Biobibliograaf põline rikas

Arne Merilai

Sirje Kiini pikaajalise uurimuse tulemus on hästi ajastatud, kuna näitab vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu.Möödunud kirjandusaastake – viivuke sajandis – oli õige meeltülendav, et päris patt oleks kurta. Kõrvuti mitme proosaluulelise algupärandiga sain kõige ärgitavama elamuse ometi metakirjanduse vallast (kui sulgudesse jätta omaenese vaimsed seiklused seoses Uku Masingu juubeliga). Sirje Kiini valgustav vabadussammas eesti luule vaaremale tegi südame soojaks, ehkki vahel ka silmad kirjuks, ning erialaline uhkustunne tõstis pead. Vaid  vähesed valitud mõistavad, kui hõlmav ja ränk protsess on ühe põhjapaneva monograafia kirjutamine, võrreldav vahest epopöaga romaanižanris. Aga Underi-piibel on koostajale teatavasti juba teine klassikaline monument Kersti Merilaasi elu- ja loominguportree järel (1989). Kuldaväärt naine – viljakas (mis „üksi osutub tõeks”), empaatiline ja usaldusväärne, mõneti ehk ülevoolav, ent tarviliselt kriitiline ja tublisti detailitruu.  Mammutteos koondub poetessi kolme loominguloolise keskme ümber.

Esmalt muidugi Siuru periood nooreestluse jätkuna, kus Under süüdimatul õhinal osales „rahva aistilise tundejõu” uusromantilisel vabastamisel. Seejärel „Tarapita”-järgsete iseseisvusaastate keskseks lüürikuks ja lüroeepikuks kujunemine, kui küpsenud autor tõusis euroopaliku kultuurrahva kõrgluule tasemele. Viimaks aga rahutu pagulaspõli, mil luuletajast kujunes  me „rahvustraagikat ületava elujõu” kultuslik sümbol ja Nobeli-hotelli ootesaali püsielanik. Kolm sisukontsentrit on omakorda esitatud kahel tasandil. Esimeses osas on kirjeldatud fakti-, viite- ja tsitaadirohkelt poetessi rikast elu- ja loomingulugu. Teises vaadeldud mitmetasandiliselt teoste vastuvõttu ehk eri lugemisviise: kirjanduslooline ja esteetiline ehk ilukirjanduslik lugemine pedagoogiline, moraalne, poliitiline, sooline, võõritav, filosoofiline  ja religioosne ehk sotsiokultuuriline lugemine; ning lõpuks rahvusvaheline või tõlkeline lugemine. Vaatepunktide paljusus pakub rikkalikult, kuigi vahel ka ositi kattuvat materjali. Kõige väheütlevamalt – aga mitte koostaja süül – mõjus siiski filosoofiline ja pea olematult psühhoanalüütiline lähenemine. Just nendel aladel jagub seega veel retseptsiooniruumi, kuigi hermeneutiline lähilugemine või keeleline poeetikaanalüüs on alati võimalikud nagu ka välisemad feminismi-postkolonialismi ja võrdleva kultuuriuurimuse väljad. Toimekas teooriapolster ja metatasandi aleksandrikook on omadused, mida doktoriväitekirjalt tuleb eeldada, kuigi, kas kõike seda oli tarvis kaanetada – võinuks ju trükkida veerandi võrra kõhnema volüümiga raamatu. Nii ma poole peale jõudnuna arvasin, kui randmed juba ära väsisid, kuid lõpu eel muutsin  meelt. Erinevad analüüsiaspektid mõjuvad kokkuvõttes avardava ja seega põhjendatud partituurina. Ka ilmikust huvilisele võib olla õpetlik jälgida, kuidas vana hää kirjanduskäsitlus metoodiliselt eritleb – ei maksa „tavalugejat” alahinnata.

Kui paar viimast aastakümmet põdes eesti kirjandusteadus teooriate palavikku, siis praeguseks on organism moehaigused enam-vähem lõiminud ja taastusravi käimas. Sirje Kiini pikaajalise uurimuse tulemus on  ses mõttes hästi ajastatud, kuna näitab taas eeskätt vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu. Et hiljuti vallandus üldine eluloolaviin ja meedia juba ammu kolletab, moodustab samuti suhestava konteksti, kuigi siin on tegu (võib-olla ehk pisut kahjustava) kokkusattumusega. Õnnelikku uurijat võib nii mõnigi kadestada Underi-Adsoni aardelaeka avanemise pärast, mis Rutt Hinrikuse ja pagulaste hoolel Stockholmi ülikooli lakast viimaks kirjandusmuuseumi  keldrisse purjetas. Aga rohkelt pesamaterjali on nokas kokku kantud ka Ameerikast ning kõikjalt mujalt. Kes vähegi Underit käsitlenud, teab, kuidas senine isikulooaines oli end ammendanud, võtmetekstide tagamaid kohati ähmaseks jättes. Ma ei tunne kriitikut, kes arvaks, et positivistlik sünnilugu põhjendab täielikult või koguni tühjendab teoste tähendusi, küll aga pakub kindlamat tuge looja enese kavatsuste sedastamisel.  Isikuloolist juurestikku on nüüd lisandunud mitme risoomi jagu, mis teeb tulevaste aednike olukorra varasemast märksa hõlpsamaks. Samas võib ette kujutada mõningast jahmatust või nurinat, mida kohati šokeerivana mõjuvad alasti eluseigad publikus tekitavad. Tõelembene eluloolane ei tohi siiski küünlaid vaka alla peita, omatahtsi selekteerida ja tsenseerida, kuigi – kes keelab teda leebelt retušeerida? Biograafil ei ole paraku voli vakatada,  kui just subjekt seda tõsiselt ei soovi – aga sedagi on kultuuriüldsuse huvides tihti eiratud (mis muidugi paneb vaidlema ja väikeste isikukultuste kui nähtuse üle mõtisklema). Perekonna „testament” igal juhul tõkkeid ei sea, pigem vastupidi: Karl Arthur valis ja siis talletas kirega nii kõik naise paberid kui ka omaenda päevikud (Hingekese kirjad temale olevat aga jäljetult kadunud). Kusjuures arhiiv jäeti harvendamata isegi pärast „Marie Underi  eluraamatu” ilmumist. Ka tütar Hedda ei kaotanud probleemset talle elada jäänud kaheksa aasta jooksul pärast ema lahkumist. Samuti säilitasid teadlikud Tuklad „Hiiglaneitsi” kirjapakki, millele kultuurilooline arhiiv, nagu ka juba sõja lõpul saabunud Nõmme säilikutele, vaba juurdepääsu võimaldab. Mis tahes väljendamata põhjusel ei tehtud niisiis takistusi, et erateave saab kunagi ka avalikuks.

Kirjandusest võõrdunud sensatsiooniiha,  mida vaevalt saab taltsutada, on kahtlemata taunitav, kuid ei maksa selles kirjandusloolasi süüdistada – nende ülesanne on avalike tekstide tõlgendusele tuge pakkuda. Luule on paraku eriti intiimne žanr, kus „lihast saab sõna”: Underi parim inspiratsioon tekkinuvat abikaasa poolt kiivalt valvatud vaikuses iseenese valgustet peegelpilti silmitsedes. (Kuidas küll omal ajal itsitati, et müstik Ernst Enno hankivat omi uduvärsse, kott peas, kännu  otsas seistes, nii et alles Visnapuu manitsus tühistas õela kuulujutu.) Elu ja looming põimuvad, neid on vahel raske eristada, eriti nartsissistlikul juhtumil. Kuid mida siiski teha liigagi privaatsete või autori enesemüüti kahjustavate faktidega? Kuivõrd mainimisväärt on Proua Hackeri perevägivallani jõudnud ahistav abielulahutus või lastetu Paaži erakordne suguvõime? Neid asjaolusid on keeruline vältida, kui tahta mõista Printsessi valikuid, tema  hilisemat neuroosi, piinavat unetust ja selle loomingulist teraapiat. Tõsine kirjandusloolane ei ründa, vaid kaitseb autorit, põhjendavaid fakte sealjuures maha salgamata. Kuigi ka vastupidiseid näiteid jagub: meenub lähiajalugu, mil autoriteetne kirjandusideoloog laimas luulevürst Visnapuud impotendiks, mis iseenesest ei ole ju muud kui vaid kerge demagoogiline üldistus infertiilsusest … Rein Ristlaante litsisuust kõnelemata. Seega ka ofensiiviks peab valmis olema. Ent mõeldagu: kas tõesti ajendas Tuglast „kummaline kihu” paljastada Juhan Liivi frigiidsus (maha terminoloogiline šovinism!), kui ta oma monograafias vihjab haige kirjaniku välja kurnanud onanismile? Oli see kohvikuklatš või humaanne püüd osaliselt seletada poeedi kahvatuid inimsuhteid, hämarduvat isikut ja pihustuvat loomingut? Kas keel kõneleb seda ladusamalt, mida jõuetum ja süüdlasem  on luuletaja? Või kuidas peab kriitik menetlema (Ain Kaalepilt kuuldud) teadet, et sotsiaaldemokraatliku maksiimi „kaasinimeste ei käi õnnede kaudu me tee” („Eneseteostus”, „Kõik on kokku unenägu”) autorit nähti salamahti lõbutüdrukute juurest välja hiilimas?

Hüperseksuaalsed Vilde ja Laikmaa ei olnud muidugi kunagi saladuseks. Kuigi ülimalt kena, et vähemalt esimese intiimsuhe kirjaneitsiga on nüüd veenvalt tühistatud, samuti kui teise  isasuhe Heddaga, millist legendi kaldus Muttist uskuma isegi Endel Nirk, ei ulata ikkagi kaugemale motiveeritud ristiisa ja hea Onu seisusest. Parem, kui taolised nurisünnitised või pedofiilia kogevad lõpuks ametlikku aborti ning kaovad ringlusest. Truu biograaf on oma sõna ütelnud ja tõelise taastanud. Aga eks igaühele tema rikutust ja hirme mööda, elu ja ilma emantsipatsioonis. Mina ise olen valdavalt tekstikeskne analüütik, kelle  autori-empaatia on siiski tugevam kui tavaline lugejaisesus. Seepärast haaran ma alatasa tekstivälise toetusmaterjali järele, kuna miski ei ole tõlgendatav hermeneutilise ringita. Kuid elulooandmed ei ole mingil juhul lukuaugust piilumiseks, nii et neid peab tingimata õhinal jahtima, samas kui teostele olulist tausta ja lähtepunkte ei ole ometi mõistlik pimesi eirata. Teiselt poolt jällegi ei tohi paratekste paranoiliselt üle tähtsustada, kuna autori taotlused  ei ammenda kunagi tekstide kogutähendust, mõnikord seda isegi pärssides. Sirje Kiin on kindlasti rohkem eluline kui poeetikakeskne käsitleja (vahel mõni soe „hällilaul” – kui tohib öelda, et naiselikult – ju natuke ui(n)utab), ent seda teavitavam oli mul tema eepost kuulda võtta – omaenese võlgade varuks. Milles minu isiklik edasiminek siis seisneb, mida ma „Marie Underist” veel juurde õppisin?

Niisiis väga paljutki konkreetselt, mida kõike ei ole ruumi refereerida. Kolm teemat tõstan ent siiski resümeerivalt esile. Esiteks süvenes mus veendumus, et hilise Underi tõrksus oma varase perioodi vastu ei ole mitte vanuri kahjulik vaimuhäire, vaid pigem vastupidi: algaja poetess näis tõesti olevat iseenda tegeliku loomuse suhtes ebaadekvaatne, tema trauma ning kahetsus põhjendatud. Liiga segi ajasid targemad mehed algaja edasipürgija pääkese moodsa prantsuse boheemluse  matkimisel. Viieklassilise tütarlastekooli pagasiga kodukanal ei olnud just kerge uhketes sulgedes kukkedega konkureerida. Eluahnelt klammerdus ta oma eeskujude külge, andudes siiralt ja kogu hormoonitulvas. Selle närvliku eksituse tulemust oleme harjunud mõnuga nautima, tagantjärele enesetsensuuri hurjutades. Kuigi looja õrn hing kannatas elupõlist kahju, hankis kultuur sellest kaunist kasu ning tõstis erootilise aluspesu esteetiliseks lipuks.  Tegu oli tehtud ja pildid klõpsutatud – „kuid m i s kõik on tagasivõitmatu!”. Ausalt öeldes tundub see omajagu vägistav. Vastutustundlik Tuglas ehmatas siiski ruttu ja põgenes paanikas – kahe lapsega „diletandi” eest. Eluaegne sõprus sellegipoolest sõlmiti, südamehaavad armistati ja alandused võideti, sellal kui Küla-Mari ehk Heiberg aetigi hulluks. Ometi on adutav uneretkleja varjul eluvaev kirjandusliku paavsti motiivel – nõustun  täielikult Sirje Kiini naiseliku intuitsiooniga. Kui ma varem vaid oletasin, et „Õnnevarjutuse” arhitektoonika lähtub „Popi ja Huhuu” puändist „ning maja vajus mürinal pooleks”, siis nüüd väidan seda kindlalt. Ballaadikogu võtmefraasid toetavad seda hüpoteesi raskekujuliselt: „ja pooleks murdus voog”; „kes on poole murdnud puust”; „sängiveerele ta kukkus sõnatult kui poolemeelne”; „et sõida kas teispoole taeva”; „ja pooleks on puri ja poom”;  „kui oleks poole vaeva / ta jätnud maha kiriku; aga miski nagu poolik…” Kahest poolikust saab kokku terviku ehk ühe – täieliku armastuse, ideaali, Jumala, abielu-androgüüni, püha kodumaa … Kuigi autori lüroeepiline mina kurdab, et ta seda „Üht” veel mitte kunagi oma ihusilmaga näinud ei ole.

Aga võib-olla surma „must välk” lõi viimati nägijaks ning ühendas ehk sulges ringi … Kuid minu kontseptuaalne koondumispunkt kipub tihti isikupäraseks,  miska ma ei sunni seda kellelegi peale. Sirjelind näib seesugust käsitlust sellegipoolest mõneti usaldavat, mille eest talle kollegiaalne tänu. Kolmandaks tahan toonitada intrigeerivat väljakutset, mille Underi ja Adsoni paari „ebavõrdne” harmoonia esitab nii patriarhaalsele süsteemile kui ka feministlikule ideoloogiale endale. Kuidas temataoline rahvuse ümmardatud mesilasema või chora (ema-asja) kehastus nii vaimse kui ka füüsilise ahistamise  ja naisterahva kõnepeetuse teooriaga ikka klapib?

Kui külla kutsuda ka Aino ja Oskar Kallas. Mõnikord võib nende soorollidega ikka rappa minna. Ka Viivi Luik ütleb (lõdvalt parafraseerides), et ükskord lõpetad ära selle haige kana ja habemega muna teema ning kõneled kõigist ehk ühest – tervest inimesest. Lõpetuseks: suures heinaküünis torgib muidugi alati ka mõni kõtistamise kõrreke, aga ma ei võta eraldi ülesandeks neist omaette väikest  kuhjakest kokku riisuda. Ühekordsel lugemisel seda hästi ei mõistakski. Laabani riim „süsirinnad – kraanavinnad” ja „naerumirde”anagramm olid küll ununenud ja veel üht-teist tühjatähja. Mainin vaid, et sõna „identiteet”, kuigi loomulikult mitte mõiste, kriibib vähemasti suures pealkirjas minu keelekõrva. Ka „kuuejalgset värssi” pean ma kahtlaseks putukaks, eelistades amputeerimata „kuuejalalist”. Ning kõnekeelse  „luulekogu” asemel kõlab palju paremini „luuletuskogu” (eks mustvalgel objekte ole kergem koguda kui abstraktset udupilve nende ümber, kusjuures mõnes luulekogus ei pruugi ju õnnetuse korral luulet üldse esineda. Siis on luuletused pigem kolmandas vältes – seda on minugagi mitu korda juhtunud). Meeldiv, kui sul on usin ja hoolas vanem õde, kes harib müüti me ühisest vanaemast. Sirje Kiini magnus opus sisendab moraali: nii  juhtus modernismi ajal, tüvitekstide maal. Praegu ei ole teps märgata, et midagi selletaolist võiks veel kunagi korduda – on see hääks või pahaks?