Ajatult ajakohane „Fanny ja Alexander“

Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“ nõelab ka 40 aastat pärast selle kirjapanekut ning enam kui sada aastat pärast seal kujutatud sündmusi.

ANDREI LIIMETS

Vaid mõned lavastajad on jätnud filmiajaloo kohale sama suure varju nagu Ingmar Bergman. 2007. aastal lahkunud Rootsi filmikunsti suurkujust jäi maha üle 60 filmi ja kolm korda sama palju teatrilavastusi. Paljud neist on võtnud sisse koha XX sajandi filmi-, aga ka üldse kunstipanteonil. On siiski üks roll, milles enamiku oma filmidest ka ise kirjutanud Bergmanit kiidukoori saatel kilbile ei tõstetud – nimelt stsenaristina.

Loomingu Raamatukogu otsus anda oma parimaid palu koondava kuldsarja teise raamatuna välja Bergmani „Fanny ja Alexander“ mõjub ses valguses julge sammuna. Eriti seetõttu, et sari avati mitme põlvkonna ühe lemmikkirjaniku, „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ autori Jaroslav Hašeki humoreskide kogumikuga. Julgust tuleb aga üksnes tunnustada. Kui Hašek mõjub sajand hiljem pisut anakronistlikult, olles kaotanud suure osa ilmumisaegsest teravusest, nõelab Bergmani „Fanny ja Alexander“ 40 aastat pärast selle kirjapanekut ning enam kui sada aastat pärast seal kujutatud sündmusi ühtmoodi nii helguses kui ka valus.

Ingmar Bergmani rikkalikus loomepärandis on sel teosel väljapaistev koht mitmel põhjusel. Tegemist on tema viimase tööga suure ekraani tarbeks (edaspidi lavastas Bergman veel vaid teleasju) ning viimase meistriteosega, mis tõi talle koguni neli Oscarit, sh karjääri jooksul kolmanda tunnustuse parima välisfilmi kategoorias.

Teiseks on Bergmani kohta tegemist harukordselt sooja ja inimliku looga. Lavastaja töid ilmestab enamasti teatav põhjamaine jahedus ja distantseeritus. Vahetute ja maiste probleemide asemel eelistas ta toimetada metafüüsilisel tasandil, usku, religiooni, saatust, inimese olemise tuuma puudutavate küsimustega. Kõigel sellel on oma roll mängida ka „Fannys ja Alexanderis“, kuid pealkiri reedab vaatepunkti – kõike on nähtud läbi laste silmade. Põhirõhk on ses loos laste ja nende perekonna läbielamistel.

Kolmandaks on „Fannyst ja Alexanderist“ ikka ja jälle otsitud šifrit Bergmani enda psühholoogiliste lähtepunktide mõistmiseks. Tegemist on poolbiograafilise teosega, kuhu on kirjutatud sisse mitmeid läbielamisi lapsepõlvest: karm religioosne isa, kes poja kappi lukustas, lämmatava keskkonna vastu tekkinud mässutahe, vastandlik suhe jumalaga.

„Fanny ja Alexanderi“ tegevus saab alguse küll tosin aastat enne Bergmani enda sündi, täpsemalt 1907. aastal. Nimitegelased moodustavad kaks kolmandikku Ekdahlide perekonna järelkasvust. Isa Oscar on teatridirektor, ema Emilie vanaema jälgedes näitleja. Kogu Ekdahlide majanduslikult heal järjel elu kulgeb muretult boheemlaslikus võtmes. Suur osa „Fanny ja Alexanderi“ ilust peitub laste sirgumise kujutusviisis. Kuigi tegevus toimub Skandinaavia külmuses, sobib õhustikku kirjeldama hoopis portugali sõna „saudade“: tohutu igatsus millegi järele, mis ammu käeulatusest väljas, nostalgia aja ja koha järele, mis võis päriselt olemas olla, aga võis ka mitte olla. Kes on filmi näinud, sel on ilmselt lugedes raske tõrjuda vaimusilmas tagasi ekraanil nähtud jõulukaunistusi, küünlaid ja detailiküllaseid interjööre. Hämmastav on aga autori suutlikkus anda sama edasi ka üksnes sõnade abil must valgel – paberil.

Helgus on raamatus ajutine ning „Fanny ja Alexanderi“ keskne konflikt lükatakse lahti rulluma siis, kui Emilie asub ühes lastega elama kohaliku piiskopi Edvard Vergéruse juurde. Oma eelmise abikaasa ning lapsed traagiliselt kaotanud mees on preisilikult range distsipliinikarjane, kelle näpp ei väsi hetkekski piibliridade vahel järge ajamast ning sealt tõde otsimast. Kui ta jääb vastamisi isepäise ja usuleige Alex­anderiga, võib üha räigemaks kiskuvaid kokkupõrkeid juba ette aimata.

„Fanny ja Alexander“ linastus 1982. aastal kolmetunnise filmina ning veelgi mahukama, üle viie tundi kestva minisarjana. Raamatuna on materjal nende mastaapide kohta ootamatult õbluke – napid 160 kiiresti kulgevat lehekülge. Ühe-kahe-kolme lugemiskorra materjal. Bergman ei ole kirjutanud seda teksti klassikalise stsenaariumina. Tegemist on justkui proosa ja stsenaariumi seguga: poeetilised kirjeldused ja olustikuloome vaheldub vestlustega. Esimesed pakuvad erinevalt tavalisest filmikäsikirjast dialoogile hämmastavalt tooniküllase konteksti. See aitab mõista paremini öeldu sisu, aga viib ka lugeja meeled tegelastega ühte ruumi.

On imetlusväärne, kui vähese varal on õnnestunud luua nii kirju pilt. Seeläbi saab kummutatud ettekujutus Bergmanist kui parimal juhul keskpärasest stsenaristist, kes suutis oma kirjandusliku kirkuse puudumist varjata meisterliku lavastajatööga. Tema kirjeldused on rikkalikud ja värvikad, elavad ja kaasahaaravad. Sündmustik ja tegelaste käitumismaneerid on pikitud eriskummaliste detailidega, mistõttu on nad aga äratuntavalt inimlikud. Selline kujutuslaad on kaugel Bergmani tegelaste sageli ekraanile jõudnud steriilsusest, mis teeb suhestumise vaatajale keeruliseks, tegevustiku aga raskesti jälgitavaks.

Eraldi tuleb seejuures kiita Ülev Aaloe üliladusat tõlget ja Anu Saluääre toimetajatööd aastast 1991, kui „Fanny ja Alexander“ Loomingu Raamatukogus esmakordselt ilmus. Originaaliga kõrvutamata on tõlget ehk pisiasjades raske hinnata, aga tegemist on mõnusalt suupärase, ülimalt ladusa tekstiga, mille eesmärk on edasi anda tunnetus ja rütm, stiil ning vaim.

Isikupärase näo ja oma maailma on saanud poolteist tosinat tegelast, isegi kohati võigas piiskop Vergérus ja tema samavõrra dogmaatiline perekond. Pole muidugi kahtlustki, kellele autor kaasa elab ning kelle pilgu läbi maailma vaatab, ent empaatiat jagub tal rohkemal või vähemal määral ka iga kõrvaltegelase ning tolle saatuse tarvis. Kuigi laste vääramatu elujanu vastandub kohati vanemate muredele, Vergéruste napp eluviis aga Ekdahlide joie de vivre’ile, ei õilista ega demoniseeri Bergman kedagi.

Nüüdsel lugemisel on kõige mõjusam, et ehkki „Fanny ja Alexander“ on rõhutatult aja- ja kohaspetsiifiline, kõnetavad paljud teemad ajatuna, mõned aga just praegu erakordselt ajakohasena. Vaevalt mõtles Bergman toona liialt võrdõiguslikkuse või lastekaitse küsimustele tänapäeva tähenduses, kuid raamatus kirjeldatud koduvägivalla ja võimu jaotumise teema resoneerib valusalt küsimustega, mis on Eestigi ühiskonnas viimaseil aastail pidevalt õhus olnud. Emilie taandab kodurahu huvides iseenda, andes järele piiskopi käskudele-keeldudele, mille tõttu too läheb aga üha ähvardavamaks ning radikaalsemaks. Jõletusest koduseinte vahel näib aga olulisem olevat väljapoole paistev vagadus ning kombekohasus.

Autori mõttekäike leiab ilmselt kõigi tegelaste puhul, kuid eriti vabalt on ta tundnud ennast ennekõike kümneaastase Alexanderi suu kaudu väljendades. Mahlakaid katkeid jagub raamatusse rohkelt, üks meeldejäävamaid kõlab vastuseks õe väljendatud hirmule jumala karistuse ees: „Kui selline priske saks nagu kõikvõimas Jumal karistab sellist kõhetut sitavarest nagu Alexander nii tühja asja pärast, siis on ta just niisugune sindrinahk, nagu ma kahtlustan“ (lk 97).

Kõnealuse teose võib liigitada Skandinaavia maagiliseks realismiks. Religioossuse kõrval kujutab Bergman üleloomulikkuse ja argitegelikkuse suhet kui niisugust. Tema eesmärk pole olnud detailirohkusele vaatamata kirjeldada tegelikkust, vaid ka ebakindlaid mäluprotsesse, tõe ja perspektiivi nihkumist. Vett segab ta muu hulgas mitmete unenäoliste katkenditega ning ennekõike kirstus pagemise stseeniga. Esmakordse lugeja võib see tegeliku sündmuste kulgemise osas segadusse ajada. Asetleidnut võib käsitada ka imena – millenagi väljaspool inimese mõistmise piiri, kõikvõimsa sindrinaha vingerpussina kõhetu sitavarase kallale tikkunud jumalasulase aadressil. Kõigi keeruliste teemade kiuste on „Fanny ja Alexander“ just lapselikult eluterve mängulisuse tõttu lõpuks võrratult elujaatav.

Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“ linastus 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari. Fanny osas on Pernilla Allwin, Alexanderi rollis Bertil Guve.

IMDb

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht