Auhindade vaimust ja võimust

Jan Kaus

“Üldinimlik huvi” ning “kasu inimkonnale” kõlavad võimsalt ja kõikehaaravalt, kuid nende mõistete kannul on tehtud otsuseid, mida võib nüüd varjamatult pidada “subjektiivseteks”.

Kjell Espmark, NOBELI KIRJANDUSAUHIND. Tõlkinud Ülev Aaloe, Enno Turmen ja Tiina Mullamaa. OÜ Eesti Raamat, 2005.

Kjell Espmarki raamat “Nobeli kirjandusauhind” kujutab endast näitlikku ja õpetlikku materjali mitte ainult kirjanduse, vaid igasuguse loomingulise praktika suhtes otsuseid vastu võtvate žüriide toimimise osas.

 

1.

Tooksin esile mõned olemuslikud ja võib-olla lausa paratamatud jooned, mida Espmarki raamat huvitavalt avab. Esiteks objektiivsuse ja subjektiivsuse küsimus. On ilmne ja paratamatu, et näiteks kirjanduslikelt žüriidelt oodatakse objektiivsust, s.t žürii peab leidma vastava kategooria või praktika viljelejate seast selle, keda või mida võib siis üldiselt parimaks pidada. Kuid on sama ilmne ja paratamatu, et tihti tekib pärast tulemuste teatavakstegemist kujutlus, et žürii töö polnud siiski objektiivne ning objektiivsuse puudumist käsitletakse negatiivse ilminguna. Nobeli kirjandusauhinna puhul võib ju selgesti näha, et objektiivselt, st “õigetele” autoritele on läinud kõige rohkem pool auhindadest.

Nojah, arvamuste paljusus. Kuid see on ainult osa tegelikkusest, pealegi polnud näiteks Nobeli kirjandusauhinna jagamise alguses ju “arvamuste paljusus” aktuaalne teema. Pigem väljendub probleem juba sõnades “subjektiivsus” ja eriti just “objektiivsus” – ning viimasega muidugi paralleelsetes mõistetes, mida kõiki iseloomustab abstraktsus, teatud “puhtus”, empiirilisest kaugel- või ilmaolek. Selline paralleelne mõiste Nobeli kirjandusauhindade saatuses on “ideaalsus”; “ideaalsuse” nõue prevaleeris eelkõige kirjandusauhinna algusaastatel: “Lähtudes “terve ideaalsuse nõudest, mida testament ilmselt silmas peab”, lükatakse tagasi ka naturalism ja moodsa läbimurde ühiskonnakriitiline kirjandus. Esimese aastakäigu kandidaat number 1, Émile Zola, annab kohe põhjust seisukohavõtuks. Tunnustades “tohutut tööjõudu ja kolossaalset võimet kujutada tegelikkust mõjuvalt ja räigete efektidega”, kuulutab komitee välja oma kohtuotsuse: Zola naturalismi “hingetus ja sagedane jõhker küünilisus” teeb peaaegu võimatuks tema esitamise auhinnale, mis on ette nähtud “kõige silmapaistvama eest ideaalses suunas”.” (lk 26). Ühelt poolt kangastub “ideaalne” siin piisavalt ähmase mõistena, mis kõlab küll äärmiselt “objektiivsena”, suisa platonistlikuna, kuid selle võib ka täita subjektiivsetest otsustest sõltuva või lähtuva sisuga. Teiselt poolt “ideaalne” kindlalt teatud esteetika: näiteks Baudelaire’i “ebaterve perversse geniaalsuse” (vt lk 33). Tõsi, “ideaalne” kujutas endast aktuaalset mõistet vaid Nobeli kirjandusauhinna  ajaloo algusaegadel, hiljem on mõistest loobutud, kuid põhimõttel on jõudu tänapäevalgi. Espmarki teosest ilmneb veenvalt, kuidas “objektiivsete” mõistete sisu muutub ja uusi vorme leiab, kuidas üldkehtivaks mõeldud mõistete sisu on tegelikult liikuv. Kõneldes 1920ndaist, selgitab autor, et vähemasti poolte laureaatide puhul läks valik pisut üllatavaltki täkkesse. ““Suurt stiili” ülistanud Nobeli komitee polnud võimeline eristama olulisi panuseid kirjandusse, kuivõrd kirjanduslik orientatsioon oli tollal hoopis teine. Et lõplik valik ei osutunud märksa piiratumaks, tuleneb sellest, et riskantsele “ideaalse” kriteeriumile anti palju avaram sisu. Tänu Schücki testamenditõlgendusele “avarahingeline humaansus” avati uks nii France’ile kui ka Shaw’le” (lk 207).

Tänuväärseim on Espmarki “Nobeli kirjandusauhinna” juures viis, kuidas ta näitab auhinnajagajate eelistuste muutumist, kuidas rõhuasetus – olgu siis tegu “avarahingelise humaansusega”, “üldise arusaadavusega” või tundmatute meistrite esiletõstmise püüdega – muundab ka objektiivsuse taotlusi ehk “objektiivsust” ennast. Kategooriad nagu “üldinimlik huvi” ning “kasu inimkonnale” kõlavad võimsalt ja kõikehaaravalt, kuid nende mõistete kannul on tehtud otsuseid, mida võib nüüd varjamatult pidada “subjektiivseteks”. Kõneldes 1930ndate auhinnapoliitikast, mainib Espmark: “Viidates Nobeli preemia “universaalsetele” eesmärkidele, jätab see Akadeemia de facto kõrvale kogu moodsa luule, arvestades selle kitsast sihtgruppi” (lk 78).

Objektiivsuse nõue on seega sügavalt vastuoluline. “Testaatori nõudeile vastavust vaagides tõdetakse, et autori looming on “rangelt objektiivne” – ja sellega peetakse silmas, et Benavente ei ründa “väärtusi, millele inimese elu on rajatud”” (lk 55). Võiks vastu küsida: kui paljud kirjanikud üleüldse ründavad? Kindlasti ei rünnanud neid Zola. Muidugi, allakirjutanu distantsilt on kerge olla… rangeltki objektiivne.

Selle valguses tundub õieti mõttetu rünnata Nobeli kirjandusauhindu sel põhjusel, et neist on ilma jäänud tajutav osa XX sajandi võtmekirjanikest. Ründamiskatsed võivad pahatihti põhineda samal “range objektiivsuse” absurdil, mida kasutas argumendina 1922. aastal Jacinto Benavantet auhinnanud žürii. Espmark tunnistab isegi, et “üldise mudeli” väljatoomine pole lihtsalt võimalik (lk 203), sel lihtsal põhjusel, et vastav mudel puudub, mis omakorda tähendab, et Nobeli kirjandusauhind on olnud alati subjektiivne ja jääbki selleks. Kuid võib küsida: on see halb? Kas teadmine subjektiivsusest ei võiks vabastada kõiksugu loomingulise praktika auhindu ja sellest huvitunuid mingist raskelt sõnastatavast painest?

 

2.

Esteetika on valdkond, kus üldistuste ning mingite esmapilgul kokkuvõtvate otsuste (nagu näiteks Nobeli kirjandusauhindade) sattumuslikkus ja selle kaudu ka subjektiivsus kõige selgemini ja kergemini ilmneb. Espmarki raamat toob selles osas hulgaliselt näiteid: “…üksmeelne lahtiütlemine “Võlumäest” on tõenäoliselt üks “suure stiili” esteetika ilminguid. Kirjandusnägemusele, mis ülistas “suure kirjanduse plastiliselt täpseid ja täisverelisi karaktereid” ja kompositsiooni “rahu, mõõdukust, täiuslikkust ja selgust”, ei saanud ju meeldida see, mis köitis selle teose juures teisi euroopa kirjanikke, “julge katse avardada traditsioonilise romaani piire, võttes tarvitusele entsüklopeedilised teadmised ja korrastades neid muusikaliste vormiprintsiipide järgi”” (lk 71). Kõne all on Thomas Manni auhindamine aastatel 1929, kui keskenduti juba mõnikümmend aastat enne auhindamist ilmunud “Buddenbrookidele”. Mõisted nagu “täiuslikkus” ja “mõõdukus” räägivad püüdest otsust esteetiliselt objektiviseerida, kuid ometi jäävad need mõisted samas avatuks subjektiivsele vaatenurgale.

Loomingulist praktikat korrastama mõeldud otsustuste nagu Nobeli auhindade objektiivsuse ja subjektiivsuse küsimus tundub olevat otseselt seotud nende esteetilise “puhtuse” küsimusega. Espmarki raamat on tunnismärk asjaolust, mille kohaselt esteetiliselt “puhtad” otsused on raskesti saavutatavad, igasuguse žürii igasuguses otsuses sisaldub rohkemal või vähemal määral poliitikat; arvestamist asjaoludega, mis pole otseselt või ainult seotud auhinnale kandideeriva autori loomingu sisuga (seda enam, et tihtipeale – näiteks romaanide puhul – on ka teose enda sisu poliitiline, sotsiaalselt aktiivne). “Esteetiline otsus” sisaldab endas konkreetset objektiivsuse taotlust, mis tegelikkuses reeglina siiski saavutamata jääb. Espmark käsitleb seda teemat üsna tihti: “Dag Hammarskjöld räägib ühes resigneerunud kirjas Erik Lindegrenile 26. oktoobrist 1959 /—/ võimatusest “saavutada nii ratsionaalsust kui täielikku õiglust” Nobeli auhinna küsimuses” (lk 167). Seda kinnitab näiteks Anders Österlingi “nähtamatute meistrite” taotlus, kus püütakse “arvestada ka niisuguseid kirjanikke, keda turg ei soosi ja kes ka ise ennast sellele ohvriks ei too” (lk 133), või fakt, et “ainult seitse kirjanikku on saanud laureaadiks enne 50. eluaastat. Akadeemia on tahtnud olla kindel laureaadi lõplikus positsioonis” (lk 234). Mis on “lõplik positsioon”? Kas see ei meenuta toda testaatori “ideaalsuse” nõuet, rääkimata sellest, et vanus ei tee automaatselt paremat kirjanikku, klassikut? Näitlik on ka Winston Churchillile auhinna taganud otsus, mida Espmark kommenteerib nii: “On küsitav, kas mõni teine valik on Akadeemia poliitilise puhtuse nii suurel määral kahtluse alla seadnud. Igal juhul tehti vähemalt üks hästituntud järeldus. Järgnevalt on valitsusliikme positsioonis olevate kandidaatide arutamisest järjekindlalt loobutud – tuntud näited on Malraux ja Senghor” (lk 169). Tea, kas see järeldus on tulus, sest näitab, kuidas ühe poliitika hülgamine tõi kaasa teise poliitika. Ikka leidub näiteid, kus kirjaniku isiksus, tema kirjandusväline käitumine prevaleerib auhinna määramisel tema loomingu üle, nagu näiteks Ezra Poundi (vt 171) või Jorge Luis Borgese puhul, kelle kohta Artur Lundkvist väitis, et “tema mõtlematud teod (näiteks Pinocheti toetamine – J. K.) fašismi suunas” muudavad ta igal juhul “eetilistel ja humanistlikel põhjustel laureaadina sobimatuks” (lk 180).

Esteetilise praktika auhindamise poliitilisuses ei ole aga midagi imelikku, sest mõnes mõttes on selline perspektiiv ju paratamatu. Tahetakse seda või ei, ikka võivad – otsesemalt või kaudsemalt – astuda esmapilgul puhtalt esteetiliste otsustuse juurde argumendid, mis pole vahetult seotud auhinnale kandideeriva teose sisuga. Argumentideks võivad olla näiteks kandideerija angažeeritus (teised auhinnad vms), tema isiksuse mõju, teose vastamine hetkel prevaleerivale ootushorisondile, retseptsioon (mis juba ise sõltub tihti näiteks ajakirjanduse päevapoliitilistest asjaoludest) jne. Selge, et ülalöeldud lause võib süvendada kohalikku paranoiat – eelöeldust võib võimsa tahtmise korral välja pressida, et “kõik loomingulisi praktikaid puudutavad auhinnad on alati ja ainult poliitilised”. Siinne kirjutis püüab siiski vaid osutada, et lisaks esmastele, vahetutele, auhinnatava teose sisu ja vormi küsimustega seotud argumentidele eksisteerivad ka kaudsemad ja sekundaarsemad, kuid otsuseid siiski mõjutada võivad argumendid, mida ei saa välistada.

Püüan selgitada öeldut näitega, kus Kjell Espmark püüab põhjendada ratsionaalsema ja selle kaudu ka objektiivsemaks püüdleva nägemusega Nobeli kirjandusauhinna lähiminevikku. Kõigepealt mainib ta, et “targem on näha laureaadi valimist üldiste kõikehõlmavate väärtushinnangute valguses, kus fookuses on olnud kunstniku puhtus ja inimlike väärtuste kaitsmine, mitte sellest vahel tulenev dissidendi roll” (lk 184). See on problemaatiline lause, hoolimata püüdest vähendada auhinna politiseerituse hõngu. Väljend nagu “kunstniku puhtus” kangastub auhinna algusaegade “ideaalsuse” nõude kauge kajana – mõlemad võivad sisaldada ka ootusi autori isiksuse, sotsiaalse positsiooni osas. Näiteks Salman Rushdie või Michel Houllebecq ei tundu nii mõnelegi kirjandushuvilisele “puhtad”. Teiselt poolt – kui palju on õieti neid kirjanikke, kelle looming täiesti selgelt ja üheselt ei kaitse “inimlikke väärtusi” (ehk siis kellegi nägemust “inimlikest väärtustest”)? Paar lõiku hiljem, illustreerides auhinnatute rida Singer-Miłosz-Canetti-Seifert, kirjutab autor nii: “Keerulises Kesk-Euroopas on teisisõnu esile tulnud rida luuletajaid, kes on väljendanud eluhoiakut, mis on kooskõlas kirjandusauhinna humanistlike traditsioonidega. See muster annab siiski edasi ainult osa tõest. Auhinda ei anta eluhoiakule. Lõppude lõpuks ei ole asi piirdunud ei kultuuriliste juurte ega angažeerituse sisuga; küsimus on olnud selles ainulaadses kunstilises jõus, millega seda inimlikku kogemust on kujutatud” (lk 185). Kuid kas lähtumine “üldistest kõikehõlmavatest väärtushinnangutest” ei sisalda “eluhoiakut”? Nii et tahtmatultki näitab Espmark, et küsimus pole pelgalt “ainulaadses kunstilises jõus”.

 

3.

Iseenesest ei tee need argumendid Nobeli kirjandusauhinda kohe problemaatiliseks. Auhind tundub ju jäävat ikkagi kommentaariks sellele, mis on kirjanduses (ja kirjanduselus!) toimunud ja toimumas. Grazia Deleddat, auhinnatut, ei tunta; Italo Svevo, Deledda kaasmaalane ja -aegne, kes pole auhinda saanud, püsib jätkuvalt aktuaalsena. Ent Nobeli kirjandusauhind pole ka ju pelk kurioosumite jada, olgu selle kinnituseks kas või viimaste aastate laureaadid Günter Grass ja Harold Pinter. Tuleks lihtsalt teadvustada ka niivõrd suurejoonelise auhinna sattumuslikkust ning kontekstuaalsust, mis kinnitab otsustele järgnevate tõsimeelsete “kes-oleks-pidanud-saama”-stiilis vaidluste mõningast fookusest väljasolekut.

Kindlasti ei tähenda eelöeldu, et objektiivsuse taotlemisest peaks sootuks loobuma. Mitte sugugi, juba psühholoogiliselt on indiviidile kasulik uskuda, et tema teod ja eelistused on üldisemalt kohaldatavad ja teostatavad. Sellises küsimuses tuleks pigem pidada silmas “subjektiivset pürgimist objektiivse tõe juurde”, kui kasutada Max Jakobsoni väljendust. See tähendaks küll objektiivsuse püüde olemasolu, kuid tingimusega, et ükskõik millist objektiivsuse püüet ei aeta segi objektiivsuse endaga. Sellist perspektiivi peaks teadvustama iga auhinnajagaja, -saaja, auhinnast ilmajääja ning kõrvaltvaataja.