Siira ja sisuka Jürgen Rooste lõputu bluus

PEETER SAUTER

Jürgen Rooste, Suur sume, suur tume. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2014. 80 lk. Kõigi tänavanurkade muusik on loomulikult Jürgen ise, keda ma olen kohanud ta vana kooli märkmikest luulet ette lugemas siin ja seal (jah, kunagi istusin kõrval, kui nad Andra Teedega märkmikke võrdlesid ja arutlesid, millisest Helsingi poest neid õigeid saab) – peamiselt vanalinna kohvikutes. Millisel õndsal ajal me elame, saja aasta taguses Pariisis võis midagi sellesarnast toimuda. Ja eks luuletajad olid siis sama vaesed kui nüüd. Viiskümmend aastat tagasi võisid nõukaliidu riigitruud värsimeistrid teenida paremini ja olla lugupeetumad, aga kas me tahame sellist aega!

Ega Jürgen ei loe luulet vaid kaunistele noortele daamidele (kuigi need on loomulikult põhiline publik), ta on lugenud ka mulle ja mitmetele tümikatest kamraadidele. Aga päris igale möödujale ikka ei loe. Luule on isiklik asi ja kuulajaga peab olema isiklik sott või lootus sellele.
Avalikel esinemistel suudab Jürgen isiklikkuse atmosfääri kergesti luua ja kuulaja kaasa tõmmata. Jürgeni tugevus on pikk šeherezadelik jutustamine, ta masin jõuab siis korralikult käima minna ja nostalgia ei sentimentaalitse, vaid kannab. Nagu ta kirjutab „Suure sumeda, suure tumeda” lõpuluuletuses, oli koolis nende klass kõige hullem klass ja kõik olid selle üle uhked ja vahel harva ka Jürgen, kuigi ta hästi ei saanud nii, sest ta pidi olema hea (loomupäraselt). See headus on dominant luules praegugi. Kuigi dominandile sekundeerib igasugu kahtlusi, kõhklusi ja änge, aga mitte heititalviklikku või baudelaire’likku sarkasmi, mürki ja blasfeemiat. Jürgen tahab olla hea ja õrn, aga päris paljude vastu ja ei saa aru, miks siis, kui ta elulainetesse sukeldub mõnd nümfi jälitama, keegi nõutult kaldale seisma jääb. Ega sukelduja ei saagi näha ega kuulda toda, kes kaldale maha jäi.
Kui Jürgen ei oleks selline, poleks meil ka tema voogavat bluusiluulet. „Kõikide tänavanurkade muusikute” kogus rokib isiklik luule, millesse pikitakse vahele abstraktsioone ja üldistusi, mis on samuti siirastest tundmustest kantud nagu Jürgenil ikka. Viimases sumeduse kogus see elaan aga korraks vaibub. Ja otsides, kuidas jätkata, pöördub Jürgen rütmi-riimi poole ja ega sellega ole midagi katki, nii on ikka tehtud. Aga kui loed läbi: „mina ent lastega praalin / praavitan end ja patseerin / luulekalu lavadelt traalin / toidu eest veereb küll veering” – siis on tunne, et kõik jooksis ladusalt ja hea oli kaasa minna, aga millest see jutt siis nüüd ikkagi käis. Ja kus on endine siiras südamevalu või -rõõm?
Mul on kuri kahtlus, et Jürgen sattus vahepeal kriisi, et hakkas riimima ja kindalt rütmiskeemi kasutama (kerge räp­parlik siseriimimäng, mis teeb ka ta esinemised räpihõnguliseks, on ta värssi ju alati toetanud). Jürgen otsis uut algust, uut iseennast, uut teemat, tõetunnet. Ja suvesumeduse kogus leiabki muusa – Sveta.
Ja korraga on meil kohal vana hea Jürgen.
Kui varem oli Jürgen luuletanud nümfidele vasakule ja paremale ja tihti ei täinud neid nimepidi nimetada, siis korraga on kogu poeesiavoog kantud Svetast. Ja on hardam ja õrnem kui varasem armastusluule. On tunne, et Sveta on mingil moel Jürgeni päästnud. Ehk andnud tagasi Jürgenile ta luule, ilma milleta poleks Jürgenil enam elulusti, ja nüüd hoiab Jürgen oma Svetast kramplikult kinni. Aga ettevaatust, Jürgen, keegi ei taha, et temasse kramputaks. Päästjal võib tekkida hirm, kas teine ei kisu teda põhja. (Ometi – isiklikku nooti vahele poetades – pole ma ammu kohanud nii mõistlikku ja tasakaalukat Jürgenit kui viimasele luulekogule eelnenud poolaastal ja ehk on Jürgen leidnud Svetas hoopis kuju, kes kehastab ta enda metsikumat poolt, keda Jürgen peab taltsutama.)
Vanamoodsaid sõnu ja arhailisi omakeelendeid poetav on Jürgen olnud kogu aeg. Toob mulle hoiakuilt meelde Kalev Kesküla eneseiroonilise armastaja, flanööri, kes oli samuti seespidiselt härrasmehelik, aga ei välistanud kohatisi siivsaid tembutamisi ja veiniseid piknikupidamisi näiteks Kalarannas. See on Roostegi luulele tunnuslik. Kuigi väga Jürgeni häälega kirjutatud, sisaldab tekst siin-seal reministsentse luuleklassikast (vahel on mõnd kauget kuju ka nimepidi nimetatud). Nii lugesin ma jupi suvesumeduse/sügistumeduse tekste endale mõttes ette Andres Ehini intonatsiooni ja häälega ja see oligi täiesti Andres Ehin. Ma ei välista, et pandud kirja Andres Ehini lahkumise ajal, kui meil kõigil Ehin sees kumises.
Samal ajal on Rooste moodne.
Ja veel on ta kantud bluusist ja rokenrollist. Elvisest ja Winehouse’ist.
Pind, millele tekst toetub, on avar ja sügav, aga püsti seisab seal eksimatult Jürgen Rooste. Ja hästi seisab.
Oma hääle leidis Rooste kähku (kõigil pole nii läinud). Oma teemad samuti. Need võib isegi ette lugeda. Linn ja bluus, tüdrukud, põhjamaine melanhoolia ja spliin (siin liigutakse tihti poeetiliste üldistusteni, nagu mitmetähenduslikud jääkarud või eestlaste suutmatus traagilistes olukordades nutta või Higgsi bosoni laadne armastus, mida pole näha, aga mis mõtestab kogu ülejäänud olemise), lapsed (aga alati Jürgeni enda lapsed, kellega ma näen teda tihtipeale linna vahel hängimas), laulud isast, Taanilinn …
Järg kaob käest, lihtsustame need teemad: kodukant, lähedased ja muusika kannavad seda luulet.
Täpselt nagu see oli heas eesti luules sada ja paarkümmend aastat tagasi, ehkki tiba teises vormis.
Ja kuidas vähe hilisemal Alliksaarel oli: „et elu armastada / peab armu elustama”. Just seda Jürgen väsimatult teebki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht