Repliik. Tänan, Aare Pilv!

Linnar Priimägi

Oma arvustust „Rääbakad õied” (Sirp 30. V 2014) kirjutades jäin mõttesse, miks Aare Pilv kasutas oma silmapaistvalt meisterliku novelli kreekakeelses pealkirjas naissoost sõna juures os-lõpulist täidendit, mis on kreeka keeles omane meessoole. Goethe on öelnud: „Iga kord, kui näen trükiviga, mõtlen ma esmalt, et midagi uut on välja mõeldud.”

Aare Pilv vastas kohe mu küsi­musele: asi on lihtne, kõnealusel sõnal ongi ainult kaks vormi. Neist oikopoiós on mees- ja naissoo jaoks ühine, kesksoos oikopoión. Oleksin võinud ju ennegi Jacobitzi-Seileri sõnastikust järele vaadata, see oli käeulatuses. Nii nagu mind õppejõuna alati huvitab küsimus, miks, mis põhjusel üliõpilane vastates eksib, küsin nüüd enesegi kohta: mispärast ma järele ei vaadanud?
Sest viibisin mõttes korraga kahes maailmas. Esimene kärbiti arvustusest ruumipuudusel välja. Voici: „1980. aastatel, tahtes osutada, et eesti luulesse on siginenud hulk eidelikult halavaid noori meesluuletajaid (mingeid mehe ning eunuhhi vahepealseid olendeid, kellena Simone Beauvoir defineerib naisi), rikkusin tahtlikult sõnasoolist rektsiooni, nimetades tolle nähtuse almapater-luuleks. Ehkki grammatiliselt õige olnuks almus pater – ’toitev isa’ –, sain ma niiviisi rõhutada, et tegu on ’imetavate isastega’. Tol ajal isapuhkusest ja sooneutraalsest kooseluseadusest veel ei räägitud ja noormeeste luulest oodanuks mehelikumat autorihoiakut. Aga ma ei mõista välja mõtelda, mida võib oma novelli pealkirja agrammatismiga olla silmas pidanud Aare Pilv.”
Tuletasin niisiis meelde iseenda tahtliku agrammatismi ning oletasin Aare Pilvest sedasama.
Tema siiski ei eksinud. Hoopis mina. Sellele juhtis Aare Pilv nüüd mu tähelepanu. Vabandan ja tänan, et tohin jälle targem olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht