Argo – istu, kaks!

Liisi Ojamaa

Aeg-ajalt kostab nurinat, et õpilased ei oska enam sugugi eesti keelt. Nõus, isegi meie pere tänavusel põhikoolilõpetajal käib emakeel kohati üle kivide ja kändude. Aga ometi pöördus ta minu poole päris parajas pühas vihas, kui emakeele eksamiks valmistumise harjutusvihikut uuris: „Kuule, see on ju vigu täis!”. Võtsin mina siis toodud trükise („Õpilasele põhikooli eesti keele ja kirjanduse lõpueksamist 2012”, koostaja-toimetaja Helve Hennoste ja kirjastus Argo, 2012), avasin suvaliselt lehelt (lk 51, harjutus 50) ja esimese asjana vahtis mulle vastu „pensjonär”. Ilusti, kenasti, kaks korda järjesti lausa. Aga töökäsk ei olnud „paranda vead”, vaid „jooni alla uudissõnad (sõnad, mille tähendust sa ei tea) ning leia ÕSist neile tähendused”! Samas loos leidus ka „mikrouun”, mis ei ole kirjakeelne uudissõna, vaid üks kindlamaid viise keeletoimetaja tuld purskama ajada, ja „pürgikast”, mis mõistagi on pelk näpuviga, aga emakeele õppematerjalis mõjub nagu matemaatika töövihikus valesti paigutatud sulg. Kogu see ilu ühesainsas harjutuses! Lähemal uurimisel leidsin teisteski analüüsimiseks esitatud tekstides lohakusvigu. Ajakirjandusest pärinevad palad näisid olevat võetud otse toimetamata võrguväljaandest. Kord lonkas lauseehitus mõlemat jalga, kord puudus kirjavahemärke. Luubiga kõiki komasid taga ajada ega viimse kui nime õigekirja kontrollida polnud paraku aega.

Lapsele ütlesin viisakalt, et tegu on tõelise käkiga, ärgu võtku tõsiselt. Õnneks leidis tubli õpetaja neile kusagilt mujalt asjalikumaid õppematerjale.

Lisan veel täpse väljavõtte kogumikku tutvustavast tekstist: „See sisaldab lugemis- ja kirjutamisülesandeid, kirjandiõpetust, harjutustesti ning lühikest kirjandusmõistete sõnastiku.” Just nii, lühikest sõnastiku. Kusjuures sama lause ehib ka samade tegijate mulluse, 2011. aasta eksamivihiku tiitellehe pööret (jah, õnnestus sedagi sirvida). Seal lõpeb see küll „…ning lühikese kirjandusmõistete sõnastiku.” Vigade parandus läks vist viltu? Tõhus haridustoode, tõepoolest.

Miks õppematerjale kirjastades ei vaevuta koostaja kõrvale palkama teist toimetajat, kuigi teame vist kõik, et iseenda vigu on raske märgata? Aga õppuritelt millegipärast eeldame veatut õigekeelsust? Kust nad selle omandama peaksid – kas „pürgikastist”?