Ave Alavainu 4. X 1942 – 3. IV 2022

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ave Alavainu oli eesti luuletaja ja prosaist, kultuurikorraldaja ja -ikoon! Tartus sündinud, Tallinnas kasvanud, koolis käinud, eesti filoloogiks õppinud, isepäi hiidlaseks hakanud.

Põhjalikumalt räägib Alavainu meile oma loomingust luulekogumiku „Koondatud“ mõnusalt kärtsakas järelsõnas: oma noorpõlveraamatuid nimetab ta poolpõlglikult vihikuteks nõukogudeaegse viletsa kirjastamiskultuuri ja -kvaliteedi pärast. Uhkust hakkas ta tundma tõesti alles oma hilisemate raamatute üle – „Laulud laialilaotamiseks“ ning „Joonlaualaulud“ pakkusid ka kujunduslikke-kontseptuaalseid, Ave-väärilisi vigureid.

Kokku saab Alavainu loomingut paraja elutöö jagu, kuigi üht-teist jäi tal veel plaanidesse – koos kujundaja-kunstniku Ilona Gurjanovaga tehtud vihkudele pidi järge tulema ning kindlasti oli Avel varuks veel mõni suurejoonelisem kirjandustegu. Et aga olulisem üles lugeda ja seeläbi ülelugemiseks käepärasemalt leitavaks teha: „Väga väike värsiraamat. Ühe aasta luulet“ (1973), „Mul on vaid sõnad“ (1977), „Veel üks võimalus“ (1982), „Kes meist on Napoleon? Autopatoloogiline romaan kirjades“ (1987), „Hiiumaal. 1. vihik, Luuletusi 1976–1992“ (1992), romaan „Prügimägi“ (1995), „Laulud laialilaotamiseks“ (2002), „Minekulaulud“ (2005), „Rong katusel. Valik proosat“ (2005), „Kohtumisest käevõruni. Kummardus Betti Alverile“ (2006), „Joonlaualaulud“ (2012), „Koondatud“ (2014), „50:50. Elueklektika“ (2016), „Kõrtsilaulud. Joomamehe põueraamat“ (2017) …

1997. aastal lõi Alavainu Kärdlas Tiigi tänavas vanasse kohtumajja kultuurikeskuse, mis talle omase bravuuri ning energiaga kihama lõi. Hiljem korraldas ta seal luulefestivale, üks meeldejäävaim hetk oli vahest 9. IX 2009 (sellistel „maagilistel“ kuupäevadel – kuigi numeroloogiasse ega üldse millessegi väga metafüüsilisse Ave uskuma ei kippunud – pidas ta aastaid järjest festivale, kuni jaksu-tervist-tahtmist jätkus), mil Alavainu andis Elo Viidingule rituaalselt edasi Betti Alveri käevõru. Nimelt jättis Betti Alver Bütsantsist pärit käevõru, mille talle oli kinkinud Johannes Vares-Barbaruse abikaasa, testamendiga Ave Alavainule just selle mõttega, et too ehte omakorda edasi kingiks-pärandaks mõnele vägevale poetessile. Ave Vita! kultuurikeskusest sai 2016. aastal ametlikult noortemaja, noorte kultuuritegevus oli seal toimunud varemgi. Avel oli eriskummaline, aga oluline reegel, et „pahelisemad“ tegevused pidid toimuma üksnes tema magamistoas, voodi ümbruses …

Alavainut märgati ka ametlikult: 1998. aastal Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiaga (MTÜ Ave Vita!), 2006. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga ning 2014 sai temast Hiiu valla aukodanik.

Kui Avest lugusid otsida, siis viskab ette vaimuka nimistu: „Ave Alavainu: olen patune inimene“, „Ave Alavainu: olen ikka tubli naine olnud“, „Ave Alavainu: olen ennast ära suitsetanud, ära joonud ja ära elanud“, „Ave Alavainu: vana ja inetu naine otsib meest“. Samamoodi, uhkelt ja vägevalt ja vabalt (kuskil ütles Alavainu: vabadus on alati minuga olnud!) elanud meestest on saanud suured kultuuriheerosed. Alavainu pole vähemat väärt! Kuid kirjanduslood on olnud nõdrad tema kohta midagi olulikku ja põhjalikku ütlema. See viga peab saama parandatud, Alavainu on paljuski olnud korraga nii rahvalik, armastatud-loetud luuletaja (ta nõukogudeaegsete kogude kohta on ilmunud uudiseid stiilis „Alavainu uus luulekogu müüdi läbi kahe tunniga“), aga ka n-ö luuletajate luuletaja, paljudele õpetajaks-juhendajaks-sõbraks-eeskujuks-mõjutajaks.

Sajanda sünnipäeva pidas Ave Alavainu mõtteliselt ette ära 2012. aastal. Ta on kahe suurepärase ja ägeda inimese – Kata-Riina Luide ja Peeter Nieleri – ema ja kaks korda abielus olnud, aga et ta ajakirjanikele ikka viskas, et oma abieludest ta ei räägi, siis tuleb seda traditsiooni austada ka järelehüüdes.

Ave Alavainu oli viimane oma perekonnanime kandja Eestis ja tõenäoliselt ka kogu maailmas.

Avest jääb meile igavene mälestus, tuli, loominguline palang ja põlemine! Peame teda vääriliselt meeles ning tunneme meile kõigile kaasa: on asendamatuid inimesi, on!

Nii tühja päeva aastas polegi,
mil mitte miskit juhtund polegi,
kuid selleks esimeseks
võib ju saada täna
ja see võib saada tõeks
just sinu pärast,
kui sa ei tõtta seda päeva looma
ja andi päeva-altarile tooma:

kas oled täna juba armastust sa teeninud?
kas oled armastuse ära teeninud?

Ave Alavainu, „Laulud laialilaotamiseks“

Jürgen Rooste

Jürgen Rooste järelehüüdega ühineb
Eesti Kirjanike Liit

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht