2022. aasta kirjanik on Kiwa

Romaanis „Kummiliimiallikad“ on siirdeaja ääremaakogemus sõnastatud nii, nagu seda suudab ainult juhanliivilikult vaba vaim.

PILLE-RIIN LARM

Liivi muuseumis leidis 13. augustil aset festival „Eesti kirjanik 2022“. Tänavune festival kandis alapealkirja „Mälu mäng“: uuriti mäletamisviise, mälestuste subjektiivsust, mälu (eba)usaldusväärsust, toimetulekut minevikutraumadega jm. Aasta kirjanikuks kuulutati Kiwa romaaniga „Kummiliimiallikad“.

Uurisin žürii liikmetelt, mis sai laureaadi valimisel otsustavaks. Mari Niitra toob esile Kiwa „Kummiliimi­allikate“ mitmekesise retseptsiooni, mis näitab juba ise, kui tervitatav oli paljude meelest selle romaani ilmumine.* „Mida siia veel lisada? Kiwa tekstil on mulle ka sügavalt isiklik tasand: lapsepõlv üleminekuaja kolkas, painav soov pääseda kuhugi ära, eemale, päris maailma. Festivalil esinenud autorid läksid muuseas omalaadselt hasarti, nimelt kes kui hullust perifeeriast pärit on. Kiwa tegi kõigile pika puuga ära: tema lapsepõlv möödus Taageperas, kus elas sadakond veidrat XIX sajandi murret kõnelevat inimest. Romaani tegelased seevastu on uljad tegutsejad, sekkuvad aktiivselt ühiskonna lagunemisprotsessi, väänavad seda omatahtsi, põigates nagu muuseas seejuures ka sisekosmosse. Mind hämmastas selle siirdeaja ääremaakogemuse sõnastamise viis – nii vabastavalt estetiseeriv.“

Kiwa sai auhinnaks väidetavalt Juhan Liivi kasutuses olnud teadvusekiirendi.

Kris Moor

Mäletatavasti tõi just „Kummiliimiallikate“ sõnastamisviis Kiwale mullu kirjanike liidu romaanivõistlusel stiiliauhinna. Kiwa eesti keel on ennenägematu, -kuulmatu ja -lugematu. Niitra: „Sügav lugupidamine laiadele massidele vastutulematuse eest! Sellist asja suudab vaid juhanliivilikult vaba vaim. Oleme nüüd kõrvuni hiliskapitalistlikus tõeluses, kunagi nii mässuline x-generatsioon on eneselegi märkamatult konformistideks mugandunud ja tõmbleb pangalaenude-perereiside-ametikõrgenduste rattas. Kiwa aga on jäänud iseendaks.“

Ka teine žürii liige Mihkel Kunnus möönab, viidates oma emale kui mudellugejale, et Kiwa romaan ei ole universaalne lugemisvara: „„Kummiliimiallikate“ vormi on püütud toksikomaani teadvuse enesessesuletus, milles on vaid väikesed õhuaugud ja lineaarsed seosejupikesed, mis annavad vähest kommunikatiivset pidet normcore teadvusele. Siit võib küll leida sügavust, aga see on sügavus, mida igatseb kodanlikust hügieenist ilma jäänud nonkonformistlik nahk umbsevõitu tagi all, nii nagu nina alla kleepunud kummiliim tahab sügavat kraapimist. Pealkiri tabab kümnesse nagu ka üleskutse „Laske mind KEKi juures maha“. Kui tõmmata kummiliimiallikatest vektor vastassuunda, siis seal terendab rammus vaht värskel lüpsisoojal piimal, Kiwa taasesitatud maailm on selle absoluutne vastand, tavotine kardaanirist betoonist massvalutoodangul, „külaelu idiotismist“ pagemine suubus sellisesse postindustriaalsesse trööstitusse, mille kõrval isegi heksaanimürgitus on pääsemine.“

Peale Kiwa astusid festivalil üles Kätlin Kaldmaa, Taavi Liias, Aija Sakova, Andrei Hvostov, Mari Niitra, Valdur Mikita, Berit Kaschan, Karoliina Kreintaal ja Mihkel Kunnus. Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd kandis ette Vahur Afanasjevi romaani „Rail Baltic“ ainelise rokkooperi. Vestlusringis käsitleti Juta Kivimäe „Suurt tuba“ ja teisi Eesti ajalugu lapsepõlve prisma kaudu vaatlevaid romaane. Avati keraamikaklassiku Leo Rohlini installatsiooninäitus „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Aasta kirjaniku tiitli on seni pälvinud Vahur Afanasjev, Meelis Frieden­thal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus, Kai Aareleid, Mihkel Mutt, Andrei Hvostov ja Susan Luitsalu. Kahel korral on pärjatud Eva Koffi.

* Saara Liis Jõerand, Salatühikud tähemärkide taga. – Sirp 28. I 2022.