„Emmajöe Öpiku” taastrüki puhul

Pille-Riin Larm

[Lydia Koidula], Emmajöe Öpik. I. Faksiimiletrükk. Pärnu Muuseum, 2013. 64 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jõululaupäeval möödub 170 aastat Lydia Koidula sünnist. Sel puhul on Pärnu muuseum avaldanud Koidula teise luulekogu „Emmajöe Öpiku” (1866) faksiimiletrüki. Võib küsida, miks valiti taasavaldamiseks just see luulekogu. Ei ole see ju esimene – Koidula debüütluulekogu oli 1866. aastal ilmunud „Waino-Lilled”, „Emmajöe Öpik” tuli aga välja alles aasta hiljem, ehkki tiitelleht väidab muud, ja vaatamata järjekorranumbrile I jäi ka viimaseks – elu tuli vahele. Küllap sai avaldatava raamatu valikul otsustavaks luulekogu tuntud pealkiri ja asjaolu, et just sellest pärinevad mõned Koidula krestomaatiliseks kujunenud tekstid: „Sind surmani”, „Mu isamaa on minu arm”, „Emasüda”, aga ka koraalina levinud „Õhturahu” („Kui päeva kära aega”) jm.
Siinne kirjatükk ei ole muidugi „Emmajöe Öpiku” arvustus, sest kes söandaks arvustada Koidulaulikut? Ega saakski – eks ole ka igihaljaim kirjandus ikkagi ennekõike oma aja nähtus. Veidi tutvustamist ja selle üle mõtisklemist väärib teos siiski.

Kaasaegne retseptsioon. Õigu­poolest ei arvustatud „Emmajöe Öpikut” ka kaasajal: eesti kirjandusväljal ei olnud veel välja kujunenud arvustuse žanri ja nappis ka väljaandeid, kus seda teha. Üks tutvustus siiski ilmus, C. R. Jakobsoni sulest. Toon sellest katkendi ning soovitan seejuures tähelepanu pöörata  tekstidele, mida omaaegne vastuvõtt Jakobsoni isikus luulekogus esile tõstis:
„Wimaste aastades on meid mitmed laulejad ja laulikud omma annetega katsumas käinud. Mönne laulud on muist ka sure römoga wastowöetud, suremast jaust agga piddime ütlema: kahjo, et sandi salmikutega saapaid ei wöi tallutada, seal olleksid nemmad omma öige kohha peal! Sedda surem on sepärrast meie rööm, kui meile sellesugguse inneto kärra wahhel jälle mönned wisid wasto küllawad – eesti wisid, eesti süddame süggawussest wälja kenud – selle sees wäggew laulo waim öhkub. Nisuggusi laulusi leiame agga „Emmajöe öpikus” paljoge, nönda kui: „Sind surmani” (l. k. 13.), „Üht eesti laulo” (l. k. 25.), „Mo issama, nad ollid matnud” (l. k. 32), „So priust ollid matnud” (l. k. 53.), „Kül tabhaks nad” (l. k. 56.), „Mötted Toom-mäel” (l. k. 59.) ja mitto muid, ja kui so südda waljumine ei lö, so rind ruttemine ei tuksu, siis ta sedda millalgi ei te. Töeste, togo eestullew aeg, mis ta toob, kuulsaid laulusid ja laulikuid – üllemal nimmetud laulud sawad nende körwas ikka köllama ja ellama kunni eestikeel ellab.”1 Nii ka läks ja Jakobsoni enda teened ei ole selles tähtsuseta.
Muidugi tunti huvi ka selle vastu, kes on luulekogu siivsalt anonüümne autor: „Agga kes on se „Emmajöe öpik?” Allandlik eesti linnoke, kelle järrele sa ei tohhi otsida; sest kus öpiko waikse laulometsa tungitakse, sealt temma laul ennam wälja ei kosta. Olgo sul ta laulo healest kül. Öpiko laulo kuuldes ei püta jo temma sulgi nähha, muido jääb wait.”2
Uudishimulikust Carl Robert Jakobsonist endast saigi Emajõe salapärase ööbiku ristiisa – pärineb ju Koidula pseudonüüm temalt. Ühtlasi oli Jakobsoni roll Koidula luule tutvustamisel laiem kui üks lühike kirjutis ajalehes. Jakobson kaasas Koidula luuletused kohe oma lugemikesse: 1867. aastal ilmunud „Kooli Lugemise raamatu” 1. jaos on ära toodud Koidula luuletused „Sind surmani”, „Mo isamaa on minu arm!”, „Miks sa nuttad?” ja „Kodu” („Meil aiaäärne tänavas”). Jakobsoni lugemikud mõjusid uuenduslikena ning kujunesid väga populaarseteks, lugemikest ilmus kordustrükke ja need olid koolides kasutusel aastakümneid. Kui lisada, et 1869. aastal toimunud esimesel eesti üldlaulu­peol esitati viisistatuna samuti „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani” ning peokülastajate ette astunud lehvivate juustega ja enam sugugi mitte anonüümne poetess ise neile ereda mulje jättis, oli paari aastaga Koidula esimene müüt, nn isamaalauliku paraadpilt sündinud.3
Ei ole juhus, et just Jakobsoni maitsele vastavad ja laiemalt omaaegset lugejat kõnetanud isamaalised ja koduluuletused on tänapäevani need kanoonilised tekstid, mille järgi Koidulat tuntakse. Eks ole neid põlvkondade kaupa koolis loetud ja pähe õpitud. Koidula luuletuste sõnadele kirjutatud viisid püsivad kooride repertuaaris tänini, nagu korduvad rahvusliku rituaalina ka laulupeod. Isamaalisest Koidulast selles riigis ei pääse.

Praegusele lugejale. Koidula kirjutas tegelikult ka paljust muust kui kodust ja isamaast. Kas või „Emmajöe Öpik” sisaldab arvukalt armastusluuletusi ja looduslüürikat, mis ei ole kirjanduslugudes ja õpikutes ära toodud ja seeläbi kanooniliseks kujunenud tekstidest sugugi kehvema tasemega. Asjaolu, et osa tema pärandist peaaegu kõrvaliseks on jäänud, võib pidada suureks ajalooliseks ülekohtuks, aga mõnes mõttes ka paratamatuseks – eks tähendagi kaanon samade viiside uuesti ja uuesti kordamist, keerdlaulu. Õigupoolest on viimastel aastatel Koidula loomingut päris palju uudsetest vaatepunktidest analüüsitud. Võib öelda, et tema retseptsioon ja isikumüüt on muutunud enneolematult mitmekesiseks, võib-olla koguni postmodernistlikuks. Sellegipoolest ei lange kanooniline Koidula ilmselt enne, kui ei avaldata päris uut ja uuenduslikku monograafiat. Enne ei usuta. Suurim soovitus „Emmajöe Öpiku” uustrüki lugejale ongi mitte üle libiseda neist vähem tuntud ja seda enam avastamisrõõmu pakkuvatest tekstidest.
Tore harjutus on tänapäeva lugejale kindlasti ka lihtsalt katse lugeda luulet arhailisevõitu eesti keeles, vanas kirjaviisis ja gooti tähtedes – vähemalt kasutab Koidula peaaegu läbivalt uut kirjaviisi, mis seda hõlbustab. (Eks ta pidas Kreutzwaldi soovitustest lugu ka ega soovinud olla arvatud „Kilplaste” prototüüpide hulka. Jakobsoni arvustus seevastu ilmus vanas kirjaviisis…) Mõtiskleda võib sellegi üle, kuidas on muutunud raamatu ja selle autori visuaalse kohaloleku tähtsustamine ajas. Muljet avaldab säästlikkus, millega omal ajal raamatuid avaldati: õhuke paber, väike formaat ja tihe trükk, paar gravüüri ja ongi kogu ilu. Eestikeelne kirjandus oli oma sünniaegadel oma lugeja jaoks hinnalt kallis, sündmusena haruldane ning ilmselt seda enam väärtustatud. Raamatu autorit ei tähtsustatud, oma ametikoha püsimisest huvitatud kirjamehel mõnikord koguni ei soovitatud ja naissoost luuletajal ei sobinud tähelepanu püüda. Just nendest, ärkamisaegsetest õhukestest ja poolanonüümsetest vihikustest pärinevad aga eesti kirjanduse tuumtekstid. Lõpetuseks ühest konkreetsemast „Emmajöe Öpikust” lähtuvast luulesillast.

Kaselehest lumehelbekeseni. Poeedi sünd ja teise surm, kes neid suudaks lahuta … Sel aastal meenutati ka teist suurt tähtpäeva, saja aasta möödumist Juhan Liivi surmast. Liivi haigusloost Tartu vaimuhaiglas on teada, et ta arvas end olevat just Lydia Koidula (ja Aleksander II) poeg. Kes ei oleks, võiks öelda, Koidula on terve eesti kirjanduse ema ja tema aeg terve eesti kultuuri aiaäärne tänav. Ka füüsiliselt oli see võimalik, nagu on „Koidula veres” elegantselt näidanud Loone Ots. Kuigivõrd ei ole aga tähelepanu pööratud Liivi tõepoolest võimalikule vaimsele võrsumisele Koidula tekstidest. Kahe erandliku ja kordumatu autori luuletustes leidub nimelt hämmastavaid sarnasusi nii motiiviloomes kui elutunnetuses. Tõsi, Liivi isamaaluulet võib pidada kohati äraspidiseks vastuseks Koidula paatosele, kuid kas ei meenuta näiteks Liivi praegusele aastaajale kohane „Lumehelbeke” (1891) päris otseselt üht ammust teksti „Emmajöe Öpikust”? Ja teistpidi küsides: kas ei ole Koidulatki võimalik siinkohal vaadelda eksistentsialistliku kirjanikuna, nagu seda Liivi puhul Jüri Talvet veenvalt on teinud? Olgu viimaks ära toodud kõnealune luuletus:
Ja õues on kewwade.

Ma seisan kassepu warjul –
Üks üksik lehheke
Ta ladwalt närtsides langeb –
Ja öues on kewwade.

Miks, südda, ni waljult tuksud?
Wait, wait, ärra wärrise!
Nad leinalaulo sull’ laulwad –
Ja öues on kewwade.4

Kauneid jõule ja palju õnne meile kõigile Lydia Koidula sünniaastapäeva puhul!

1 C. R. J., Uus Ramat. „Emmajöe Öpik“. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht 19. VII 1867, nr 29, lk 231.
2 Samas.
3 Vt Sirje Olesk, Kolm müüti Koidulast. Rmt: Ajalaval. Kangelane & väärtused. Tartu, Helsingi 1995, lk 196–200.
4 „Emmajöe Öpik”, lk 21.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht