Eesti keel kõikidele erialadele

J?Valge, haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna n?k

 

 

Vana kirjakeele näiteid: Laurentius Boieruse 41-realine eestikeelne tekst

(1587 – 1595). A. Saareste arvates on sõnade morfoloogilis-süntaktiline ühendamine tekstis nõnda oskamatu ja saamatu, “et tekib mulje nagu oleks teksti koostamise ajal meie keeles veel täielik võhik eesti sõnu ritta lükkinud kellegi teise, eesti keeles ainult väheselt kodus oleva muulase või jälle võõrkeeli väga puudulikult tundva(te) eestlas(te), kes-teab vastselt avatud tõlkideseminari noor(te) õpilas(te) kaasabil”.

 

 

Ministeeriumi ja kõrgkoolide koostöö kannab vilja.

 

Eesti keele elu kõrgkoolis ja kõrgkooli elu eesti keeles on viimasel ajal meeldivalt palju tähelepanu leidnud. Nende tähelepanuosutuste hulka kuulub ka haridus- ja teadusministri poolt 8. augustil rektorite nõukogu esimehele saadetud kiri, mis sisaldab “Eesti keele väljendusõpetuse ainekava” ja soovitust seda kõikides kõrgkoolides kõikidel erialadel kasutada. 

On loogiline, et võimalik ja igati soovitav põhiseaduse muudatus, mis eesti keele säilitamise ülesande selgelt esile toob, vajab praktiliste sammude astumist. Kõrgharitud spetsialistide korraliku eesti keele oskuse tagamine ei ole nende sammude hulgas kaugeltki viimasel kohal. Üldisemate põhjustena võib veel nimetada, et eesti keele kõrgkooliõppe vajadusest on räägitud ja kirjutatud juba aastakümneid, keelestrateegias püstitatud ülesanded vajavad täitmist ning üleilmastumisega seotud ingliskeelestumine haridus- ja teaduselus vajab vastukaalu.

 

Kõrgkooli pürgija keeleoskus jätab soovida

 

Hulk põhjusi on aga seotud ka eestikeelse üldhariduskooliga. Keelestrateegia on selle olukorda kirjeldades diplomaatiliselt tõdenud: “eestikeelse üldhariduskooli lõpetajate kirjakeeleoskus vajab parandamist.” Esmakursuslaste eesti keele taset iseloomustavad mõned näited sel kevadel Tartu ülikoolis enne õigekeelsuskursust  eri osakondade 124 üliõpilasele korraldatud diagnoostööst: 110 veaohtliku kohaga etteütluses tegi parim 7, halvim 59 viga, 11 üliõpilast eksis vähem kui  15 ja 8 rohkem kui 50 korda. Viletsat sõnavaratundmist iseloomustavad ette antud sõnadega põdur, vaagima, küün, meede, käitlema, esildis, möönma moodustatud laused: Õnneks oli eit veel üsna põdur ja sai puude sisse tassimisega ise hakkama. Vagunid tuli kiiresti üksteise küljest lahti vaagida. Pean täna küüned ära lõikama. Selle meede ostsin turult just enne ärasõitu. Vanad tuttavad käitlesid kohtudes sõbralikult. Erkki Noole esildis kümnevõistlusel oli põnev. Esildisel olid suured punased õunad. Ma möönan seda pidu, mis eile toimus. Ta tahab möönda, et me ära läheksime.

Ei usu, et pilt teistes kõrgkoolides parem on. Loomulikult leidub ka hea eesti keele oskusega üliõpilasi, kuid karta on, et nad ei moodusta enamikku. Lisaks ei puuduta kirjeldatud töö lauseõpetust ja teksti koostamist, millest kirjutise selgus ja arusaadavus otseselt sõltuvad ja milles tehakse ka kõige rohkem vigu. Kavandatav väljendusõpetuse kursus aitab loodetavasti, nagu öeldud, kõrvaldada seniseid keeleoskuse puudujääke.

 

Eesti keele arendamise strateegia teostub

 

Kõnealuse soovituse (enamaga minister kõrgkoole otseselt mõjutada ei saa) eellugu on lühidalt järgmine: valitsuse poolt heaks kiidetud “Eesti keele arendamise strateegia (2004 – 2010)” seab muu hulgas eesmärgiks “tagada kõrgkoolilõpetajate eesti keele oskuse kõrge tase” ja näeb selle saavutamise vahendina ette “võtta kõikidesse õppekavadesse erialase eesti keele õpe”. Nii selle ülesande kui teiste ülesannete täitmiseks kavandas prorektoritest, keelespetsialistidest ja HTMi ametnikest koosnev töörühm meetmed ning esitas need möödunud aasta lõpul haridus- ja teadusministrile, kes need üldjoontes heaks kiitis. Kirjeldatava ainekava koostamine ja selle ellurakendamine on üks töörühma soovitatud sammudest.

Ainekava koostamisest võttis osa sama töörühm, kuhu kutsuti ka uusi liikmeid. Lõppversiooni koostasid Mati Erelt ja Reet Kasik (Tartu ülikool), Tiiu Erelt (Eesti Keele Instituut) ja Reili Argus (Tallinna ülikool).

Väljendusõpetuse kursuse läbimine peab aitama kaasa sellele, et üliõpilased omandaksid eestikeelse magistriõppe lõpuks järgmised oskused: “oskab koostada ülesehituselt loogilisi, stiililt sobivaid ja keelelt korrektseid eriala- ja tarbetekste; tunneb ja oskab kasutada keelehooldeallikaid; valdab terminiloome põhialuseid ja oma eriala terminoloogiat; oskab koostada suulisi ettekandeid ning valdab nende esitamise tehnikat.”

2-ainepunktisena kavandatud seminarivormis kursus (40 tundi seminare) oleks kohustuslik kõigile tulevastele õpetajatele, teised üliõpilased võivad valida: kas käia seminarides ja lõpetada arvestusega või omandada vajalikud teadmised ise ning sooritada kursuse lõpus eksam. Arvestusel on kaks praktilist ülesannet (vigase ja kohmaka erialateksti parandamine koos paranduste põhjendamisega ja mingi kindla ülesandega teksti koostamine), eksamil tuleb lisaks suuline ettekanne. Kõnealune kursus eeldab koostööd keele- ja erialaõppejõudude vahel nii seminaride läbiviimisel kui ka teadmiste kontrollil. On iseenesestmõistetav, et tegemist on põhiõppekavaga, mille iga kõrgkool võib oma spetsiifikale ja vajadustele vastavaks kohendada. Loomulikult tingimusel, et saavutatakse eespool nimetatud pädevusnõuetele vastav eesti keele oskus.

Ainekava koosneb kümnest pikema selgitusega punktist, siinkohal on võimalik esitada vaid pealkirjad: tekst ja selle vormilised tunnused, lauseosade grammatiline vormistamine, sõnajärg, lausete ühendamine, tarbetekst ja selle keelelised tunnused, ametikirjad, teadustekst ja selle osad, üld- ja erialakeele vahekord, keelehooldeallikad ja nende kasutamine, suulise väljenduse eripära.

Nagu näha – ja ainekava täistekstist paistab see veel paremini välja –, ei ole tegemist gümnaasiumis õpetatu üleõpetamisega, vaid uute, elus vajalike keeleteadmiste andmisega. See ei välista loomulikult püüdlusi kõrvaldada seminaride käigus lünki ka varasemates kohustuslikes keeleteadmistes. Ainekavas on toodud ka kohustusliku ja abistava kirjanduse loetelu ning sellel on keelekasutajale lausa omaette väärtus.

 

 

Spetsialistide keeleoskus toetab üldhariduslikku keeleõpet

 

Kirjeldatud ainekava puhul on tegemist vähemalt nelja soodustava asjaolu kokkusattumisega:

• nii kõrgkoolid (6 avalik-õiguslikku kõrgkooli), eesti keele spetsialistid kui ka haridus- ja teadusministeerium tundsid eesti keele kõrgkooliõppe alustamise vajadust ja ajasid koos ühte asja;

• ainekava ja selle rakendamiseks vajalike õpikute lähestikku valmimine (põhiõpik ilmub tuleva aasta alul, kaks ainet põhjalikumalt käsitlevat lisaõpikut-käsiraamatut, üks lause, teine teksti kohta, valmivad lähiajal);

• on olemas positiivne kogemus nii õpetusest enesest kui aine staatusest kõrgkoolis (Tartu ülikool kuulutas aine juba enne kõnealuse ainekava valmimist kõikidel erialadel kohustuslikuks);

• eesti keele väljendusõpetuse seminarid on (loomulikult) kooskõlas teiste sammudega, mida kavatsetakse tulevaste kõrgharitud spetsialistide eesti keele oskuse parandamiseks ette võtta: õiguslikud meetmed, mis stimuleeriksid kõrgharitud spetsialistide head eesti keele oskust; võõrkeelsete teadustööde (bakalaureusetöödest kuni doktoriväitekirjadeni) kohustuslike eestikeelsete kokkuvõtete nõue; 1-ainepunktise terminoloogiakursuse ainekava ja õppematerjalide koostamine ja vastavate seminaridega alustamine. Kaugem seos väljendusõppe kursusega on kavandataval eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmil ja koordineeritud sammudel eestikeelse oskussõnavara arendamiseks.

Kõigile tulevastele õpetajatele kohustuslik väljendusõpetuse kursus kõrgkoolis võimaldab neil lisaks oma aine õpetamisele jagada õpilastele ka eesti keele alaseid teadmisi (lootust, et eesti keele tundide arv oluliselt suureneb, ilmselt ei ole).

Lõppude lõpuks pole vahest asjatu seegi lootus, et kõrgkoolide tähelepanu eesti keele oskusele stimuleerib eesti keele riigieksami arendamist, mis omakorda aitab kaasa mitmekesistes keelekasutusolukordades vajaliku eesti keele õppe edendamisele üldhariduskoolis.