Asi, ese, ise

Merike Mäemets

Triin Soomets, Asjade omadused. Illustreerinud Jan Kaus, kujundanud Piia Ruber. Verb, 2013. 48 lk.

Asjadel on oma koht eesti luules. Meenuvad Debora Vaarandi märgiline luuletus „Lihtsad asjad” ning Viivi Luige luulekogu „Maapealsed asjad”. Hando Runnelgi on tunnistanud: Ma armastan asju …

Triin Soometsa luulekogu „Asjade omadused” on käepärane kena asi. Selle luuletused ei räägi aga ainult asjadest: millest sa kirjutad? küsis / jordaania luuletaja. / vastasin: armastusest.* / midagi muud ju ei ole (lk 10).

Armastusega näivad lood esmapilgul küll kesised, ehkki koguni kaks meest / mind armastasid yhel suvel (lk 14). Suved ja mehed lähevad, jäävad vaid need linnad kus oled armastanud (lk 15), ja süümepiin, sest ega armastanud sind nii palju kui vaja (lk 21). Kui aga paned käed kõige lähedasema inimese ymber (lk 30), polegi vaja armastust sõnades väljendada. Armusõnu õhaku sentimentaalne lurjus, kes suvalise suitsupausi käigus muudab meelt / muudab suunda (lk 25). Seevastu püsisuhteks võimetu neljakümneaastane mees heidab rohu sisse / paneb käed rinnale / jääb yles vaatama / seal pole midagi (lk 37).

Võidakse küsida, kuidas mõjutab isiklik elu teie loomingut (lk 20). Rida Soometsa luuletusi käsitlebki luuletaja, lugeja ja lugejate suhteid. Suhetes paraku: Kõik sõnad valetavad (lk 8); Ma teile valetasin / ning valetati mulle (lk 9); ja petsin mõlemaid, ma / petetu (lk 14). Petetut vaevab janu õigluse järele (lk 13) ning puhas ebaõiglus ajendab ohvri pigem paroodilises luuletuses „Idioot“ otserünnakule (lk 17). Võlgu ja süüd on kõigil, sestap vaimule nii nagu verele / antakse armu … yks kord antakse andeks (lk 13).

Asjadest kõneleb Soomets enamasti laias tähenduses. Näiteks: on asju, millest ei räägi (lk 32) – see luuletus on ilusamaid kogus. Kui aga asjal on mitu tahku (lk 6), võib see asi kitsamas, eseme tähenduses olla tetraeeder. Kogus on mitmeid loetelusid, näiteks mu käes on olnud mitmesuguseid asju: šokolaadikomm, koera koon, solgiämber, sigaretid, jpm, eriti tihti seep (lk 41). Autor nendib, et asjad võtavad ruumi, ning loetleb, mida saab inimene teha asjadega ja vastupidi (lk 43).

Kogus kohtab ka hulganisti eitusi: mis mida ja milline ei ole – seda võiks pidada negativismiks või nihilismi ilminguks, kuid küllap on eituste taust emotsionaalne. Juba luulekogu avarida heidab meelt: midagi pole teha (lk 5). Eriti viljakaks osutub mantra „ei saa”: ei saa aru … pole kunagi aru saanud (lk 11); ei saa endast midagi anda (lk 17), ei saa rääkida (lk 20) jne. Liiatigi: Kõik kordub nagunii. / Kõik nagunii veab kiiva (lk 8), räägi või tee mis tahes (lk 39). Seega tühi töö ja vaimunärimine ehtsas Koguja stiilis. Autor küsib: mis yldse on enda teha / mis yldse on kindel (lk 35)? Liiatigi: ykskõik mis on ees / või mis möödunud ongi / ykskõik mida teed / kaunistad enese kongi (lk 12). Siiski kui kõõlun serval nagu alati, astun tagasi / nagu alati (lk 16).

Hingetuge pakuvad asjad. Nende kaudu kujundame oma elu: mida puudutad, jääb su pihku / raku tasemel / selle kujutis sealt ei kulu (lk 34). Või kujundavad asjad meid? Võib lausa kuulda, et asjad itsitavad (lk 6). Ka luuletada tasub pigem asjadest kui pettumust toonud armastusest: Luuleline on rääkida asjast / vaadata tõele näkku … lillede ja liblikate eest / vastutab keegi teine (lk 36). See keegi jätab / tõukab ja tõmbab (lk 19), keegi saadab / sõnumeid ja tuult (26). Kes ja kus see „keegi” on, jääb lahtiseks. Kui aga sa oled endast tõesti palju andnud / võib-olla kõik (lk 30),
kui oled teinud kõik mis vaja …oled teinud kõik mis taipasid (lk 45), oleks hea, kui keegi (kõige lähedasem inimene) naerataks mõistvalt: muidugi on sul vaja puhkust / luuletamine on ju ka töö (lk 30).

Soometsa luuletööd on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnaga. Kas kirjanik puhkab nüüd pisut loorberitel või luuletab hommepäev edasi – õnne igatahes!

* Siin ja edaspidi arvustaja esiletõsted.