Lätlane, kes armastas äärelinna

Jürgen Rooste

Aleksandrs Čaks, Igavene Riia. Koostanud ja läti keelest tõlkinud Livia Viitol, konsultant Guntars Godiņš. Kaane kujundanud Miguel Villoslada illustratsiooniga Anna Lauk. Libri Livoniae, 2012. 112 lk.

Livia Viitoli tõlked Aleksandrs Čaksi luuletustest lasevad meil piiluda üht kadunud, kaotsis maailma … Need tekstid on olemuslikult kinni omas ajas ehk Läti Vabariigi 1920.-1930. aastates, aga just see annab neile tolle värske värvingu, olulise nüansi, mis aitab sel luulel üle me tillukese aja kesta.
Läti Vabariigis oli Aleksandrs Čaks mässulise taustaga metsik poeet. Meil vist päris võrdväärset vastet sellest ajast polegi, ma mõtlen, parimate luuletajate seas, mitte teises-kolmandas ešelonis. Mõnedki poeedid kaldusid ehk sotsideks, aga punaarmee, Čaksi puhul siis Läti küttide taustaga polnud meil ühtki arvestatavat esipoeeti. Küttidele on Čaks kolmekümnendate lõpul pühendanud isegi pikema poeemi. Pätsu riigis polnud see võimalik: Eesti ajaloo- ja eneseteadvus on teistsugune, oma punased polnud sel positsioonil.
Küll aga oli Johannes Semper, tulevane „roosa” (või puha punane, kuidas vaadata), juba 1920. aastal avaldanud Walt Whitmani luulet tutvustava vihu. Čaksi-Whitmani lähedus on silmaga märgata: voogav linlik vabavärss, mis ülistab vagabundielu ja ihulist armastust, toda tõmmet elust kihavate paikade ja inimliku ilu poole.
Čaks oli revolutsiooni päevil viibinud Venemaal ja näinud lähedalt Majakovskit ja Jesseninit, nii et eks tulid nood modernistlikud mõjud ka säält, vene futurismi lõhna on tõesti ehk pisut tunda, Majakovski lüürilisemat poolt. Aga muidugi mõjuvad Čaksi värsid palju dekadentlikumalt.
Guntars Godiņš on tõmmanud kogumiku saatesõnas paralleeli Čaksi ja Alliksaare vahele ja muidugi tunneb tema oma objekti mitu korda paremini kui mina. Mulle meenusid pigem mõned Sütiste 1930ndate linnavärsid, muidugi Talviku peiariluule, kodutee kõrtsist, närtsind libud, kellel palgeid näpistada …
Barbaruse futuristlikud katsetused ja urbaansem pilk on samas laadis: muide, mõnel fotol on nad ka olekult-välimuselt kuidagi väga ühtmoodi – ehkki saatust jagas Čaks ehk enam Sütistega. Tõsi, ta pidi enne veel propagandavärsse treima, kui süda üles ütles …
Eespool mainitud Semperil, aga ka Jaan Kärneril on sääraseid „moodsaid värsse”, linnapilte. Sihuke linna­-
romantika oli juba siurulikus kontseptis täitsa olemas.
Olemuslikult on Čaks muidugi linna­romantik, ta isegi õigustab end, kirjeldab seda linnaloodusluulena: prügikast on lill, mis levitab oma lõhna … Ta nimetab end mitmes kohas mööda tänavaid kõndijaks, hulkujaks. Säärase kondaja-kulgejana ta talletab („Kurb vastutulija, / see / olen mina”) nii romantikat, toda veidi räpast ilu, kui ka eksistentsiaalset ängi, üksildust selles, võõrasolemist hulkade seas.
Seejuures ei jäta ta varastamata ühtki pilti mõnest kaunist tütarlapsest või ka allakäinud daamist, kes silma ette satub. Teda tõmbavad samavõrra müüdavad naised kui lihtsalt kenad neidised. Ja kõrtsis ei käi ta ka niisama kaine pääga istumas …
Lisaks ilmuvad oluliste tegelastena eluheidikud, keda Čaks vaatab pigem hella pilguga või vähemasti mõistvalt. Säärane oma aja luule avab meile akna tosse kadunud maailma, mingis mõttes toidavad Čaksi luuletused rohkem kujutlusmeelt kui mõnigi paks romaan, kus toda kahe sõja vahelist linnaelu me kandis on kirjeldatud. Me kant on õige väljend, sest ega too igavikuliseks muudetud Riia siin saa lõpmatult erineda tollase Tallinna urkaist-tänavaist-heidikuist-pidutsejaist.
Erilist armastust tunneb Čaks Riia äärelinna vastu, ta isegi ähvardab äärelinna tulemisega, pealetungiga, kirjeldusega, kuidas see vaikselt kesklinna üle võtab. Tõtt-öelda oleks seda tänases Tallinnas väga vaja – kesklinn on nii surm­igavaks ja korralikuks muutunud (ma ei mõtle siin reedeõhtuseid baare, vaid tänavate kulgu, maju, kadund lapsepõlvehoove), et Uus Maailm sääl serval ja Keldrimäe asum, mõned südalinna lõikavad puumajadega tänavad, kus kõik veel ei vasta kodanlikule edumudelile, on lausa õnnistus.
Hoopis erineva pilguga vaatab Čaks äärelinnatüdrukut ja kontoridaami. Üks tekitab tas õrnust ja värsidki hoiavad teda, teise upsakas ilu lubatakse mõttes juba mõne labaselt uhke härra käte vahele …
Čaks laulab oodi äärelinnale, aga ka nt jäätisele, trammid tuhisevad ta värssides, kõrtsid on kohad, kus räägitakse lugusid, millel ka tegelikult loo kaal on …
Livia Viitol on teinud suurepärase valiku ning pannud Čaksi maailma elama. Ainult mõnes kohas kripeldab veidi – küll originaali tundmata/valdamata, rõhutan seda –, tuleb tunne, et Viitol ei ole suutnud valida, kas teha nii-öelda ainkaaleplikult või tõnuõnnepalulikult (meenutan siin Baudelaire’i tõlkeid). See tunne tuleb just rütmilisemate-riimilisemate tekstide puhul, kus paistab, et Čaksi taotlus on olnud vormitäpsem kui tõlge. Viitol muidugi on püüdnud hea seista selle eest, et tabada Čaksi taasloodud maailma, selle nüansse, aga markeerinud ikkagi ka vormielemente. Mõnes kohas hakkab see silma, muud midagi.
Luuletuses „Millest mulle meeldib luuletada” hüüab Čaksi süda ülevate, iseendast ja elustki suuremate asjade/tunnete poole. Ja ehk on õige, et ta leiab need tunded pisikestest ja räpastest kohtadest, haprate ja ohtlike naiste juurest, jäätisekioskist, afišilt tänaval, trammist …
Luuleks kõlbab kõik: miski ei ole liiga tühine, et selle kaudu ei saaks inimest kõnetada, puudutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht