Ääre peal on keskel
Loodus on Hasso Krulli luules see, mis mõjub lepitavalt. Loodus on puhas ja loodust võib usaldada. Lehehundlane ei pane kunagi mingit jama. Hasso Krull, Neli korda neli. Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 84 lk.
Hasso Krulli luulekogu „Neli korda neli” kompositsiooniline ülesehitus ja luuletuste laad ühendab esmapilgul vastandliku. Raamat jaguneb neljaks osaks, igale osale vastab astmena paragrahv. Iga paragrahv toimib seeriana, jagunedes neljaks alapunktiks, mille iga alapunkt omakorda astmeliste seeriapunktidena neljaks jaguneb. Igale seeriapunktile vastab vabavärsiline luuletus, ning iga luuletus on välja kirjutatud neljastroofilisena. Kõik stroofid jaotuvad omakorda neljaks värsireaks.
Paragrahvide ja järgnevate seeriapunktidena jaotamine loob paralleeli (filosoofiliste) tekstidega, kus taotletud ranget mõttearendust ja kus struktureerimine aitab paremini jälgida postuleeriva tervikmõtte alajaotusi ja jagunemisi. Niimoodi on näiteks üles ehitatud Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofiline traktaat”. Krulli rangus peegeldab aga sümmeetriat. Nelikjaotuse kaudu terviku osadeks jagunemisel moodustub iga osa uuesti kui väikesema astme tervik, mis kordab omakorda eeltoodud jagunemist, ning seejärel jagunevad uued osad taas sama printsiibi alusel. (Põhimõtteliselt võiks niimoodi jaguneda lõpmatuseni). Tekstide tähistusele (paragrahvid, seeriapunktid) sekundeerib siin tekstide ülesehitus (neljastroofiline, stroofis neli värsirida). Nõnda sünnib luulekogus „Neli korda neli” mitmetasandiline sümmeetriline süsteem. (Ülekordavalt: nelikjaotuste kaudu liigutakse värsiridadelt stroofile, stroofidelt luuletusele, luuletuselt luuletuste seeriale, luuletuste seerialt astmelisele seerialisusele – mis moodustavad raamatu neli osa, ning nendelt osadelt kogule kui tervikule.) Kogu on selles mõttes tervikuna maksimaalselt estetiseeritud, seesugune kompositsioonisümmeetria lubab teksti vaadelda vastastikuses iseeneslikus suhtes, kus osa peegeldab tervikut ja vastupidi, väiksem peegeldab suuremat ja vastupidi. Siin tekib omamoodi assotsiatsioon Leibnizi monaadide ideega. Kõik luuletused (miks mitte ka stroofid või värsiread) on siin kui suveräänid, peegeldades vastastikku üksteist ja maailma, ning nende peegelduste kaudu võime saada aimu mingist laiemast ja keerulisemast tervikust. Siinkohal võiks ka välja tuua, et Krulli luulekogus ei ole ühtegi luuletust märgitud kui 1.0, iga luuletus esindab juba osa laiemast sümmeetrilisest tervikust (1.1.1, 1.1.2 etc.). Mida võiks ju tõlgendada nõnda, et kui otsida postuleerivat tervikmõtet, siis moodustub see viitena luulekogu kompositsioonile ehk siis struktureerivale sümmeetriale. Tervikmõte sünnib siin ka jagunemise endana, mitte vaid ühe suurema osa korrapäraselt/sümmeetriliselt väiksemateks osadeks jagunemise summana.
Piir
Kui eespool kirjutasin, et kogu kompositsiooniline ülesehitus ja luuletuste laad paistab ühendavat vastandid, siis nüüd peaks lähemalt vaatama luuletusi endid. Et vastandust paremini välja tuua, võiks seda markeerida kui kahe erineva loogika kooseksisteerimist. Luulekogu on üles ehitatud rangelt sümmeetriat looval printsiibil. Luuletuste laad aga pürib justnagu kuhugi (õrnale tunnetuslikule) piirile. Sinna kus leiab aset võimalik (seoste, tagamaade, asjade eneste?) ilmnemine, (tähenduste, staatuste) üleminek või (seisundi) muutus. Igasugune määratlus kätkeb endas muidugi juba ette ohtu painutada määratletav (reaalsus) ühe või teise kontseptuaalse liistu ümber. Kui eespool määratlesin Krulli luuletusi „piirile pürgivaina”, siis õieti võiks siin ka otsustavalt vastu vaielda ja väita vastupidist. Võiks nimelt öelda, et need luuletused ei püri kuhugi ja et piir on siinsamas. Näiteks luuletuses 3.3.2 : „Hommikul aknad alt kinni tuisand. / Lume silmapiir. See on nii lähedal, / et ei raatsi seda puudutada …”
Või 2.1.1: „Jaaniöö, rannas põleb lõke / otse paekalda peal, vee ääres, ja / on hämar ja on valge ühekorraga.” Selles lühikeses tekstilõigus ollakse vähimagi pürgimiseta korraga lausa kahel, vee ja maa ning valguse ja hämaruse piiril. Või siis, põigates hoopis mütoloogiasse 3.1.2: „Restorani nimi on MYTHOS /—/ söön, heidan pilgu taldrikule ja / äkki näen: kreeka tähed. / Gyros. Poleites. Mesogaios. Helos. / Muidugi, need on ju Odysseuse mehed, / kelle Kirke sigadeks muutis. Nüüd / on nende ihu viimaks minunigi jõudnud.” Krulli semantiliselt rikas kompleks haarab muu hulgas endasse mitmed mütoloogilised maastikud. Müütilised kihistused (või killud) asuvad ühtviisi nii igapäevase olemise all kui sees. Korrati paistavad need igapäevasest olemisest läbi, toimides sügavamate seostena ning ulatudes ka füüsilisusesse. Vastavate näidetega võiks jätkata. Nii võiks tõepoolest öelda, et piiridele ei pürita, vastupidi, piiril olemine kuulubki juba olemise enese juurde. Olemine on (ajalikuna) juba iseenesest printsipiaalselt pidevas muutumises, aeg-ajalt see muutumine lihtsalt ilmneb kuidagi selgelt, on tuntav ja nähtav. Kuid ikkagi tundub, et piiriga on kogus „Neli korda neli” mitut moodi lood. Piir loob tähenduse. Aga piir loob ka läheduse, võimaldades seisundimuutust. Sest piiri taga on midagi muud. Teistmoodi ruum või siis teine inimene. Luuletuses 4.1.3: „Vaatan sind lumesajus. / Oled nii lähedal, et ma ei näegi / lund, ainult tunnen, kuidas / ta sulab meie põskede peal.” Lume sulamine, üleminek ühest olekust teise, muudab siin läheduse tajutavaks. Kuid vastu piiri saab ka põrgata, nõnda ilmneb piir jäiga paratamatusena. 3.3.1: „Kohe nüüd, kohe nüüd tahaks muutuda / hoopis teistsuguseks. Kas saab? Ei tea. Ma / kuulen tuisu ulgumist, üks rong raputab asju / laua peal, siis on möödas. Kas nüüd / ma muutusin? Ei. Vist mitte…” Aga piiridega saab ka mängida. Ning kui mängida tähendust loovate piiridega, muutub ka tähendus millekski, mis ei ole enam antud staatilisena, vaid seesmiselt kujunevana. Ning siin, mängus (mõtteliste) piiridega, hakatakse maailmaga otsesõnu midagi peale. 1.1.4: „Öö on täitsa tume. Täitsa tume öö. / Mõtle ta veel tumedamaks. / Ära enam mõtle. Mõtle nüüd, / et öö on täitsa hele, heledam kui päev.”
Või näiteks 2.4.3: „Jah, ma kirjutasin: päike ja kuu. / Kumb neist on suurem? Öösel / muidugi kuu, aga päeval / tavaliselt päike, siis kui kuud / näha ei ole. Võiks aga mõelda / vastupidi:…”. 4.2.1: “Pikutades / me oleme ühepikkused. / Sina sama pikk / nagu mina, pikutame. / Kasvad pikemaks. / Oled nüüd palju pikem. /—/ Aga nüüd tahan pikemaks! / Pikenengi, kuni / oleme uuesti ühepikkused. / Pikutame.” Piirialad on õrnad, piiriala on koht, kus midagi ilmub, ilmub ka lähedus. 2.4.1: „„Kirjuta mind.” Nõnda ta ütleb / ja vaatab mulle otsa, pea naljakalt viltu. /—/ Silmitsen teda. Aga vähe näen. / Ilus puusajoon, ümarad põlved, väikesed / või suured… ah, mis ma udutan.” Piir on seega mitmes tähenduslikus positsioonis, aga ühtviisi oluline, sest ilmnemine ja üldse olemise sügavus ilmub eelkõige võimalikus üleminekus, piirialal. Piirialal saab saamine võimalikuks. Ning piir ei ole mitte ainult vaheala, vaid justnagu iseseisev entiteet. Piirile pürgimist võikski siin seega mõista kui soovi olla seal, kus leiab aset saamine ja lähedus, ka loomine. Ja võib-olla on piiri taga ka see ruum, kuhu mahub igatsus. Luulekogu lõpuluuletus 4.4.4 mõjub siinkohal lausa kokkuvõtuna. Lõpuluuletus on üles ehitatud sellele, kuidas asjad ja olekud järjepanu ilmuvad. Hahetab ja hämarusest ilmub järk-järgult sügavamana loodus, seejärel ilmub järk-järgult inimese eluruum, inimene ise ja tema olemise soojus, millesse omakorda ilmub uni, unne aga ilmub päike. Ilmumise käigus joonistub tähenduslik ring ning lõpus jõutakse tagasi algusesse (päike, valgus). Ning lõpu ja alguse seob uni.
Uni
Eraldi võiks tähelepanu pöörata (korduvale) une motiivile. Unest on võimalik virguda, aga unes on võimalik ka ärkvel olla. 4.4.1: „Lehehundlane pikutab lehe all, / ta näeb und, ta näeb lehealust und / ja on unes ikkagi ärkvel.” Uni on efemeerne, teda on võimalik küll näha, aga teisalt on ta sellisena ise otsekui läbipaistev. Kuid säärane läbipaistvus võib olla maailmana tõelisem kui maailm, mille kohta ta käib, mida ta peegeldab. 4.4.1: „Päike kaob korraks pilve taha, / roheline päike rohelise pilve / taha.
Ja kui ta jälle välja hüppab, / lööb kogu lehealune särama, leht / paistab läbi, lehehundlase uni paistab läbi / lehe ja pilve ja päikese ja särab ärkvel.” Luuletuses 2.2.2 võrreldakse aga und otsesõnu lätteveega. „Lättevesi on puhas, see on ühe unenäo vesi. / Maa unenägu, selge ja väga vana.” Uni toob esile ka läheduse teisega. 3.3.3: „Magad mu kõrval. Maailma kõige ilusam tüdruk. / Juuksed sassis padjal. Soojus teki all.” Uni lubab ka enese piirid ületada. Luuletuses 2.2.4 näeb vihmasabina saatel und kurb koer: „Ta näeb und, kuidas ta elab New Yorgis / ja peab narkokulleri ametit…” Unenäo teine osa: „koer / on asunud elama Eestisse, ta on ühes väikses / maakoolis emakeele õpetaja. Poisid löövad külge”. Unest ärkamise, virgumise – valgustumise motiivina võib kaasa tuua avastuse, et ärkvelolija on seesama, kes magades. Nii kutsub luuletuses 3.2.3 Zhuangzi oma surivoodile liblikad ja räägib, kuidas ta nägi unes, et oli liblikate õpetaja: „Minu õpetus / mõjus. Nad kõik ärkasid üles. Liblikad / ärkasid ja nägid, et on liblikad…” Luuletuses 3.2.2 seisab Freud aga vastamisi hirmuäratava kimbatusega. Luuletuse lõpus räägib talle väike poiss: „Ükskord elas üks mees, kes ei olnud / kunagi näinud ühtegi unenägu.” Tõepoolest, mida hakkaks peale Freud (või terve maailm), kui poleks unenägusid? Magamine, võime und näha, käib kogu looduse (kõige elava) juurde. Ka maa näeb und ja maa uni on läte, lehehundlane näeb und ja see on kirgas ärkvelolek, koer näeb und ja on unes inimene, armsam näeb und ja on nõnda veelgi lähemal. Ei ole midagi loomulikumat kui näha und. Uni on uni. Unes ei saa valetada. Ja see, mis ilmub unes, ilmub sinna ju iseenesest, haarates olemise ja mälu sügavuti. Unes on ilmumine ja unes on saamine. Ja kui kogu looduse juurde kuulub võime näha und, siis ka inimene on ehk just magades loodusega kõige enam üks. Loodus on üldse Krulli luules see, mis mõjub lepitavalt. Loodus on puhas ja loodust võib usaldada. Lehehundlane ei pane kunagi mingit jama. Jama võivad panna inimesed. Kui otsida Krulli luulest pühaduse mõõdet, siis ilmneb see looduses ja selle puhtuses. 4.3.4: „Metsikult. / Pikutame metsikult. / Pikutame keset metsa, / keset metsmaasikaid. / Metsikult / nagu ikoonid. / Metsmaarja ja metsjeesus. / Pikutame metsa all.” Loodus, uni-pikutamine, ning puhtus käivad Krulli intellektuaalselt piloteerivas ning ümberpööramistest tihedas luules kokku nagu osad, mille vahel puudub vähimgi vastuolu. Siin on harmoonia, ilma et see nõuaks kommentaaregi.
Lõpetuseks
Mõnda sai räägitud, paljugi jäi rääkimata. Sõnagi ei lausunud ma põnevatest ruumilistest suhetest, kus avad, augud, käigud piiritlevad erinevad ruumid ja toovad need samas kokku. Ei märkinud ka eraldi välja toodud rõhuasetust, kus usk nõuab nähtaval olemist. Ei rääkinud ängi ega selle lahenduse võimalikkusest, ei kõnelenud paljust muustki. Aga raamat on raamatupoodides ja ootab seal lugejaid. Üsna lõpetuseks võiks aga veel kord tagasi pöörduda artikli algul välja toodud luulekogu kompositsiooni (range sümmeetria) ja luuletuste laadi (piirile pürgimine) vastanduse juurde. Selle vastanduse võiks ehk välja tuua ka kui silmanähtavalt range korra ja assotsiatsioonide, tähenduste kujunemise vastanduse.
Kuid selles kompositsioonis hakkab juba etteantud tingimusena peegelduma suurem väiksemas, osa tervikus ja vastupidi, luues nõnda vastamisi assotsiatsioone ja tähenduste kujunemisi. Pealegi viitab sümmeetriline jagunemine matemaatilisele lõpmatusele. Nii võiks ehk isegi rääkida luuletuste laadi ja kogu kompositsioonilise ülesehituse vastastikusest peegeldusest. Jagunemine toimub piiridel, äärtel. Ja selles mõttes on ääre peal siin keskel.