Ajastu versus ajastu

Lembit Liivak

Me oleme nii taibukad. Ja ainus, mida me teada oleme saanud, on primitiivne sümpaatiline maagia. Infantiilne polümorfne perverssus. Kõik on seotud meiega ning nii olemegi iseendas vangis – me ei näe asju.A. S. Byatt, „Lumm” (lk 323) A. S. Byatt, Lumm. Tõlkinud Krista Kaer, toimetanud Eha Kõrge. Värsid tõlkinud Krista Kaer ja Peep Ilmet. Kujundanud Dan Mikkin. Varak, 2013. 632 lk.

Briti impeerium – XIX sajandi keskpaik. Inglased valitsevad suurt osa maailmast ning koduski tundub olukord normis olevat, kuigi XVIII sajandiga võrreldes on ühiskond jäigem ning domineerima on hakanud topeltmoraal. Henry Fieldingu „Tom Jonesi”, mida veel sajakonna aasta eest loeti avalikult, on hoolitsevad pereisad nüüd peitnud kõige ülemise riiuli raamatute taha. Eriti naistelt oodatakse täielikku truudust ja puhtaid, erootikavabu mõtteid, samuti peavad nad mööda vaatama sellest, kui mees vahel prostituute väisab. Igasugune abielurikkumine on kujuteldamatu. Ometi sai niisuguses jäigas ühiskonnas kurioosselt ilmuda Emily Brontë „Vihurimäe”, kuigi teost kritiseeriti armutult. Isegi veel lausa XIX sajandi lõpus, kui ilmus Thomas Hardy „D’Urberville’ide Tess”, puhkeb tohutu skandaal ning kohkunud autor ei söanda enam pikka aega midagi avaldada. Tänapäeval on täiesti võimatu mõista, mida oli selles teoses siis nii amoraalset.
Seda, et XIX sajandi keskel hakkab üha süvenema ebakindlus, on näha suurte viktoriaanide luulest. 1867. aastal avaldab Matthew Arnold (1822–1888), ametilt tagasihoidlik koolide inspektor, oma kuulsa luuletuse „Doveri rannik” („Dover Beach”), kus ta kirjeldab kuupaistel mõõnavat merd, mis on rannale jätnud vaid märja kiviklibu. Nii näeb ta ka inimeste usku tasapisi taanduvat, mille tõttu maailmast kaovad rõõm, armastus, valgus, kindlustunne ning rahu ehk ühesõnaga kõik see, mis aitab leevendada üksildustunnet ja hingepiinu. Seega väljendab Arnold ilu ning lummava kuupaiste taha kuhjuvat kaost ning inetust. Ainsat lohutust selle tühjusekuristiku ees võib inimestele luuletaja arvates pakkuda vaid üksteise hoidmine ning ustavus.
Ka briti nüüdiskirjaniku A. S. Byatti romaani „Lumm” („Possession”, 1990) XIX sajandil tegutsevates peategelastes võib näha Victoria-aegset usukahtluste peegeldust. See on üheaegselt nii armastus- kui ka põnevuslugu, satiir ning XIX sajandi stiile jäljendav tänapäevane romaan. Teose peategelane Roland Michell on prints Alberti kolledžis doktorikraadi omandanud keskpärane ning vähetuntud kirjandusteadlane, kuid on „subjekti poststrukturalistliku dekonstrueerimise osas hea õpetuse saanud”
(lk 18). Sündmuste toimumise ajal 1986. aastal on ta 29aastane. Ajastuomaselt peab ta ennast hilinejaks: „Ta oli jõudnud kohale liiga hilja kõigeks, mis oli ikka veel õhus, kuid kadunud, 1960. aastate käärimiseks, säraks, reisideks ja nooruseks, selle kõige õndsalikuks koidikuks, mida tema ja ta eakaaslased nägid vaid üsna ilmetu päevana” (lk 19).
Uurides Londoni raamatukogus kuulsa – ning fiktiivse – viktoriaanliku luuletaja Randolph Henry Ashi loomingut, avastab Roland ühe köite vahelt lõpetamata kirjad, mis on adresseeritud tundmatule naisele, kes ei saa olla poeedi abikaasa. Kuna teda hakkab lummama naise isik, varastab ta need ning peagi selgub, et tegu on Ashi kaasaegse, vähetuntud – samuti fiktiivse – autori Christabel LaMotte’iga, kes kirjutab luuletusi ning ka muinasjutte. Roland saab teada, et Lincolni ülikoolis uurib LaMotte’i loomingut luuletaja kauge sugulane Maud Bailey, ning otsustab ta üles otsida. Üheskoos uurimist jätkates jõuavad nad kahe armastaja keelatud saladuse jälile ning hakkab arenema nende endi samuti abielurikkumisega seotud armastuslugu. 2002. aastal väntas režissöör Neil LaBute „Lummast” filmi, kus ootuspäraselt on romaani akadeemilised teemad ja viktoriaanlik luule kahandatud miinimumini ning pigem keskendutud kahe ajastu, XIX sajandi keskpaiga ja XX sajandi lõpu romantilistele armastuslugudele.
Mitmel põhjusel ei ole „Lumm” just kõige kergem lugemine. Autor mainib siin otsekui möödaminnes nimesid, mis ei pruugi meie kultuuriruumis olla eriti tuntud. Viiteid võib leida legendaarsele šoti satiirikule, filosoofile, esseistile ja ajaloolasele Thomas Carlyle’ile (1795–1881), kes puutus kokku paljude kultuuritegelastega ning mõjutas nende loomingut. Korraks vilksab rohkem kui neli aastat üksikul saarel viibinud ja seal peaaegu metsistunud šoti madruse Alexander Selkirki nimi, kes oli Daniel Defoe’ loodud Robinson Crusoe’ prototüüp. Mainitud on ka inglise suurt metafüüsilist luuletajat John Donne’i, kristlikku autorit ja jutlustajat John Bunyani, XIX sajandi naisautoreid Elizabeth Gaskelli ja George Elioti, salapärast müstikut William Blake’i. Ameeriklastest väärivad nimetamist transtsendentalist Ralph Waldo Emerson, tänapäeval kõrgelt hinnatud poetess Emily Dickinson, Walt Whitman ja Ezra Pound.
Kõige suuremaks komistuskiviks selle teose nautimisel võib osutuda see, et autor mängib siin paljude erinevate stiilidega ja jäljendab viktoriaanlikke autoreid, kelle looming on Eestis peaaegu tundmatu. Romaan sisaldab ka peategelaste kirjutatud pikemaid lugusid ja poeeme, kohati muutub narratiiv epistolaarseks, matkides XIX sajandi formaalset ning poolformaalset suhtlemist. Juba oma teose epigraafiks on A. S. Byatt valinud Robert Browningu (1812–1889) luuletuse „Härra Sludge. Meedium” („Mr Sludge. The Medium”) ning järgnevatel lehekülgedel võib leida ohtralt vihjeid luuletaja loomingule ja elule. Ka Ashi ja LaMotte’i kirjavahetus on väidetavalt inspireeritud Browningu kirjadest. Olulist rolli teose õhustiku kujundamisel mängib ka suurte Victoria ajastu autorite Christina Rossetti (1830–1894), Alfred Lord Tennysoni (1809–1892), Algernon Charles Swinburne’i (1837–1909) looming, kuid võtmefiguuriks „Lumma” mõistmisel tuleb ilmselt pidada veidi varasemast perioodist pärit Samuel Taylor Coleridge’i (1772–1834), kelle lõpetamata poeemist „Christabel” sai A. S. Byatt ka inspiratsiooni oma kangelanna ristimisel.
Eespool toodud nimed jäid artikli piiratud mahu tõttu kuivaks loeteluks, see ei vähenda aga kuidagi tolle perioodi luule väärtust. Tegu oli kirjanikega, kes kirjutasid oma kõrge tasemega teoseid enamasti tuntusele ning avalikkusele mõtlemata ning see tegi nad ka vaikselt juba areneva massimaailma suhtes haavamatuks. Kui aga mõnikümmend aastat hiljem ilmub areenile kuulsust jumaldav Oscar Wilde, tekib filistritel suurepärane võimalus asuda kunsti ja kunstnikke ründama. Wilde’i enda luulet peeti tihtipeale lausa naeruväärseks, kuid tema peamiseks õnnetuseks oli siiski vahest see, et ta hakkas kirjutama pärast nii tugevaid luuletajaid, kellega võrreldes tunduvadki tema üllitised kehvapoolsed. Ja kuigi eesti keeles selle põlvkonna loomingut suurt leida ei ole, on õnneks kõik tänapäeval internetis juba nii hästi dokumenteeritud, et sellega on kenasti võimalik tutvuda raamatukokku minemata.
Mis aga puutub teose akadeemilistesse vestlustesse, siis kirjandusteadusega seoses esinevad „Lummas” sageli sellised „vaimuinimeste” seas liigagi kuritarvitatud mõisted nagu „narratiiv” (mittenarratiiv, narratiivne kindlusetus, narratiivne uudishimu, narratiivne ahnus – mida tahes see kõik siis ka ei tähendaks), „diskursus”, „liminaalsus”, „strukturalistlik” ja „poststrukturalistlik dekonstrueerimine”, „postmodernism”, „kosmiline maskuliinsus”, „fallotsentrilised tekstid”. Loomulikult ei puudu ka kultusnimed nagu Jacques Lacan ja Michel Foucault – kuigi mitte Jacques Derrida või Slavoj Žižek – ning räägitakse tekstide kõikvõimalikest sümboolsetest, mütoloogilisest ja psühhoanalüütilistest tõlgendustest, mille eesmärgiks on tihti vaid igasuguse elava kirjasõna lahustamine ja hävitamine. Et A. S. Byatt siinjuures vahel irooniast kaugel ei ole, saab eriti nähtavaks peategelase Maud Bailey sõbranna Leonora Sterni, naisuuringute spetsialisti kirjutatud raamatu „Motiiv ja maatriks LaMotte’i luules” peatükkide pealkirjadest, milleks on: „Venuse kingust ahtra nõmmeni”, „Naismaastikud ja vallandumata veed, läbitungimatud pinnad”, „Janu lättest Armorica ookeani­nahani” (lk 310) … Põnev lugemine, või kuidas? Ühtlasi on ka lisatud, et Leonora mees on luuletaja, kelle luule on „täis keppimist ja sitta ja tulemist” (lk 389).
Ennekõike aga pakkus A. S. Byatti romaanis mulle huvi kahe ajastu vaimumaailma kõrvutamine, mis tõi mõnusalt meelde John Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruku”. Olgu siinkohal lõpetuseks ära toodud vaid üks mõttearendus: „Ma olen püüdnud teda ette kujutada. Neid ette kujutada. Nad olid ilmselt – äärmuslikus seisundis. Ma mõtlesin eile õhtul – sellest, mida sa ütlesid meie põlvkonna ja seksi kohta. Me näeme seda igal pool. Nagu sa ütlesid. Me oleme väga teadjad. Me teame igasuguseid teisigi asju – näiteks, et pole olemas mingit unitaarset ego – et me koosneme vastandlikest, vastastikku mõjuvatest süsteemidest – ja ma oletan, et seda me usume? Me teame, et meid kihutab tagant iha, aga me ei suuda seda näha nii, nagu nägid nemad, eks ole? Me ei lausu kunagi sõna armastus, eks ole – me teame, et see on kahtlane ideoloogiline konstruktsioon – eriti romantiline armastus –, nii et me peame oma kujutlusvõimet tõeliselt pingutama, et teada, mis tunne oli olla nende nahas, siin, uskuda kõike seda – armastust – iseennast – et see, mida nad teevad, on oluline…” (lk 338–339).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht