Edasi paradiisi, südame väel

Arno Oja

Tõnu Õnnepalu, Mandala. Kujundanud Britt Urbla Keller, korrektuuri lugenud Katre Koit. Varrak, 2012. 244 lk. „Kirjanik kirjutab praeguse aja lugu. Ning aja lugu kordub meie peas ja jääbki korduma,” kuulutas Tõnu Õnnepalu juba viis aastat tagasi raadio Ööülikoolis ajaloo korduvusest rääkides. Tema enda järgnenud luulekogu „Kevad ja suvi ja ...” ning pihtimuslik kiriromaan „Paradiis” (mõlemad 2009) näitavad, et Õnnepalu ongi dokumentaalkirjanik, kes kirjutab aega. Seejuures ei maksa unustada ühes tema essees sõnastatud tõdemust: „Oma inimlikke hädasid me kutsume ajaks” („Ainus armastus”, Tallinn 2011, lk 332). „Paradiisi” minategelase pani liikuma armastus, aga tunnete tagapõhjal varitsesid tüdimus ja muutuste hirmuga segatud kuldaja-ihalus, mis kirjanikule ongi toosama ajaloo korduvus. Uute (aja)kogemuste otsinguil oma saareparadiisi maha jätnud sõnameister Õnnepalu lahkus sisemaa metsade rüppe ja kirjutas „Mandala”, mis esmapilgul mõjub kroonikastiilis veniva kassiraamatuna. Kuid siinsed kassid ei sarnane ühegi viimase aastasaja eesti kirjandusest tuntud nurrumootoriga, ei Mati Undi kollase kassi ega Astrid Reinla krooksjalgadega. Pigem võinuksid nad kuuluda Nina Berberova (1901–1993) dokumentaalteoses „Kassi hing” (e k 2007) kujutatud Jäneda parunessi Maria Budbergi kaaskonda ja ilmestada vaadeldava romaani autori keskaja-ihalust.

Ent õigupoolest pole Tõnu Õnnepalu kirjutanud kassiraamatut ega ka romaani. Teose pealkiri vastab sisule ning „Mandala” ongi sõnadest vormitud mandala, täiuslikkuse ja kaduvuse sümbol, mille loomise geomeetrilist fragmenti näeme raamatu ümbrispaberil. Tantristliku budismi kosmoloogias tähistab see sümbol aja ringi, milles iga ühik on eelmisest määratud ja määrab ise ära järgmise. Selle raamatu ilmumise aegu Jürgen Roostele antud intervjuus (Maaleht 13. IX) kinnitab Õnnepalu ise ka igat laadi elujuhtumite ja unistuste kuulumist oma mandalasse. Mõnele on see huvitav kui aja lugu, mõnele romaanihuvilisele ehk vähe mänguline ja igav. Kuid pühendunute meelest hõlmab mõiste „mandala” ka südame väge ning selsinatsel väel on ellu kutsutud kõik selle raamatu tegelased ja olukorrad.

Aga kõik algab neist kahest emasest mustast kassist, kelle raamatu Kirjanik koos Kollase majaga kaasa sai ja kes sugugi ei meenuta Madame d’Auloy valget kassikest, keda Õnnepalu tunneb samanimelise haldjaraamatu tõlkimise ajast (2005).

Väike Mamma näitab keelt

Need kassid hindavad rohkem vaimseid väärtusi (lk10) ja dokumenteerivad omatahtsi oma peremehe elu, kuna neil endilgi on õigus eluloole. „Fantaasial ja väljamõeldisel ärgu olgu me jutustuses kohta,” (lk 75), kinnitavad nad resoluutselt.

Nagu ikka, elas kunagi Emakass, kellest omaaegses kolhoosilaudas tuli ilmale nüüdne Väike Mamma, õige nimega Rulli. Alalõpmata käib tal roosa keeleots suust välja, ka ilma ja inimesi kommenteerides. Ja Väike Mamma on ta sellepärast, et peagi tõi ta ühe suvise pulmaöö järel ilmale kena tütarkassi, kes sai ajakohase nime Krasavitsa ja oli varsti emast suurem. Ajapikku mugandus ka ta nimi ning Krasavitsa (iludus, venepäraselt) jäi lihtsalt Sihvkaks. Pigem küll tumeda päevalilleseemne kui Jaan Rannapi Agu Sihvka järgi.

Peagi jõuab kasside ajaraamat sinnamaale, kus lehmapiima asendab poest saadav kiisueine ja lehmi endid raha. Et isakassid elavad lähedases mõisas, seda teadsid nad varemgi. Sealt tuli nende juurde Kriimu, sealseks isandaks läks Sihvka vend Triibu. Järjele aitasid nad pangalaenu saanud härra ja proua N., kes restaureerisid mõisa. Ent Väike Mamma näitab endiselt keelt, ka Kirjaniku suviti maale tulevale vennapojale Joosepile (kellele õigupoolest ongi pühendatud raamatu avapeatükk) ja selle väikesele Vennale, kellel muud nime ei ole.

Vahepeal õpetab ta jälle oma lastele (neid ikka jätkub!) elutarkust ja jälgib mängu, kuid kogu kassipere suurim rõõm oli Joosepi ja Venna harva maal nähtav ema. Sest ta punus takunöörist loomi ja pani neile nööbid silmadeks. Mõnikord sai keegi kassidestki nööre käpata, ent kas neil lubati ka oma kassimandalat kokku lükkida, seda raamatu autor ei ütle. Aga võimaldab arvata, sest kassid ei kao neilt lehekülgedelt kuhugi!

Kirjanik ja aednik

Kirjanikku valdab raamatu keskpaiku teeleasumise õnnis tunne. Omaenda sõnutsi on ta uude kohta armunud. Samasugune taasasustamise rõõm valdab ka loendamatuid projekte ellu viivat mõisarahvast.

„See oli kirjaniku elu ilus varasügis, hilissuvi,” ütleb autor omaelulooliselt (lk 102), istudes mõisa (Esna mõis?) klaasverandal. Ta küll kirjutab, aga kirjutab mõtteid (lk 110), kavatsemata neist raamatut teha. Mis õhtul kirjutatud, selle ta hommikuks unustab. Olemasolevad raamatudki on ta enamasti enda juurest pagendanud: mõni rändab Siberiks ristitud pööningule, mõnda hoitakse Tobolskiks kutsutaval vaheriiulil. Kohanimevalik näitab (viimase Vene tsaari Nikolai II viimne asumispaik), et kirjanik, kes on „ikka ja jälle otsinud seda tõelist elu” (lk 105), suhtub kirjandusse ja raamatuisse endistviisi austusega. Kuigi iseenda loomingu suhtes kuulutab ta oma elu valvavatele kassidele: „Olen täiesti unustatud. Uus põlvkond ei loe mind enam” (lk 181).

Kirjanik ihkaks olla kunagise mõisa kärneri sarnane aednik ning rajab endale koguni kaks aeda: ühe vana mõisa triiphoone varemeile (nii-öelda Mungaaed) ja teise Kollase maja piirdemüürile. Viimase juurde kuulub ka eriline vaikuse kuulamise post. Kevaditi saabub sinnamaile Silja, kaasas „vähemalt üks kooliklassitäis” (lk 130) tõelist elu. Korra võtab kirjanik ette ka vaimse teekonna India mägedesse. Ometi läheb hiljem täide tarkade kasside elutarkus: „ära sõida Indiasse, varsti tuleb India ise siia sinu juurde” (lk 117). Ja tuligi. Koos oma vana õpetajaga, keda kirjanik ta vaimuannete tõttu lihtsalt Rongaks nimetab, ilmub äkki mõisamaile grupp Tiibeti piiri lähedalt Ladakhi mägedes asuvast kloostrist pärit mungaõpilasi. Üheskoos loovad nad ehtsa tiibeti liivamandala, mis pärast pühitsemist jõevette laiali puistatakse. Kirjanikule tähendab see püha sõnumit Inimeste maalt, õnne valemit. Kuid ta enda mandala pole veel valmis.

Vee kannatlikkus ja õnne valem

Omaenda õnne valemi jälil suunab Õnnepalu kirjaniku koos kassidega taas saareparadiisi, kust ta kunagi lahkus. Ent see pole pelk „tagasipöördumise sündmus”, millest räägib Michel Foucault oma „Diskursuse korras”. Nüüd on kirjanik elektrita Kärbse majas elav metsavaht, kes päikese jõul ja südame väega leiabki oma õnne valemi – kirjutada, aga siis kustutada. Siin, vee ääres, ei liigu ta mitte tagasi, vaid edasi paradiisi.

Tõnu Õnnepalu sõnamandala sai valmis. Juubelimandala, sest hiljaaegu tähistas kirjanik oma elu esimest juubelit. Selle pühitsesid sisse ammust aega kannatlik ja janu kustutav vesi, sama kannatlikud rannakivid ja kassid. Lootuses, et vee kannatlikkus suudab saareparadiisis metsavahi taas kirjanikuna lugeja ette meelitada, lisan siinkohal juubilari mandalale oma tervitava „mjäu”! Mandalat ümber jutustada ei saa ja kirjaniku mõtteid ei suuda arvustajagi lugeda.