Bränd on aus värk

Armin Kõomägi: „Lülita maailm välja ja perse ongi majas.“

PEETER SAUTER

Armin Kõomäge ma elus trehvanud pole. Lugenudki olen pisteliselt. Aga saatsin talle meili ja vastus tuli, hoolimata kesköisest tunnist, minutitega.

Ühest su intervjuust lugesin huvitavat motiivi, et mõni sell võib olla äris igati õigete mõtetega ja rääkida õiget juttu, aga asjad tal millegipärast ei laabu. Ja nii jääbki. Kas selles on midagi üldisemat? Kas me oleme kuidagi sünnipäraselt determineeritud ja selle vastu pole mõtet eriti võidelda? Ka romaani „Lui Vutoon“ peategelane on üsna ühene, ei muutu ega arene.

Armin Kõomägi: Sattusin kunagi Oslo lennujaamas kokku Mati Alaveriga ja tema uskus, et geenitest ütleb väga palju ära, millisteks spordialadeks on inimesel väljavaateid. Et pole mõtet hakata suusatajaks, kui sinu näitajad seda ei toeta. Kes teab, võib-olla avastatakse peagi ka kunstniku geen ja ettevõtja geen, miks mitte riigiametniku geen. Äkki inimkond jõuab kunagi selleni, et sünnitusmajast tulles on lapse vanematel enam-vähem teada, milleks nende võsuke tulevikus võimeline on. Loodetavasti jääb julgematel ise valida, kas minna õnnestumise teed või pöörata kahtlasele rajale, mis testi järgi tõotab küll ebaedu, ent mine tea, ehk ka seiklusi.

Aga meie Lui oli ilma geenitesti abitagi kuidagi aru saanud, et tema koht on kõrvalistmel, et juhivad teised. Õigemini, on juba ära juhtinud.

Üks „Lui Vutooni“ vastuolu on, et autor on teinud palju tööd mitmete poekettide käimatõmbamiseks ja eri brändide maaletoomiseks, kuid on nüüd üsna irooniline paljude (kultus)brändide suhtes, olles ise ilmselt nende tarbija. Kas sel võib olla ka mingit mõju ärisuhetele? Raske on ette kujutada, et võiks minna juttu ajama turundajaga, kes vahendab brändi, mida romaanis mõnitatakse.

Ma ei arva, et romaaniga üldse kedagi või midagi mõnitatakse. Lui justkui naeraks põllule ehitatud keskklassi kloonitud eramute üle, kuid tunnistab endale ikkagi, et selline keskpärane elu ongi hea ja lihtne. Ta vahetaks iga kell oma üksiklase vaevad turvalise ja ettemääratud saatuse vastu.

Brändid on ju tegelikult vajalikud. Neil on funktsioon ja neil on lugu. See aitab meil aina kuhjuvas asjade maailmas orienteeruda. Brändindus ei ole minu meelest kuidagi kahetsusväärne. Bränd on aus värk. Kui sulle tuleb vastu kaks kampsunis inimest, kellest ühe rinnal ilutseb suur Armani logo ja teisel mitte kui midagi, siis selle esimesega on meil kõik selge, aga mida see teine endast kujutab, jääb saladuseks.

Mind ennast turundus enamasti ei sega. Reklaamid ajavad mind naerma, eriti halvad. Mis mind inimesena häirib, on meie ühekülgne kasvuusk, see, kuidas me keeldume aru saamast, et kusagil on tasakaalupunkt, mida ületada pole mõistlik. See, kuidas me peame ennast maa valitsejaks, käitudes samal ajal mitte selle peremehe, vaid vägistajana. Meid on liiga palju. Just see „liiga palju“ on selle romaani üks käivitajatest, mitte otseselt turundus või brändid.

Milan Kunderale tundus kergus talumatu, aga irooniat armastab temagi. „Lui Vutoon“ kultiveerib kerget ja muretut ellusuhtumist. Kas see, et jutlustatakse kergust, muretust ja järelemõtlematust (justkui maailmalõpu eel), on iroonia või siiras hoiak?

Väga võimalik, et kui keegi meist peaks sattuma planeedile Maa vahetult pärast inimeste äkilist kadumist sellelt, siis kogu taristu ja kõik need igapäevaeluks justkui tarvilikud asjad, mis jäävad hüljatud taevakehale haigutama, kiirgavadki endast „kergust, muretust ja järelemõtlematust“. Ent niipea, kui inimesed pildile tagasi panna, taastab kõik see pahn kohe oma olulisuse ja irooniaks pole kellelgi ilmselt mahtigi.

Lugedes tundus mulle, et raamatu põhisisu on kirjutaja pöörane mängutuju ja kirjutamisisu, keele- ja mõttemängud. Ja tekst voolab hästi. Enamasti ilma pika trennita nii ludinal kirjutama ei kukuta. Teksti jooksma saamine tahab tavaliselt harjutamist.

Ma alustasin kirjutamisega aastal 2003. 12 aastat trenni …

Oletan, et muu töö kõrvalt?

Ettevõtlus ei ole klassikalises mõttes töö, et ärkad üles, pesed hambad, sead lipsu otseks ja sukeldud kaheksaks tunniks mingisse masinavärki. See on pigem eluviis, mis sisaldab muu hulgas ka töö elemente. Kui äridega päris puusse ei pane, on kindlasti võimalik leida aega ka hobideks.

Kas tuttav jaekaubandus-turundusvaldkond on teemana saanud punkti ja edasi tuleks liikuda mujale? Või annab sealt võtta lõputult ilukirjandusainest ja on tahtmine seda kasutada?

Arvatavasti saab kõigest lõpmatult jahvatada. On siiski tunne, et mulle mõjuks hästi võtta veidi pikem paus kirjutamises. Tajun, et järjest tulistades kipun toru harjumusest ühes suunas hoidma. Aga kui sa mu novelle loed (kas või viimasest „Minu Mustamäe“ kogust), siis näed, et jaekirjandus ei ole ainus, mis mu tähelepanu on köitnud.

„Lui Vutoon“ põhineb mõttelisel trikil, et kogu inimkond ühe persooni ümbert kaob. See välistab suhted ja dialoogid, autor võtab endale keerulise ülesande. Kas kinnisidee järgimine viskas ka ära ja muutus koormavaks? Või oli see hästi töötav mudel?

Suhted ei ole kirjanduses minu tugevaim külg. Kujutada elu ette ja mõelda nagu Lui ei olnud keeruline. Mulle väga meeldib üksi olla. Võib-olla ka seetõttu, et seda ei saa endale pidevalt lubada, et see on paras luksus. Mul on tunne, et Lui oli samuti enne suurt kadumist selline omaette hoidev tüüp, kes sai täitsa okeilt hakkama seni, kuni kusagil olid ema ja mõned sõbrad, ja tsivilisatsioon tiksus nagu viimseni üles keeratud kell. Aga niipea kui see taust kadus, tekkis ka temal paanika. See on lihtne urbanistlik paradoks: longid mööda linna, klapid peas, omas elemendis, aga sa saad seda teha muretu ükskõikse rahuga vaid seni, kuni teised kõik taustal sebivad, kuni korstnad tossavad ja autod tuututavad. Lülita maailm välja ja perse ongi majas, ükskõik kui kõva erak sa ka ei ole.

See vastus justkui viitaks, et Lui karakter on sulle lähedane. Lugedes ma seda ei arvanud. Kas on nii?

Mitte eriti tegelikult. Ma ise elan endiselt illusioonis, et istun juhiistmel. Isiksustena oleme Luiga üsna erinevad, kuid kusagilt kindlasti mu hääl kostub, rohkem vahest raamatu lõpupoole.

Kogu romaan on üsna filmilik, visuaalne. Kas loodad, et sellest tehakse film? Või aitad ise teha?

Huvi on tuntud. Eks aeg näitab.

PS Saatsin Kõomäele artiklikese vaadata, et kas panin puusse. Lisan siia vastuse: „Aitüma, täitsa huvitav oli lugeda sinu nägemust ja muljeid.

See korea tüdruku koht, kus ütled, et ta tuleb kohale ja lastakse maha, ei olnud mul kirjutades nii üheselt selge. Kaks viimast peatükki peavad jätma lahtiseks küsimuse, kellega Lui lõunasse reisib. On see kummist Kim või korea Kim. Kindel on vaid, et vaikitakse ja naisel on üks jalg. See võib vabalt olla korea tüdruk, kelle põlve Lui läbi laskis.

Jõulupeatükk lõppeb ju nii: „Aeg-ajalt ta seisatab, et tõsta pea ja mõõta pika hindava pilguga oma sihtmärki. Teen sedasama läbi optilise sihiku. Ta võtab prillid eest ja uurib neid korraks vastu valgust. Ta ei ole kole. Ka mitte hirmuäratav ega mingilgi moel eemaletõukav. Päris kena tütarlaps. Aga mitte nii ilus kui Kim. Kuigi teatud mõttes on ta Kimist täiuslikum. Ta tuleb oma kahel jalal. Ise. Mul hakkab Kimist kahju.

Langetan sihiku ta näo kohalt ja sõidan sellega mööda paksu kasukat allapoole. Peatun paremal põlvel. Neelatan. Päästik ootab. Valmis nagu ei kunagi varem“.“