Kõige võitmatum jõud on kingitud õrnusele

Monica-Linde Klemet

Poeesia, kalligraafia ja kunsti kohtumine Mathura, Sõstrahelmed. Currant Beads. Tõlkinud Mathura, Ilmar Lehtpere ja Sadie Murphy. Klaasikunsti autor Kairi Orgusaar, pildistanud Herbert Orgusaar. Allikaäärne, 2013. 72 lk. Timo Maran, Poeetiline punane raamat. Poetics of Endangered Species of Estonia. Idee autor Anatoli Ljutjuk, illustreerinud ja kujundanud Nestor Ljutjuk, Kolmekäelise Jumalaema ikooni autor Mara Maria Ljutjuk, Heino Kivihalli kalligraafia, inglise keelde tõlkinud Marge Laast, Eric A. Johnson. Käsitsi valmistatud paberi teinud Bogdan Ljutjuk. Ukraina Kultuurikeskus ja Ajakirjade Kirjastus, 2007. 80 lk.

Vahel võib mõni tagasihoidlikum inimene märkamata jääda, vahel jääb tähelepanuta mõni tasane luuleraamat. Timo Marani „Poeetiline punane raamat” (2007) ning Mathura „Sõstrahelmed” (2013) on just sellised vaiksed, ent sügavad mõtisklused. Kaht luulekogu ühendab nii mõndagi: mõlemad on kakskeelsed, eesti ja inglise (Marani kogus on veel lisaks ladina keel), ning luule kõrval on samavõrra oluline kunstnikutöö. Marani luulekogus on kunstnike Anatoli, Mara Maria ja Nestor Ljutjuki ikoonilaadsed joonistused ja kujundus. „Sõstrahelmeid” kaunistavad aga Kairi Orgusaare klaashelmeste fotod. Lisaks ühendab luulevalimikke ka looduslähedane mõtisklev meelelaad.

Kui „Poeetilise punase raamatu” puhul luule ja pilt üksteist elavdavad ja süvendavad ning neil on võrdne kaal, siis Mathura-Orgusaare raamatus näib teksti ja pildi seos nõrgemana, ehkki kunstnik on luuletused sõna otseses mõttes klaasi sulatanud, kuid mulle tundus see pigem sõna sulgemise ja summutamisena. Orgusaare klaasikunst on mõjus iseseisvana, kuid mitte seoses sõnaga (nende ühendamise mõte on küsitav). Just Herbert Orgusaare lähedalt pildistatud fotodel on muutunud need pisikesed klaashelmed taevakehasarnasteks ning must taust mõjub mõistatusliku kosmoselaotusena.

„Poeetilises punases raamatus” on kunstnikud üles joonistanud kolmkümmend Eestis väljasuremisohus liiki ning sellest inspireerituna kirjutas Timo Maran igaühest minavormis luuletuse. Sündis looduskaitselüürika. Maran isikustab taimed ja loomad, andes neile kõne ja persona.

Mõni tegelane on iseloomukam, mõni vähem. Enim jäid meelde värvikamad karakterid, näiteks ilmeka nimega saatana kivipuravik: „Kibe oled,” ütlete. / Tuhanded putukad söövad. / mu kübarasse auke. / Eks küsige nendelt” (lk 34). Teine, ülejäänuist säravaim, oli rabapistrik: „Olen taltsutamatu, metsik ja vaba. / Täpp taevas ja tuuldesööst. Ei tüki / te linnadesse varestega kaklema. / Jään kiljatuseks rabalaugaste kohal” (lk 54).

Paljude taimede-loomade sõnum on süüdistav: teie, inimesed, olete meie elukeskkonna hävitanud ning ühes sellega ka meid. Lisaks heidab loodus inimesele ette ka „kõveraid mõtteid ja tegusid”, ahnust, kurtust ja hoolimatust. Kohati võib leht-lehelt aina korduv hukkamõistmine mõjuda veidi moraalitsevana, ent see on ka loomulik, et hävimisohus olend oma eluõiguse eest kas või passiivselt võitleb. Üks ehedaim ja hinge kriipivaim karje pärineb euroopa naaritsalt, kes kurdab, et meie ei teadvat, mida tähendab otsida kaaslast terve oma elu, kohtamata ühtki omasugust. Või salu-vööttigu, kes „ei ole mitte kunagi mitte kellegi peale astunud” (lk 36), paneb südametunnistusega inimese mõtlema, kui palju asjatuid mõrvu on ta vihmajärgsel teerajal märkamatusest korda saatnud.

Marani luules leidub teraseid mõtteid: mõned taimed ja loomad on palju kauem elanud kui meie ning seega kannavad endas vanade aegade teadmisi ja tarkust, mida inimesed ei saagi mäletada. Näiteks Saaremaa robirohu näitel muutus endeemi mõiste luuletaja korduse „üks paik”, üks paik, üks …” (lk 63) toel tähendusrikkaks. Mind pani too teos küll uurima päris punast raamatut, mis on nüüd internetti kolinud (elurikkus.ut.ee).

Neljas teema, mis „Poeetilises punases raamatus” luule, looduse ja kunsti kõrval aeg-ajalt esile kerkib, on religioon. Mõni taim õitseb loojale rõõmuks, endid nähakse jumala loominguna ning raamatu lõpus kutsub Kolmekäeline Jumalaema kõiki taimi, inimesi ja loomi enda juurde kaitse alla. Kui inimesed enam ei hooli, siis hoolivad taevased jõud. Oma poeetilisel viisil äratab Maran südametunnistuse, märkamisvõime ja hoolivuse.

Kui Maran kehastus looduseks ning n-ö kultuuristas või inimlikustas looduse, andes neile inimkeele abil sõnaõiguse, siis Mathura leiab iseend looduse kaudu. Küllap on paljud saunalävel, metsas või mere ääres vaikselt istudes ja end looduse embusse unustades tundnud mingit erilist õnnestavat ning võimast terviklikkuse tunnet, mida ei saagi täpselt sõnastada. Ehk ei tohikski. Mathura teemadeks on tema (lihtsalt) olemine, tajumine, valu ja vabanemine, muutumine, liikumine ja paigalseis.

Just haavatavuse, õrnuse, aususe kaudu jõuab ta oma sügavama olemise tunnetamiseni: „ehk langetades kilbi olen kõige rohkem kaitstud” (lk 15), „kõige võitmatum jõud on kingitud õrnusele” (lk 44), „igaüks jääb hetkes alasti just iseenda ette” (lk 58).

Mathura luule on loodusmeditatsioon ning sisemise kasvamise peegeldus. Just kannatus on vaimse arengu kiirendi, seda kinnitab Mathura võimas tõdemus: „vaid need, kes on meeleheite kasvatanud valguseks, on elus midagi leidnud” (lk 26).

Kui Maran kehastus taimedeks-loomadeks, jättes iseenda kõrvale, esinedes küll kaitsjana, siis kogu Mathura luule on enesekeskne, kuid mitte isekuse mõttes: kirjeldatu-kogetu lähtub mina kogemustest ja tajudest. Isegi kui mõnes luuletuses ilmneb meie, on see ikkagi mina, sest ka see teine on alati samas tajusfääris, minaga üks. Ootaks pideva enesetaju kõrval ka veel teise või teiste tajumist, siis saab ka ehk mina uue vaatenurga.

Ökokriitikute arvates sisaldab loodusluule endas vastandeid: luule on tekst, mis on piiritletav, eristatav, tõlgendatav, tähenduslikult struktureeritud, loodus aga tähendustamata ala. Semiootik ja kirjanik Valdur Mikita kirjutab oma võluvas esseekogus „Lingvistiline mets” (2013), et Eesti on parim mõtlemise paik, kuna siin on meil veel säilinud haruldane side loodusega ning kultuuri ja metsiku piiril, perifeerias, sünnivadki meie ärksamad isiklikud kogemused ja mõtted, ideed. Mathura ja Maran ning nendega koostööd teinud kunstnikud kinnitavadki seda mõtet oma loominguga: Mathura näitab, kuis loodusesse süvenenuna ärkame tõelisusele, ning Maran meenutab, et tõelisuses ei ole üksnes meie, on teisigi, õrnemaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht