Alla 16 mittesoovitatav

Henry Schmidt

Matti Moguči. Mina – metsikuim mehike. Greif, 2005. 79 lk.  

Milline aasta sobiks mõtteroima sooritamiseks paremini kui 1984. aasta? Pärimuse järgi hakkas Matti Moguči luulekogu “Mina – metsikuim mehike” ringlema just sellel aastal, mõistagi mitte raamatupoodide kaudu, vaid käsikirjaliselt ja Matti Miliuse suu läbi. Veider, et teost ei avaldatud 1980ndate teisel poolel, kui dissidendid ja punkarid hakkasid üldiselt põranda alt välja tulema, vaid alles eelmisel aastal, mille saabudes oli nimetatud põrand teabeühiskonna raskuse poolt ammuilma läbipaistvaks lihvitud.

1984. aastal oli olukord mõnevõrra teistsugune. Neid eestlasi, kes teadsid, et Matti Moguči värsside autor on Priidu Beier, oli arvatavasti vähemgi kui neid, kes olid lugenud George Orwelli raamatut “1984”.

Miliuse imposantne välimus, mida on lahkesti eksponeeritud ka raamatut illustreerivatel mustvalgetel fotodel, sobis selles raamatus leiduvate värsside esitamiseks igatahes hästi, sobiks ka nüüd. Lihtne on kujutleda sellist meest Vanemuiselt kannelt kiskumas või kuulutamas, et Kristjan Jaak Petersoni kuju asemel vajab maailm pigem tema figuuri järgi valmistatud ausammast. Sellise näivusega sobib kokku ka traditsiooniline, tuntud vanasõnast lähtuv lembeideaal: naine on seda väärtuslikum, mida paremaid maiuspalasid ta mehe ette lauale laob, et armastus oleks nõnda magus kui siirup kui šokolaad “Nurr”.

Luuletused on kirjutatud lihvitult robustses rütmis ja riimis, mistõttu teos pakub ahvatlevat materjali rock-ansamblitele laulusõnade leidmiseks (“Dostojevsklik Doris” on küll juba Vennaskonna poolt hõivatud). Pealtnäha tahumatu, kirjavahemärke põlgav vemmalvärss on Moguči käes korralik kaigas, mis tabab enamasti märki. Tekstide ideoloogiline alus oli nende kirjutamise ajal valitsenud režiimile muidugi vastuvõetamatu. Rangelt võttes vastas  näiteks luuletuste “Hümn KGB-le” ja “Eh-hee” – totakas sõjalaul Inglismaa vabastamisest – sisu küll ametlikult tunnustatud tõdedele, ent lorilaulu vormi valatuna tuli nende ideede idiootsus liiga hästi esile.

“Seadus ja kord” riivab aga oma rassistliku sõnumiga tänaseid tabuteemasid. Arvestades, et nimetatud luuletus, kus neegreid maapõhja sarjatakse, on asetatud kahe sõjardlust ülistava luuletuse (“Kindral Larka” ja “Uljas rivilaul”) vahele, käesoleva raamatu autori vooruste sekka militarism aga ilmselt ei kuulu, võivad poliitkorrektsuse rüütlid siiski rahuneda. Muide, samas tsüklis sisaldub liigutav järelehüüe Leonid Brežnevile. Endiselt aktuaalne “Retrograadi hommikupalve”, mis kinnitab Koidula ja Grenzteini ülimuslikkust moodsate tindisolkijate loomingu suhtes, tuleks aga kindlasti kleepida iga kultuuritoimetuse seinale. Enda eraldamine süsteemiga mugandunud kuiva konservatiivsuse kandjatest väljendub manifestiväärses luuletuses “Ma ei mahu raamidesse”, kus Moguči kuulutab oma rolliks olla alandatu hääl/rahval kellel pole kohta/ ette nähtud ilma pääl. Hambutule ja alandlikule intellektuaalitsemisele seatakse vastu pilge, siiras põlgus ja vihkamine, mis olid neil päevil eriti defitsiitne kaup.

Kogus leidub ka n-ö lembeluuletusi, mis on pühendatud autori naistuttavatele. Neid isikuid lähemalt tundmata on nimetatud luuletustega raske suhestuda. Erandiks on Reet ja Priidu Beieri pulmadeks pühendatud luuletus “Jää vabaks Reet jää priiks!”, mis tõestab autori head huumorimeelt – kuigi see enam tõestamist ei vaja – ja võimet eneseirooniaks. Igaüks ennast sellisel kombel pilada ei oska. Moguči ei ole kitsarinnaline autor ja jätab ruumi ka alternatiividele (“Olen kommionu”, “Armastagem loomi ja linde”). Kõige tipuks pöördub autor vagatsemise teele, jutlustades kristlikku enesepiiramist ja seksuaalsetest ahvatlustest hoidumist, luuletus “Platooniline” aga räägib hoopis impotentsist. Temaatikat arvesse võttes on igati kohane, et autor on märkinud luulekogu alla 16-aastastele lugejatele mittesoovitavaks – loodetavasti suurendab see ka teose menu.

Bravuuriga seguneb äng, mis on totalitaristlikus ühiskonnas elavale luuletajale igati paslik. Moguči lajatab tsensori lauale “Taotluse turismireisile Siberis” ja näeb ennast tulevikus Paldiski maantee hoolekandeasutuse kliendina. Read Vabadus on tühi sõna / orden aga kaalukas tabavad ENSVd valusamalt kui “40 kiri”. Ühe võimaluse bürokraatia püünistest vabanemiseks näib pakkuvat enesetapp. Siiski tuleb enne endale kuuli kurku tulistamist limukatel nägu täis sõimata (“Ainus võimalus”).  Moguči ei alistu. Kogumiku eelviimases luuletuses “Järelhyye iseendale” avaldab ta utopistlikku lootust, et kunagi kaob võimuraas värdjasoo peost. Selle kauni soovi kordamisega on kohane käesolev kirjatükk lõpetada.