Diskursuseühiskond kui pulp

Peeter Helme, Berliini vaba ülikooli ajaloo- ja usuteaduse magistrant

Kas kuskil tegutseb võlur, kes röövib sõnadelt nende tähenduse? Me elame diskursuseühiskonnas: kõike öeldut, kirjutatut, maalitut, filmilindile võetut või arvutisse programmeeritut käsitletakse kui teksti. Kui teksti, mis elab, pulbitseb ja kõneleb kõneleb iseendast iseendaga.

?Die Sprache spricht?, ütles Martin Heidegger, ?keel kõneleb?. Veidi vabamas tõlkes ? ?kõne kõneleb?. Nõnda kõneleb näiteks nii Umberto Eco kui Tõnu Õnnepalu raamatuteks vormitud kõne juba kord kõneldust, kord kirjutatust. ?Intertekstuaalsus? on tänapäeva märksõna; taotlus leida midagi ajal, mil pole midagi; ajal, mille nimigi tähendab vaid ?pärast moodsat?.

Intertekstuaalsus on madu, mis siugleb läbi raamatute, vonkleb ajalehekülgedel ja roomab piki kinolina, muundub siis äkki aga ämblikuks ja seob kõige erinevamate meediumide kõige erinevamad teosed üheks suureks võrguks, mille iga niit heliseb puudutamisel sama tooni, sama nooti, sama kõrgust.

Ja kleebib siis teda puudutanu võrgu külge kinni. Vabanemiskatsel rabeleb ohver üha rohkem võrku, kuni on iseenda ettekujutuses sündinud ämbliku tahtetu vang…

Kas tõesti nii? Kas intertekstuaalsus on tõepoolest mingi kuju muutev deemon, kes meelitab meid kõigepealt maona pattu tegema, et seejärel ämblikuna ahistada? Ja tappa? Kas tõesti? Intellektuaalsus on ju iseenesest terviklikkuse taotlus, teadmine ilma terviklikkuseta on aga seosetu jamps. Ja ometigi…

Iga laps teab, et oleme arenenud aja jooksul, mitte loodud kuuendal päeval. Piiblilugu võib võtta vaid sümbolina, mis ütleb meile ka teadusmaailma poolt tunnustatud tõde, et inimese tekkimise hetkeks oli maailm laias laastus selline, nagu ta täna on: looma- ja taimeriik üldjoontes nagu täna, mandrilaamad enam-vähem praeguses asendis, vaid kliima muutus, ent see asjaolu ise on püsinud tänaseni muutumatuna.

Niisiis inimene arenes, õppis tundma oma ümbrust, õppis õppima ja õppimise kaudu valitsema keskkonda ja iseennast. Inimene õppis ka looma. Küll piiratud, pigem loodust järele aimava, oma teadmiste ning tunnetuse tumedaid ääri pimesi kobava vanakreeka τέχνη kui absoluutsest loojaisikust lähtuva modernistliku kunsti mõttes, kuid siiski…

Inimene õppis maailma kujundama oma käe järgi, õppis maailma korrastama ja seletama. Inimene õppis siduma maailma tervikuks, terviklikuks looks, tekstiks. Küll tajuti korrastava alge olemasolu ka väljaspool inimese poolt mõjutatava ala piire, küll omistati tekstile jumalikku algupära või inspiratsiooni, kuid aja jooksul sugenes käsitlus kultuurist kui inimese loodud tekstikogumist, Jumal nihkus tagaplaanile. Valgustusajaks oli temast paljude intellektuaalide jaoks juba saanud omamoodi deus otiosus ? puhkav jumal, kes on maailma loonud, enam selle kulgu aga ei sekku.

XVIII sajandi kultuurielu tipneski ilmaliku ideaaliga Lääne kultuurist kui la républiqe des lettres?ist ? omalaadsest meediarevolutsioonist, mis on tänaseks päevaks teostunud hoopis teistsugusel kujul. Nimelt ei ole täna selle ideaali kandjad mitte valgustusajastu hommes de lettres?id, vaid tavalised Interneti-kasutajad, kelle intellektuaalsete huvide diapasoon on ääretult lai. Sellest tulenevalt ei ole ka loodava tekstivõrgu, semiosfääri sisu piiratud mitte üksnes valgustusliku intellektuaalsusega, vaid sisaldab endas kõike inimlikku nii heas kui halvas. Ning omakorda sellest tulenevalt on meid ümbritsev diskursus vaid näiliselt süstemaatiline, vaid näiliselt korrapäraselt kootud võrk.

Selle iluvea kõrval on oluline hoopis üks tunnus, mis on la républiqe des lettres?ile ja web community?le ühine ? mõlema tekstiloomismehhanism põhineb juba olemas tekstidel. Selle fakti tõeline tähtsus saab selgeks, kui küsida: milline tekst on nii uue kui vana diskursuseühiskonna aluseks?

Vahest kõige üldsõnalisem vastus on see, mis annab edasi diskursuseühiskonda kõige paremini iseloomustava hoiaku: see põhineb ilmalikul tekstil.

Kui valgustusajastu oli veel dialoogis Jumalaga, siis tänane diskursuseühiskond tegeleb hoopis inimlikumate probleemidega. Põhimõtteliselt võibki seda teemaderingi iseloomustada kui tekstidega tekstist tekstis. Luuakse uusi tekste varasematest tekstidest suure metateksti ehk maailma sees. Postmodernne maailm on igiliikur, mis arvab olemasolevast uute kombinatsioonide segamisega loovat kvalitatiivselt uut. Nõnda on tänapäeval kõrges hinnas näiteks lähenemine Tammsaarele Derrida teooria valguses või kirjandusteosed, mis tegelevad ainult teiste kirjandusteostega (nt Kadri Kõusaare ?vre).

See kõik oleks omal kohal, kui see diskursusemasinavärk ei esitaks üüratut absoluutsustaotlust, millesarnast maailma ajalugu varasemast ajast ei tunne. Selle absoluutsustaotluse nimi on inimene ? käsitlus maailmast kui (ilmalikust) metatekstist on tegelikult ju käsitlus maailmast kui inimese poolt inimese jaoks loodud plastiliinikämbust, mida iga järeltulev põlvkond ümber mätsib, ilma ise midagi lisamata. Pigem võtab praegune täistuuridel maailma kultuuriline ja keeleline nivelleerumine maailmast pidevalt midagi ära. See on maailma mitte ainult alandav, vaid ka ahendav käsitlus.

Mitte kõik pole tekst, mida loeme. ?Me ei tohi endale ette kujutada, et maailm pöörab meie poole oma loetava näo, mille me lihtsalt lahti mõtestama peame,? ütleb Michel Foucault ?Korra diskursuses? ? maailm ei ole tekst selle sõna igapäevases tähenduses. Looduses vaid tõlgitavate sümbolite või märkide märkamine taandab maailma keerukuse. Religioossetes tekstides vaid inimvaimu põneva avaldumise avastamine teeb seda sama. Kuhu jääb maailma (ja siit tulenevalt ka inimese) sellise kohtlemise kõrval otsiv vaim, kes per se ootab maailmalt mitmetahulisust, otsib varjatut, tunnistab saladuste olemasolu ega kipu kõike, ja tõesti absoluutselt kõike lihtlabaselt tekstiks ? inimlikuks, regenereeritavaks, kopeeritavaks, aga seetõttu ka põletatavaks, unustatavaks ? nimetamast?

Samas on nii lihtne näha kõiges tõepoolest teksti ? rahulikku, elutut infokandjat, kes meelsasti jagab meiega oma saladusi. See on mitte ainult rahustav, vaid ka äärmiselt valgustuslik, näidates, et maailm on lõpuks ometi seletatav. Muidugi, teadlased ja teoreetikud konstrueerivad keerulisi seostesüsteeme, mis on tavainimesele arusaamatud; nii elus kui eluta looduses kohatakse arusaamatut, on kahtlusi füüsikareeglite paikapidavuses ? aga see kõik on pigem väike närvikõdi, mõeldud lugejate (s.t ka kino- või näitusekülastajate) huvi ülevalhoidmiseks.

Kogu selle näilise sagimise taga peitub aga külm ja karge kõrbevalgus, mis valgub tasapisi, soojalt ja sõbralikult särades meie üle ? nivelleeriv, ükskõikne, ajatu. Seda valgust võiks nimetada ka mõttelaiskuseks või maailmalt tähenduste äravõtmiseks. Ursula K. Le Guini raamatus ?Kaugeim kallas? ähvardab muinasjutulist Meremaad hukk, sest tegutsemas on võimas võlur, kes hävitab maailma, röövides mõisteid. Inimesed ei suuda enam meenutada ega nimetada paljusid sõnu ning seetõttu kaovad ka nende oskused ja soov tegeleda tervete eluvaldkondadega, neil pole enam tähendust. Seesama on ka diskursuseühiskonna oht: maailma kuulutamine pelgalt andmepangaks on tähendusvälju ja nüansse hävitav nägemus, mis tahab taandada maailma ühele paljudest arusaamiskihtidest, see on inimliku piiratuse tõstmine absoluudiks.

Mitmetes valdkondades on see täna juba tuntav reaalsus ? kui palju me kohtame tänastes meediumides kompetentseid religiooni, filosoofia või ka näiteks looduse käsitlusi? Kes valdab veel neid sõnu, kes teab veel aias kasvavate lillede nimesid näiteks? Ning selle Ernst Jüngeri poolt nomose hävitamiseks (die Nomos-Vernichtung) ristitud nähtuse tagajärjeks on võimetus mitte ainult kõnelda tervetest eluvaldkondadest, vaid ka tunda: tunda end osana kodumaast, isamaast näiteks. Kui aga need sõnad ise on paremal juhul tuttavad mõnest laulust, ent looduses (st kodumaal, isamaal) ringi käies ei osata enamasti nimetada suurt osa taimestikust või pinnavormidest, siis millisest identiteedist saab veel rääkida? Mis mõte on sellisel juhul intellektuaalsel mängul mingis metatekstis?

See on ju lihtsalt meelelahutus, millel rangelt võttes pole enam intellektuaalsusegagi midagi ühist. Diskursus, mis tegeleb ainult iseendaga, pole samuti tegelikult intellektuaalne, sest ta ei taotlegi midagi uuemat, paremat, huvitavamat. Kui aga kogu maailm püütakse siduda üheks diskursuseks (muidugi selgitusega, et selle sees on teisi, väikeseid diskursusi), siis on tegu kollektiivse nartsissismiga, mis ei tohiks tunda imestust selle üle, miks pole ikka veel ilmunud mantlipärijat postmodernismile. Postmodernismi mantlipärija on nimelt Surm.

Maailma diskursuseks nivelleeriva ühiskonna saatuseks on vaimne nürimeelsus, mis väljendub näiteks selleski, kui lühike on kunstiteoste eluiga. Kui Andy Warhol sai veel rääkida viieteistkümnest kuulsuseminutist, siis tänapäeval on tõelähedasem rääkida viieteistkümnest sekundist. Kes mäletab täna Kaur Kenderi romaane? 90ndate suurmeistri nimi on täna inimeste huulil ainult tänu tema ühiskonna pealiinist kõrvalekalduvatele  artiklitele rahvuspoliitikast, ?Iseseisvuspäevaga? seostatakse aga üht Ameerika filmi…

Ja nii ongi maailmavõrk, kõige seotus kõigega kirju tekk, mille erinevaid osi on võimalik eristada vaid väga, väga lähedalt vaadates ? eemalt silmitsedes ei eristu erinevad kunstiteosed, mõttesuunad ja ideerajatised üksteisest karvavõrdki. Kõik on ühtlane, lõbusasti tasakesi kõdunev mass ? pulp selle sõna filmi- ja kirjandusilmas tuntud tähenduses.