel hüpoteetiliselt või täiesti reaalselt suhelda. Teineteisest saavad aru nii see, kellel on Facebookis või pangas konto ja kes mõistab internetti, kui see teine, kes pole internetti kasutanud ja hoiab raha sukasääres.

Tagajärg ilma põhjuseta
9/11 ei tähenda praeguses tekstis mõistagi automarki, vaid lennukite kokku­põrget kaksiktornidega New Yorgis 11. septembril 2001.
Linnapilt muutub ilma 9/11-tagi. Selleks pole vaja katastroofi. Piisab ärihuvidest, mille alaliik on sõda.
Mis juhtus 11. septembril tegelikult, on vandenõuteoreetikute lemmik­küsimus. On suisa väidetud, et kogu sündmus oli trikk või meelepete. Suurem osa inimestest pole oma silmaga seda tõesti näinud. Suurem osa on aga kogenud selle globaalseid tagajärgi: seisnud lennujaama tollikontrollis, püksid rebadel, sest metallpandlaga rihm tuleb ära võtta, vein, mille oled salongi võetavasse kotti unustanud, visatakse prügi­kasti, kust tollitöötajad selle pärast endale võtavad ja ise ära joovad.
9/11 on nagu irratsionaalse päritoluga katastroof, mida keegi seletada ei suuda, aga mille mõjud ulatuvad ajas ja ruumis kaugele. Kui kasutada seda võrdlusena ja küsida, mis võiks olla kultuuri 9/11 siinmail, siis kardetavasti on siin tegu ainult pealkirja iluga. Näeme tagajärgi, kuid ei suuda ära tabada põhjust, alguspunkti. Mõne meelest on see 1939. aastas, teise meelest Eesti iseseisvumis­aastates üheksakümnendates, kolmas aga meenutab põlvkondade vahetusega kaasnenud revolutsioonisarnaseid kultuuri­juhtumeid.
Inimesed puutusid olenevalt oma stardipositsioonist üheksakümnendatel kokku erineva kapitalismi ja erineva iseseisvusega. Veel umbes sajandivahetusel võis ka Eestis saada ajalehepoisist miljonäriks. Need ajad on praegu möödas. Kõiki on haaranud kontrollimis- ja tõestamissundus. Inimesed peavad oma õigusi ja identiteeti tõestama samamoodi kui Vene ajal. Mida me teeksime, kui riik oleks jäänud samaks? Kas tühja pilguga inimesi oleks sama palju või rohkem?

Kaheksakümnendate intellektuaal
Osa mu tööst on kirjandusürituste korraldamine. Ükspäev käis mul tööl külas üks kirjanik ja istus kogu ürituse aja minu toas. Vaatas korra ka saali, kus üritus parajasti käis. Kohal oli peaaegu sada inimest. Pärast imestas ta, kuidas täiskasvanud inimesed istuvad kannatlikult mitu tundi järjest ja kuulavad ettekandeid kultuurist. Veel rohkem imestas ta kuuldes, et ürituste formaat ongi enam-vähem selline: enne raamatuesitlus, mis koosneb ettekannetest (mis vahel ilmuvad kogumikes) ning pärast laud. „Jooming,” märkis kirjanik kaheksakümnendate intellektuaalile omase künismiga. „Inimesed tahavad koos sõprade ja fännidega tähistada ja rõõmu tunda vastilmunud teose üle. Kas sa siis kunstinäitustel ei käi?” küsisin.
Tõsi, enne taasiseseisvunud Eestit vist raamatuesitlusi ei olnud. Need tulid natuke varem kui internet. Esitluste formaat on püsinud enam-vähem ühe­sugune kakskümmend aastat.
Eesti luulet kirjutatakse praegu sama palju kui kaheksakümnendatel ja puudutab suurem osa sellest sama vähe, alludes ometi mingitele kvaliteedinäitajatele. Enne iseseisvust olid raamatud väikesed, mahtusid taskusse. Nüüd on luuleraamat trüginud tavaraamatuga samasse riiulisse, vahel aga annab luule oma ülimuslikkusest märku, mahtumata õieti kuhugi. Ehk on keegi suutnud avaldada ka A4-s romaani. See mõte tuli pähe Marko Mägi viimast Facebooki-luuletust lugedes. Kas Liivi luuleauhinnale saab kandideerida Facebookis avaldatud tekst?
Seda kirjanik ei teadnud, sest polnud eluilmas istunud žüriides ega proosakirjanikuna ka Liivi preemiat saanud. Kirjanik tahtis, et seletaksin talle kirjandusauhindade žüriide läbipaistmatust, nagu ta seda nimetas.

Teema järjepidevus
Kirjanik arvas, et tunnen teemat, kuna mu esimene raamat on „Kirjanduspreemiad Nõukogude Eestis 1984–1989”. Vene aja lõpu poole, 1990. aastal ilmunud bibliograafias on tookordsete preemiate lühikirjeldused. Üllatav on vahest, et preemiate struktuur on jäänud üsna samasuguseks.
Eks see näitab järjepidevust.
ENSV riiklik preemia oli vanasti kõige tähtsam. Smuuli aastapreemia muutus kultuurkapitali kirjanduspreemiaks. Erakapitali kirjandusauhinnast polnud keegi enne tänavuse romaanivõistluse väljakuulutamist midagi kuulnud. Aga preemiate tagamaad, statuudid ja žüriide moodustamise mehhanismid on lihtinimesele ja sellelegi, kes enda arust kogu teadliku elu kirjandusega tegelenud, hämarad.
Eks pane aastaid veidi imestama asjaolu, et žüriide liikmete erinevusest hoolimata on nimed nominentide nimekirjas kogu aeg ühed ja samad.
„No näed,” ütles kirjanik, „see ongi ilmne märk, et 9/11 on kultuuris juba ära olnud! Ainult see saab põhjendada nii halli ja koleda teksti nomineerimist.” Ja nimetas nominentide nimekirjast paar autorit, keda ma ei hakka ära tooma.
„Nii halba ja igavat teksti ei saaks isegi siis tõsiselt võtta, kui paremaid raamatuid poleks. Aga on ju. Ühel aastal jäi luulepreemia koguni välja andmata, kuigi häid raamatuid oli küll.”
Ükskord jäi ka proosapreemia välja andmata. Siiamaani mõistatan, miks.
Kes jääb kulka luulepreemiast ilma, saab tartlaste Suitsu. Hea, aga mitte­tõsine luuletaja ei saa ka Suitsu, vaid talle eelistatakse halvemat, aga suitsulikku luuletajat. Ülejäänud preemiad on kas vildelikkuse, tammsaarelikkuse, liivilikkuse vms eest. Kivisildnik ei ole Liivi siiamaani saanud, kuigi lõi preemia ümber kõvasti lamenti. Preemiatesse on sisse kirjutatud epigoonlikkuse nõue. Luuletaja peab elu mõistma samamoodi nagu Liiv, seda kirjeldama samamoodi nagu Alver.

Uue aastatuhande inimene
Minul olid koolis enamasti kõik viied ja nii ma keskkooli lõpetasingi. Aga kui kõik hinded oleksid kahed olnud, poleks ka midagi teisiti. Minu CV ainus oluline seik peitub faktis: jätsin ülikooli pooleli. Vahel olen mõelnud, et tööandjale võiks otsuse kergendamiseks esitada tühja lehe ainult selle lausega – muul pole nagunii mingit tähtsust. Aga kui ainult sel on tähtsus, pole CVd mõtet üldse esitada. Tegelikult olengi kõik oma CVd välja mõelnud vastavalt ajastu soovidele. CV kirjutamist harjutati tööbüroo korraldatud koolitusel, kus õpetati valetama ja andmeid võltsima inimesi, kes ilmselgelt olid hädas konformismiga. Psühholoogid testisid konformistlikke omadusi ja kellel neid piisavalt ei ilmnenud, nende peale riigi raha ei kulutatud ja kallitele kursustele neid ei saadetud.
Olin tavaline vabakutseline sajandi­vahetuse literaat. Müüsin kursuse­materjalid kohe pärast õpingu lõppu ajalehekuulutuse kaudu maha. Diplomit ei tahtnud keegi.
Kellel haridust tõendavat dokumenti näidata ei ole, ei pääse järgmisele level’ile. Tema jaoks on game over.
On kirjanikke, kes vaikitakse aastaid maha nii kriitikute kui kulka poolt ja kes teevad sellegipoolest järjekindlalt maailmatasemel kirjandust. Kirjastaja Kivisildniku sõnul ei tõstnud näiteks eelmise aasta kulka nominatsioonid tema kirjastuse raamatute läbimüüki sentigi. Tegelikult ma neid raamatumüügi edetabeleid alati ei usu, kuna Eestis on ainult kaks raamatupoodi.
Ja on neid, kelle jaoks on game over. Mina tean ja lugeja teab nende nimesid. Võib-olla on kusagil ka kirjapandud nimekirjad, mis jagatakse kõikidele žüriide ja komisjonide liikmetele ja aastaülevaadete tegijatele või mis on neil peas. Inimene võib siin Eestis kirjutada väga hea teose, mis maha vaikitakse. Iseteadlik autor juhib oma mahavaikimisele tähelepanu. Aga teisel ja kolmandal korral ta enam ei hakka. See on väsitav, mõttetu, peaga vastu seina jooksmine. Game over ei tähenda eemaldumist üldtunnustatud keskmisest – see on hoopis teine teema –, kelle puhul kõik ohkavad: „Oli nii andekas, aga nüüd …”. Neid nimesid teavad paljud, neile tuntakse kaasa ja nad on omamoodi kultusisikud, olles paiguti osa eliidile meelepärasest subkultuurist. Mõnikord ka tänuväärne materjal kollastele ajakirjadele.
Aga kui nime ka ei nimetata, siis küllap nimi sümboliseerib midagi.
Näen vist juba 25 aastat regulaarselt õudusunenägu, kus lähen raamatupoodi, kus on täiesti tühjad riiulid, ütleme kümme nimetust. Kõik on sealjuures kuidagi ühtlaselt halli värvi, mitte värviline nagu tänapäeval.
Muidu oli 2013 tore kirjandusaasta. Ilmus palju raamatuid.
Üks luuletaja väitis, et peale aususe ei ole meile midagi jäänud.
Arvamusele on ausust täpselt sama palju vaja nagu trükivärvile südametunnistust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht