Avalikult intiimsena Rumeenias

Jaan Malin

Triin Soomets kutsuti tänavu juba neljandat korda Rumeeniasse luulefestivalile. Eestlaste esindatust suurendas Jaan Malin. Mõlema looming oli silma-kõrva jäänud festivali „Antares” kunstilisele juhile Peter Sragherile. Kui festivali üldjuht (umbes nagu teatris direktor) Corneliu Antoniu olnuks tuliselt vastu, ega meid olekski kutsutud. 

Tuleb hinnata rumeenlaste oskust külalisi vastu võtta: võimalikud probleemid jäetakse kindlalt fassaadi taha, soovijaile luuakse tingimused, et end lõdvaks lasta ja rõõmus olla.   

Teistsuguses konditsioonis olijailt oleks ülekohtune oodata mitmesajapealiste auditooriumide ees vaba esinemist, rahvusvahelise seltskonna ees südame puistamist (milleks muuks nimetada rumeenlastele lisaks  bulgaarlaste, inglaste, iirlaste, liibanonlaste, ungarlaste ja austerlaste ees rääkimist tsensuurist vms?). Loomulikult teeb kadedaks, et neil on kõiksugu ettevõtmistes abiks „atraktsioon”, mida meil pole – Doonau. Aga neil jälle pole merd! Või tegelikult siiski on – Must meri. Tuleval aastal vaatamegi muu hulgas, kuidas Doonau Musta merre suubub.   

Rumeenia ja Eesti näivad eneseusu tugevuse mõttes üsna sarnased. Erinev on aga usu suund: rumeenlased pööravad esmatähelepanu sellele, mis puudutab neid vahetult, eestlased seevastu suunavad „esimese vungi” pigem väljapoole. Loomulikult pole taoline määratlus absoluutne, vaid viitab suundumustele.  Mõlemal on teiselt midagi õppida. Eestlaste oskusteabega on asi lihtne ehk tehnilispedagoogiliselt pole oskuste omandamine ületamatu. Hoopis teine tera on rumeenlaste südametarkusega: see mõjutab sind vahetus kogemuses, mitte n-ö koolipingis.   

Kild killu haaval kinnistus veendumus, et eestlaste kõrval on ka rumeenlased ajaloo jooksul korduvalt ja korduvalt kannatanud, kui teised rahvad neist üle ja läbi marssisid. Nii et selleski punktis oleme sarnased. Suurem rahvaarv on neil võimaldanud taluda suuremaidki sigadusi. Aga see selleks. Olime ju kirjandusfestivalil. Seda arvestades jutustas Triin oma festivalide kogemusest:     

Mina olin Rumeenias festivalil esimest korda 2007. aastal. Sinna kutsus mind Makedoonia albaanlaste festivalilt Tetovas rumeenia poetess Valeria Taicutu. Kui sõpradele-tuttavatele sellest kutsest rääkisin, oli esimene reaktsioon: „Üksinda?! Pimedad metsad. Sind  vägistatakse kohe ära …” Põhiliselt võdistati õlgu selle „üksinda” peale. Rumeenlased tegelikult tahtsidki, et ma kutsuks kaasa veel ühe luuletaja. Kutsusin kolme luuletajat, aga keegi ei saanud tulla! Viimane kutsutu loobus üsna viimasel hetkel ja pidingi üksi minema.     

Tegelikult oli ka minu eelarvamus sõidu eel üsna suur. Asjad pani aga paika üldsegi mitte Bukarestis, vaid (sealseid mastaape arvestades) väikelinnaks või perifeeriaks liigituva linna, Galati äärelinnahotellis asuv silt „Free WiFi”. Tegelikult on ka vastupidine suhtumine  eelarvamus …     

Ilmselt ma neile meeldisin (ja nemad  mulle ka!), et nad kutsusid mind järgmiseks aastaks tagasi. Sellel esimesel festivalil sain ma veel ühe kutse ühele teisele Rumeenia festivalile. Kohta nimega Curtea de Argeş. Tolle festivali nimi on „Poetry Nights” ning see toimus juulis. Sel aastal käis seal Jüri Talvet. Arvasin, et on natuke liig minna järgmisel aastal Rumeenias kahele festivalile (mis iseenesest on jällegi eelarvamus), mistõttu valisin jälle „Antarese”. Kui oleks väga tahtnud, siis  põhimõtteliselt oleks muidugi olnud võimalik jääda Rumeeniasse mai lõpust ehk „Antarese” festivalist saadik …     

2008. aastal pigem süvenes juba tekkinud soodus mulje, sest festivali korralduslik külg oli läinud paremaks. See avaldus kas või selles, et tol aastal oli igal osaleval luuletajal võimalus esineda mitu korda (esimesel korral oli mõnel osavõtjal ainult üks esinemine). Taoline muutus johtus ka sellest, et kaaskorraldajaks oli kutsutud Peter Sragher (eelmisel aastal oli ta vaid külaline). Erinevalt varasemast tekkisid ka mitteametlikud lugemised.  Festivali ametliku osa järel said väliskülalistest soovijad sõita Costineşti külla Musta mere rannikul. Festivali läbi-olemisest hoolimata oli sõit Costineşti siiski täielikult organiseeritud, mitte omal käel. Elasime seal 4-5 päeva. Muu hulgas lugesime õhtuti üksteise luuletusi ja väga süvenenult, leides sageli tekstis midagi hoopis teistsugust, kui autor oli enda teada kirjutanud. Tulemuseks oli väga kummaline sünergia. Paras kontrast oli  nt selle vahel, millise viha ja alaliste pingetega isa-poja vahel luges oma luuletust isast belglane Lieven Vercauteren ja kuidas lugesin seda mina (inglise keeles) – tegin seda täiesti läbi enda, tahtes edasi anda oma armastust isa vastu. Hoopis teises võtmes. See liitis meid toona ühtseks seltskonnaks – tunnemegi end kui liidetud. Nagu puud soola, mida sõime väga lühikese aja jooksul.   

Mul oli tekkinud Rumeeniast väike sõltuvus ja 2009. aastal võtsin vastu kutse festivalile Curtea de Argeşesse Transilvaanias. Festivali programm oli teistsugune, käisime palju ringi. Sõitsime ka Dracula lossi juurde, aga kahjuks sadas tol päeval nii kohutavalt vihma,  et nägime seda ainult eemalt mäe otsas. Buss viis meid nii kõrgele mäkke, kui sai. Edasi oleks pidanud minema mööda kivitreppi. Korraldajad veensid, et trepp on väga libe ja seetõttu väga ohtlik.   

Dracula loss on üks paljudest põhjustest, miks sinna uuesti minna. Peamine põhjus, miks ma kavatsen ka edaspidi kutseid Rumeeniasse vastu võtta (kui neid peaks tulema), on sealsete inimeste soojus ja õhkkond, mida nad oskavad luua. Põhja pool ma sellist  südamlikkust kohanud ei ole. Midagi sarnast kogesin aga Makedoonias. Nii et see on vahest sealse piirkonna inimeste eripära. Samas ei olda Rumeenias-Makedoonias oma soojusega nii pealetükkivad kui nt Itaalias. Võib-olla ka meie mineviku sarnasus seob meid mingil tasandil. Igatahes mõjuvad nad kui omad. Huvitav oleks millalgi minna ka Gruusiasse. Kuid võimalused tulevad ise sinu juurde, kui sa ei rabele. Kui rabeled, ei leia võimalused  sind üles. 

Jaan Malin: Nähtavasti võimaldas praegune majanduslik olukord kutsuda meid mõlemaid. Mis Sulle tänavu kõige rohkem  meeldis?

Triin Soomets: Ütlen esimese asja, mis pähe tuleb – meie teine esinemine laeval, mis vist ei olnud plaanis, vaid kujunes ise. See ei olnud nii, et nüüd tuleb see või teine esinema ja kõik pidulikult istuvad ja kuulavad, vaid inimesed kohati ka sumisesid ja lugesid need, kes soovisid. Peaaegu kõik tahtsidki. Meeldis just õhkkond sellel lugemisel. Tore õhkkond oli muidugi kõigil kordadel, aga seal laeval  oli kuidagi eriliselt lahe. Rääkimata sellest, et see on vapustav elamus, kui sa loed oma loomingut emakeeles, ja publiku hulgas on ainult üks, kes ka sinu sõnadest aru saab (varem on mul olnud kogemus, et mitte keegi ei saa originaali sõnadest aru). Annab väga huvitava efekti, kui sa loed niimoodi, nagu nad peaksid aru saama. Nad teevadki sellise näo, nagu saaksid aru, see puudutab nendes midagi ja nad saavadki millestki aru! 

Kujutan ette, et umbes samamoodi on draamaetenduse vaatamine tundmatus keeles. 

Jah, kuulajad saavad aru emotsioonist ja nende ilmete ja aplausi soojuse põhjal otsustades veel millestki. Ja pärast loeti ju rumeeniakeelsed tõlked ka. 

Kas Sa oled valmis olema Eesti kultuuriatašee Rumeenias? Mitte igapäevase kohustusena,  vaid midagi aukonsuli-laadset.

Ma peaaegu tahaksin öelda „Jah”.   

Kas Sa juba tead oma edasisi plaane – et kas nendes on kohta Rumeenial?

Olen lubanud minna oktoobris Leetu Druskininkaisse ja Guntars Godiņš kutsus mind millalgi septembris toimuvale luulesõidule ehk Läti-Eesti-Soome ühisele ettevõtmisele. Ma ei ole kunagi ühtki esinemist tahtnud, vaid lasknud neil enda juurde tulla. Kui mõni intiimsem esinemine (mitte niivõrd slämm-poeetidele mõeldud) tuleb, ei ütleks ma vist ära.  Pole midagi teha, et mikrofoniga esinemised on ebaintiimsed.