Sule ja südamega Vilde

Lisanna Kurg

Livia Viitol, Eduard Vilde. Toimetanud Janika Kronberg ja Brita Melts. Kujundanud Andres Tali. Tänapäev, 2012. 375 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2013. aastal Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia pälvinud Vilde-uurija Livia Viitol on teinud ära suure töö (autor räägib sellest põgusalt ka teose eessõnas) ning toonud lugejateni põhjaliku monograafia „Eduard Vilde”. Väga tervitatav on teose ilmumine ka veel seetõttu, et tegemist on esimese naisautori kirja pandud Vilde-biograafiaga.
Kui mõelda hetkeks, kellele see teos võiks olla suunatud, siis on mu esimene vastus: mulle. Tõepoolest, minu suhe Viitoli Vilde-biograafiaga algas üsnagi isiklikul pinnal, kui asusin oma uuele töökohale, kus raamat seisis minu kõrval kui truu ja abistav sõber. Kui see fakt kõrvale heita, pean seda väga sobivaks teoseks neile, kel soovi Vildega tutvuda või tutvus üles soojendada. Tavapärastel autobiograafilise ainese otsingutel selles biograafias ei peatuta ehk siis lugeja ei saa teada, kas Vilde on kujutanud ennast ühes või teises tegelaskujus või mitte. Tõtt-öelda leian, et kuigi on teada Vilde elu seostest tema loominguga, on vahelduseks isegi hea, et monograafias pole see eraldi kajastamist leidnud.
Livia Viitoli „Eduard Vilde” näol on tegemist väga laiahaardelise biograafiaga, mis kätkeb endas ka suuremaid ja väiksemaid tükikesi paljudest Vilde kaasaegsete elulugudest ning fakte kaugemast minevikustki (peatükis „Inimesed mõisamaastikel”). Kuna biograafia ei ole esitatud läbinisti kronoloogiliselt, vaid omapärasel viisil (Vilde ajakaaslaste kaudu), siis joonistub täielik pilt kirjanikust välja alles teose lõpus. Õigupoolest saab Eduard Vildest raamatu jooksul justkui „oma” inimene, kes ühel hetkel võlub ja paneb endale kaasa elama, kuid võib järgmisel hetkel ka tõeliselt ärritada, just nagu mõni hea sõber või perekonnaliige. Seega soovitan varuda kannatust ja jätkata teekonda koos Eduardiga võiduka lõpuni.
Vildet võib kindlasti pidada üheks väga tugeva tahtejõu ja iseloomuga inimeseks, kes suutis ennast paljude vastuseisule vaatamata igas olukorras maksma panna. Ükskõik, kas oli tegemist tema teoste kirjastamisega, vabaabieluga või murega eesti keele pärast – ta julges ja suutis end kuuldavaks teha. Uskumatuna tundub kas või fakt, et Vilde, kes polnud lõpetanud kreiskooligi, oli Berliinis Eesti Vabariigi ametlik esindaja ja Tallinna linnavolikogu liige. Leian, et tegu on vägagi inspireeriva elukäiguga, mida võiks julgelt kajastada ka koolitunnis, kus Vilde on jäänud üha harvemaks külaliseks. Miks mitte rääkida sellest, kuidas ta oma rahutu iseloomu kirjutamisse maandas või kuidas ta õigluse eest võitles?
Üks teema, mis monograafiat pidevalt läbib, on konflikt. Arvukalt oli neid inimesi, kellega Vilde läbi ei saanud või koguni tülis oli. Mõned näited: Bernhard Linde, Friedebert Tuglas, Mihkel Martna, Juhan Liiv, Karl August Hindrey jne. Tundub koguni, et sõprade ja tuttavate hulk Vilde elus oligi väiksem. Tülide puhkemise põhjused võisid küll olla erinevad, kuid peamiselt oli nende taga ikkagi Vilde rahutu ja äge iseloom. Viitol kirjutab: „Otsekohene, nii mõnigi kord „ülereageeriv” Vilde vajas endale kodumaal tasakaalukat esindajat” (lk 174). Nagu biograafia autor paiskaksin minagi õhku ühe küsimuse: kas Vilde keevaline iseloom tuli talle elus pigem kasuks või kahjuks? Teemakohaseid põhjendusi leiaks tõenäoliselt mõlemale väitele, kuid jäägu see lugejale pigem teose lõpu mõtiskluseks.
Minu sümpaatia kuulub teoses vaieldamatult peatükile „Põgenemine”, kus on kirjeldatud Eduard Vilde ja Linda Jürmanni elu pärast Eestist lahkumist 1906. aasta alguses. Tegemist on kindlasti ühe väga pingelise ja lausa seiklusliku osaga nende elus, mis on pealegi väga kaasahaaravalt kirja pandud. Julgus, millega nad pilkelehte Kaak välja hakkasid andma ja eesti lugejateni toimetama, on tähelepanuväärne ja kutsub jäägitule toetusele ja kaasaelamisele (olenemata sellest, et tulemus on paljudele lugejatele teada). Tõeliselt võlus mind meenutus Soomes paadiga sõitmisest: „L.V. öelnud ikka, et kraabi nüüd selle, nüüd teise aeruga. Vilde kraapinud, kraapinud ja korraga tõmmanud aerud sülle, vaadanud tõsiselt L.V. otsa ja ütelnud solvunult: „Mispärast Sa alati ütled „kraabi”, ma ju sõuan ega ma ei kraabi”“ (lk 136) See lõik tundus tõsiste põgenemisjuttude vahele tõeliselt südamlik ning inimlik ja tuletas omal moel ka meelde, et Vilde oli tõesti lihast ja luust inimene.
Vilde rahutus ja muutlik meel võtsid kohati suisa koomilised mõõtmed, mis kõige ehedamal kujul kajastus elukoha otsimisel Saksamaal. Ilmselt mõjusid kaasa halb tervis, rahapuudus, Lindast eemalolek ja sekeldused kirjastajatega, mille tulemusena ei tundunud Vildele sobivat enam miski. Kas ei meenuta see mõnda tuttavat? Autor kirjutab: „Vahepeal Berliini järele saadetud Müncheni elamisluba oli küll väljastatud aastaks, ent Vilde kahtles Münchenisse tagasisõidu otstarbekuses, ehkki elu oleks olnud seal odavam kui Berliinis. Nüüd unistas ta hoopis mõnest Berliini lähedal asuvast kohakesest, kust kerge vaevaga linna pääseks” (lk 246). Vilde unistas ja planeeris palju ja ilmselt aitas see tal ka taluda naisest eemalolekut, kuid Lindaga Saksamaale elama kolimine jäigi kahjuks vaid unistuseks.
Ilmselt kõige intrigeerivam osa Vilde eluloost on seotud naistega, eriti hilisemas eas tekkinud kirglik armusuhe Vildest noorema apteekri Rahel Uschmarowiga. Seda armulugu on Viitoli monograafias päris põhjalikult avatud (suures osas Vilde kirjade kaudu), iseasi, kas see tuleneb asjaolust, et tegemist on naisautoriga, või hoopis soovist teemast võimalikult avalikult rääkida. Mõlemal juhul on tegemist kahtlemata väga põneva ja küsimusi tõstatava teemaga. Teoses küll kahjuks ei selgu, kuid väga huvitav oleks teada, mis põhjusel Linda ja Eduardi suhted jahenesid niivõrd, et Rahel nende vahele sai ilmuda. Selge on see, et Raheli ja Vilde suhe põhines kirel ja uudsusel, sest Rahel erines Lindast, olles tuline, temperamentne ja väga armukade. Rahel oli muidu nii praktilise ja kindlameelse Vilde nõrkus, mis niitis teda taas pärast igat tüli. Vilde enesekindlus läks koguni nii kaugele, et ta teatas Narva-Jõesuus Raheli juures puhates abikaasa Lindale, et on Raheli juures hakanud kogema midagi pettumuse laadset. Ilmselt oli Vildel mingisugune teadmine või isegi kindlus, et Linda temast ei lahku ja jääb alati teda toetavaks partneriks. Sellegipoolest lõppes nende armulugu Rahelile kurvalt ja Vilde veetis oma elu lõpu Kadrioru korteris koos abikaasa Lindaga.
Ma pole veendunud, et see biograafia toob inimesed taas Vildet lugema, sest teoseid on Livia Viitol kajastanud pigem põgusalt. Sellegipoolest annab see põhjaliku ülevaate Vilde naistest, iseloomust, maailmavaatest, ning poliitilistest seisukohtadest. Raamatut sulgedes on tunne, justkui oleksid koos oma sõbraga läbinud rõõme ja muresid täis põneva teekonna. Püüdmata Vilde kirjut elu paari märksõnaga kokku võtta, toon siiski esile kaks, mis kumavad läbi kõikidest tema tegemistest: kirjutamine ja armastus – sulg ja süda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht